Kauri sünnipäevaks polnud ma üldse valmistunud. Nagu tavaliselt. Ma ei oska hästi kinke teha ja mida vanemaks saan, seda halvemaks selles miskipärast lähen, nii et surusin talle sünnipäevahommikul lihtsalt sularaha pihku ja ütlesin, et osta ise endale midagi vajalikku või ebavajalikku või niisama ilusat! Nagu me polekski kohe 12 aastat koos olnud ja selle üle
Modra Farma viimasel hommikul pakkisime asjad kokku (unustasime kusjuures sinna maha ka oma parima pesunööri) ja mina läksin arvet maksma. See on alati selles mõttes põnev hetk, et Modra Farma arve on “like a box of chocolates, you never know what you’re gonna get” põhiliselt seetõttu, et baari-kohvikuosas on raamatusüsteem ja sa tegelikult ei taju
Selle aasta plaan oli jõuda võimalikult ruttu võimalikult kaugele. Kui startisime 11. juulil, siis tagasi pidime kindlasti olema kõige hiljem 17. augustil, et Kaur saaks esmaspäeval tööle minna (mul jäi veel paar puhverpäeva pärast seda, sest riigitöö ja puhkus forever). Samas on ikka jäle kohe järgmisel päeval sellisel tasemel argiellu naasta – puhtalt pesu pesemiseks
Mäletatavasti jäi 2024. aasta suvel meie tavapärane Arvi-tripp ära ja käisime hoopis lennukiga Maltal. Võib-olla kõigi siinsete lugejate jaoks polegi need põhjused teada, aga selleks, et 2025. aasta lugu ausalt ära rääkida, pean ka neid tagamaid siin blogis natuke avama. 2023. aasta sügisel diagnoositi mul kolmanda staadiumi kolmiknegatiivne rinnavähk. Tegin läbi pika keemiaravi, siis opi,
Itaaliast veeresime Austria poole mängleva kerglusega. Tagasitee oli alanud. Peamine siht oli esialgu Jurmala veepark, aga enne tuli veel paar peatust teha. Austriat olime varem kasutanud puhtalt transiidimaana, seega olin päris põnevil võimaluse üle seal magada. Kämping (mille nime me ei mäleta) asus lahedas järvega orus. Kuigi järele mõeldes – kas Austrias on üldse midagi,
2023. aasta kevadel paar päeva enne suvepuhkuse algust oli minul ja paaril kolleegil Zoomi-kõne uue partnerkõrgkooliga Sloveeniast. Koostööni me veel jõudnud polegi, aga kui nende esindaja toona kuulis, et asun paari nädala pärast tema kodukoha poole teele, ütles ta (võib-olla viisakusest, võib-olla siiralt, mina igatahes haarasin võimalusest kohe kinni ja saatsin talle nädala pärast ülipika
2023. aasta suvi oli perekond Treimanni jaoks the summer of Taukar. Olime kõigist teistest peredest sellega küll paar suve maas, aga mis siis. Nii jätkasime autos Taukarit huilates reisi. Järgmine peatus – kämping Menina (https://campingmenina.com/en/). Olime endiselt Sloveenias. Kauril oli omanik Jurega jälle diil välja räägitud, mis tähendas, et plaanisime seal olla päris mitu päeva,
Ja edasi me läksimegi koju. Mitte muidugi meie päris koju, vaid Lucija juurde! Lucijast olen ma siin varem ka rääkinud, sest oleme tema juurde sattunud kokku juba kolmel korral. Parema mäluga lugejad mäletavad, et tema kodukämping asub kohe Tšehhi-Sloveenia piiri lähedal suures vanas farmis. Ja et peale Lucija ja Simoni elavad seal veel kõiksugu loomad
Viimasest postitusest on möödunud 200 aastat. On väga irooniline, kuidas ma olen seal hõisanud, et ma üsna pea (vaatamata raamatu ilmumisele) postitustega kohe jätkan, sest „tõesti – mul ongi nii hea mälu!“ Oh, please! Siis ma muidugi ei teadnud, et satun vahepeal üsna pikaks ajaks olukorda, kus ma pean olude sunnil neelama, süstima ja laskma
