Aasta oli 2017, kui istusime Kauriga parajasti Odessas Airbnb’s ja mõtlesime, mida paar päeva varem teenitud rahaga teha. Ise nägime sel suvel Odessas välja sellised.

Kaur ütles, et pean kindlasti ka pulmapildi siia panema, sest (tsiteerin) “sa oled seal hot“. Ma pigistan silma kinni selle koha pealt, et tegemist ei ole kindlasti komplimendiga. Sest teadagi, kui hakkad pidama reisiblogi, kus 99% ajast oled kämpingutes, autos või lastega rannas – siis mingeid ilupilte endast siia konteksti lihtsalt lisada ei ole. “Kuid kas on vajaagi?”

Aga lihtsalt, et te teaksite, et I also clean up pretty nicely.

Pulmadel on Arvi tulekuga tegelikult ikkagi väga arvestatav seos. Nimelt olime mõned päevad enne Ukrainasse lendamist pidanud maha ühe mõnusa pulmapeo. Pulmareisiks seda puhkust nimetada ei saanud, sest nendele teadupärast lapsi kaasa ei võeta. Mina aga, sünni ja sünnitamise poolest kanaema ei suutnud kuidagi ette kujutada, kuidas ma ometi selle lapsukese kuhugile üldse kunagi jätta saaks. Nii et kui Kaur võttis ühel õhtul meie Odessa korteri köögis jälle üles jutu sellest, et kas ma äkki arvan, et jaanuar võiks olla hea aeg, et kaheks nädalaks pulmakingirahade eest Taisse sõita ja Mirt vanaemale jätta, ütlesin seda, mida ma ikka ütlen, kui ma ei kavatse mitte kunagi ühegi asjaga nõus olla, aga ei taha, et Kaur sellest kohe aru saaks: “Eks peab seda vaatama jah, kuidas asjad on.”

Suur oli mu rõõm, kui järgmisel õhtul hakkas ta hoopis mingit täiesti hullu juttu ajama. Ja ütles, et tema on siin mõelnud, et võib-olla võiks üldse endale ühe väikese reisihaagise ehitada. Et see eelarve olekski umbes täpselt see, mis me pulmadega kokku ajasime. Ostaks Respost (www.respo.ee) järelkäru ja ehitaks selle peale kesta ja siis vaataks edasi – äkki päiksepaneelid ja muud asjad. Ja et tema on juba mõelnud siin, kuidas seda meie perele sobivaks ehitada. Ma muidugi oleksin pidanud teadma, et tema see “olen siin mõelnud” tähendab alati “olen siin pool aastat teinud süvauuringut”, aga siis me olime alles neli päeva abielus olnud ja mina kõiki neid abieluasju kohe ei teadnud ka.

Kuigi köögis oli päris pime ja jutuajamine käis põhiliselt sosinal, sest kõrvaltoas magas napilt üheaastane Mirtovitš, tundus mulle, et Kauril selle jutu peale säras silm palju rohkem kui Tai-reisile mõeldes. Mina aga nägin väljapääsu oma hapukurgist (ingl k pickle) ja sealsamas otsustasime, et Taisse sõitma ei peagi – ehitame väikese haagise! Ja siis miskipärast otsustasime, et saame järgmiseks suveks ühe lapse veel! Kaks väga head otsust, mis täiesti tühjast kohast kohaliku vahuveini kõrvale vastu võtta. Miks ka mitte, tõesti!

Etteruttavalt võib muidugi öelda, et päris järelkäru me Respost siiski ei ostnud, sest kui asjaks läks, selgus, et nad hakkavad just reisihaagistega tegelema ja neil oleks meile üks prototüüp pakkuda. Aga sellest pikemalt juba järgmises postituses.

Ma üldse ei armasta reisiblogisid. Mulle ei meeldi vaadata teiste reisipilte, kuulata nende reisikirjeldusi, vaadata YouTube’ist reisiblogijate videoid ega kujutada ennast nende nahas kusagil ette. Aga see kroonika siin on minu ja meie teiste pereliikmete jaoks ikkagi väga vajalik.

Kui tulid siia reisikirjelduste pärast, siis leiad kindlasti mingi huvitavama koha, kus oma aega surnuks lüüa. Kui sulle aga pakub huvi, kuidas näiteks sõita kahe alla viieaastase lapsega paari nädala jooksul maha 6000 km, nii et teatav huumorimeel selle kõige juures ikkagi säilib, luban sulle, et leiad siit midagi enda jaoks.

Järgmistes postitustes püüan kokku võtta selle, kuidas suvalisest väiksest reisihaagisest sai meie kolmas laps Arvi. Kuhu me ta sõidutada jõudsime. Kas ja kui palju me selle käigus lõbutsesime ja kannatasime. Millises keeles esitatakse “Frozeni” “Let it Go” laulu kõige originaalilähedasemalt, ja ka sellest, mis Arvist edasi saab.

Oluline on märkida, et ükski postitustes mainitud firma ei ole meid kuidagi kinni maksnud. Kui midagi soovitame, siis lihtsalt sellepärast, et ise seda usume.