Ja oligi suve lõpp kätte jõudnud, käes oli 1. september ja sõitsime Mirdi ja Kauriga Tartusse V-Spasse, et järgmisel päeval Tartu külje alt Respost Arvi ära tuua. Raha Arvi ostmiseks nägi välja selline.

Kauri jalg, Kadjari kohvitopsikoht ja sularaha (foto: Kaur Treimann)

Kauril olid joonised muidugi juba tehtud ja plaan põhimõtteliselt paigas. Mina, nagu ikka olukordades, kus tal on joonised tehtud ja plaan põhimõtteliselt paigas, teadsin distantsi hoida ja mitte jalgu jääda. Sest selleks ajaks olin ma juba mitu kuud abielus olnud ja jagasin üht-teist ka nendest abieluasjadest.

Tavaliselt on osa Kauri plaanidest saada hakkama võimalikult väikese eelarvega. Mina sellele vastu vaielda ei plaaninud, sest põhimõtteliselt olime kogu pulmaraha juba puhtalt kesta peale ära kulutanud.

Kuna ilmad olid külmad ja kodus hea siseruum selliseks tööks puudub, sebisime Kaurile ja Arvile koha ühte TTK laborisse, kus ta nädalavahetuseti ehitamas sai käia. TTK oli lahkesti nõus meid oma ruumidesse lubama mitte ainult sellepärast, et olen truu riigiteenistujana jätnud neile kogu oma nooruse, vaid ka sellepärast, et elektrilahendust tegema võtsime ühe TTK elektritehnika viimase kursuse üliõpilase Anari. Tema lõputööks oligi Arvile päikesepaneelide paigaldamine ja elektrisüsteemide ühendamine. Ma küll ei mäleta, mis hinde Anar selle töö eest lõpuks sai (Kauri käest minu mäletamist mööda küll pudeli konjakit), aga süsteem töötas üsna kenasti veel selgi suvel, nii et etteheiteid ei saa talle ega TTK-le teha. Kleebitavad päikesepaneelid ise nägid välja sellised.

Anari paigaldatud päikesepaneelid ja juhtmed Arvi katusel TTK labori parklas (foto: Kaur Treimann)

Kohe alguses oli selge see, et Mirt meiega koos magama ei hakka. Me küll väga armastame oma lapsi ja nad on tõesti meganunnud, aga nendega koos magamine on mõeldud inimestele, kellele meeldib, kui neid kaheksa tundi järjest jalgadega kõhtu taotakse. Et meie need inimesed ei olnud, ehitas Kaur Mirdile vineerist lavatsi meie jalgade kohale, mis nägi alguses välja selline.

Väike Mirt objektil TTK laboris (foto: Kaur Treimann)

Edaspidiste reiside ajal juhtus öösiti küll mõnikord, et Mirt unes voodist maha keeras ja meie jalgadele maandus, aga siis ronis ta alati uljalt voodisse tagasi ja mingi piirde peale me kunagi küll mõelnud ei ole. Home4you tehasest tellisime talle ja endale madratsid ka. Siis nägi ta voodi välja juba selline.

Mirt magamist teesklemas (foto: Kaur Treimann)

Meie madrats on selline volditav, et põhimõtteliselt saab sellest Arvi ühte serva teha lausa diivanilaadse asja. Ma küll ei mäleta ühtegi korda nende aastate jooksul, kus ma oleks Arvis nende madratsite peal nagu diivanil istunud. Kui me just ei arvesta seda ühte korda, kui Kaur tuli madratsitega koju, voltis need Arvisse kolmeks ja ütles, et “vaata, nagu diivan!” ja siis ma proovisin seal istuda ja ütlesin, et “on jah nagu diivan!”. Aga kui me seda korda ei arvesta, siis on lihtsalt mugav, et neid saab pikemate sõitude ajaks kokku voltida, kui voodit ei saa jätta, sest madratsi asemele tuleb panna muud kola. Ja küll meil on alati palju kola! Aga sellest juba pikemalt nendes postitustes, kus me hakkame kuhugi sõitma ka ja ei pea enam sellest igavast ehitusest rohkem rääkima.

Üks oluline asi Arvi juures on veel varikatus. See nägi alguses välja selline.

Arvi üles seatuna TTK labori parklasse, et saaks pildistada, mitte seal elada (foto: Kaur Treimann)

Aga selle suve reisil lõhkusin ma tagasiteel Rumeenias asju kokku pakkides ühe kinnituse kogemata ära ja selle varikatusega on meil nüüd põhimõtteliselt, nagu mu ema ütleb, kööga. Aga sellest ei ole tegelikult eriti midagi, sest kööga on meil veel mitmete asjadega, mille kohta ma praegu rohkem midagi ei räägi.

Sellel varikatuse pildil on hästi näha veel ka üks suur oranž kast. Seal me hoiame Arvi akut. Ja Mirdi voodi taha tegelikult jääb veel selline mõnus panipaik, kus me algusaegadel hoidsime muude asjade hulgas ka külmkappi. Ehk siis kämpas ei ole meil otseselt voolu vaja. Päiksepaneelide abiga saame Arvis kenasti laadida telefone ja tahvlit. Külmkapp töötab elektri puudumise korral ka gaasiga. Et kui ma ütlen, et Kauril oli plaan. Siis ma mõtlen, et Kauril oli plaan.

Kõik need tegevused toimusid tol sügisel minu jaoks kusagil TTK laboris. Mina olin põhiliselt kodus rase ja iiveldasin nagu jaksasin. Arvi ehitus tundus Kauri mingi tore projekt, mis teda rõõmsaks tegi. Ja ma isegi ei muretsenud veel selle pärast, et peame sellega ühel päeval ka mingitesse kohtadesse sõitma hakkama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga