Oli 2021. aasta juuni ja Nuustakule me muidugi ei sõitnud, sest see on kodust liiga kaugel. Muidugi ma olen nõus minema 3000 km kaugusele, aga 230 km!? Forget about it! Kaur oli talv otsa Rumeeniast jahunud. Vaatas kodus muudkui reisivideoid ja tegi märkmeid. Mina, nagu alati, ülearu elevil ei olnud. Rumeenia tundus üsna räpane, ja ma ei tea, kuidagi kahtlane… ja kaugel. Aga kes teab, äkki keegi murrab jälle mingi luu ära, saame plaanid ümber teha… Kõike võib juhtuda!

Mu ema ütles muidugi kohe, et appi-appi – Rumeenias elavad ju MUSTLASED! Ja nemad varastavad teid kohe paljaks! Selle peale meenus mulle aastatetagune telefonikõne oma isaga, kes helistas ja teatas, et tal on “väga halbu uudiseid”. Teie ilmselt mu isa ei tunne, aga tema “väga halvad uudised” võivad sõna otseses mõttes olla ükskõik mis. Seekord ütles ta mulle, et ta “on asja nüüd uurinud” ja “teie vaarisa oli mustlane”. Gasp! Ütlesin, et okei, võtan teadmiseks. “Ärge sellest kellelegi rääkige,” lisas ta.

OK!

Igatahes, hooaega tuli alustada, et mitte jälle kusagil Poola pargis lapsi esimest korda Arvisse magama suruda. Ma päris täpselt ei mäleta, kas mind takistas mu kange iseloom, Rahe tervis või mingid konkureerivad sündmused, aga läks nii, et ühel reedel läks Kaur Mirdile lasteaeda Arviga järele, kust nad nädalavahetuseks Mereoja kämpasse edasi sõitsid.

Mirdiga on ikka aina mõnusam asju ajada, sest põhiline, mis Arviga kuhugi minnes aega võtab, on kogu kupatuse ülesseadmine – lahtipakkimine, katuse ülespanek, voodite tegemine ja muu selline jama, kus sa tegelikult oled oma tegevusele üsna keskendunud või parajasti peadpidi Arvi ukse vahelt sees ja ümbrust jälgida ülearu hästi ei suuda. Aga Mirti ei pea enam niiviisi passima. Võid rahumeeli asju üles seada, kuni ta näiteks lähedal oleval mänguväljakul oma asju ajab või naabritega juttu teeb. Ma isegi mõtlen, et sel suvel lähen äkki ise ühega metsa ja las Kaur istub rahulikult teisega kodus.

Samast kohast algas ka Mirdi suur armastus kepphobuste vastu, kuna üks naabrilaps kämpingus oli professionaalne (umbes üheksa-aastane) kepphobusesõitja! Kõlab natuke naljakalt, aga tuleb välja, et it’s a whole thing, kus pulga otsas (mängu)hobuse peaga võisteldakse takistustest ülehüppamisel. Päris sinna trenni ma teda sirge näoga siiski viia ei suudaks, aga vähemalt augustis järelepeetud sünnapeol oli pulga otsas hobusepea ka tema kingituste hulgas. Kappab siiani!

Soe sees, plaanisime jaanipäeval Arviga Pärnu külje alla iga-aastasele (minu) suguvõsa kokkutulekule sõita. Harjumuspäraselt tabas tüdrukuid aga (vat ma nüüd ei mäletagi enam, mis haigus see täpselt oli, aga ma mäletan justkui palavikku) jälle mingi taud, mis tähendas, et jaanipäeval istusime kodus, grillisime ja vaatasime telekat. See aga tähendas, et pidime ühiselt mõne teise nädalavahetuse leidma, millal püha üritus ellu viia.

Nii läksimegi samal nädalavahetusel, kui Haapsalus toimus tavapärasest lahjemas versioonis USA autode väljanäitus, linnusest 2 km kaugusele Piksekese kämpasse (http://www.campingpikseke.com/?lang=ee&p=index). Tegemist on tõeliselt nunnu pereettevõttega, kus kämpimine toimub põhimõtteliselt suures hoovis. Randa oli umbes kilomeeter või natuke alla selle. Mis tundub nagu mitte midagi! Aga kui sa pead sinna kõndima pea 30kraadises kuumas, kukil higine lapsuke, kes võib-olla sulle parajasti ka kõrvaauku vingub, et tal on palav ja ebamugav, ja sa tahaks hammaste vahelt sisistada “you think???” ja võib-olla sa teedki seda, sest inglise keelt ta eriti veel ei oska (v.a sõna ice-cream), tundub see muidugi kohe nagu 40 km. Kuna seal kõnniteed polnud, ei tahtnud neid ka ratastega ringi lohistada – liiklus oli kliimale vastav ja ma parem ajan pulsi üles füüsilise pingutuse kui pideva närvisolekuga.

Ühe korra me siiski käisime ka nii, et Rahe oli oma jooksurattal ja Mirt oma vändakal, ja siis tassisime umbes kilomeetri jagu mõlemad ühte last JA selle ratast tagasi kämpingusse ja ma ei taha sellest rohkem isegi üldse rääkida! Aga fakt on see, et kui sa arvad, et enam ei suuda sa ühtegi sammu teha, siis tegelikult alati no suudad ikka küll!

Haapsalu keskuses käisime muidugi taksoga, nagu tähtsatele pealinna lähedalt tulnud matkajatele kohane. Ja see oli ikkagi väga tore. Lapsed said natuke ameerika autosid vahtida ja suhkruvatti süüa. Meie saime kuumal õhtul mõned õlled teha, snäkkida ja kokkuvõttes olid kõik rahul. Tagasi kämpingusse taksot muidugi enam eriti saada polnud, sest väike Haapsalu oli tõesti üleni rahvast täis ja nemadki ei olnud suurem asi jalutajad (nagu autonäituse külastajatele kohane). Lõpuks tellisime takso ennemuistse töölooma (kiisu) abiga, ja takso tuli ka nagu muiste – vana, ja ma mõtlen VANA mersu, kus konditsioneeri asemel lahtised aknad ja taksojuhil peegli külge riputatud kõik asjad, mis talle kunagi kätte sattunud on.

Katsetused edukalt läbitud, oli Kauril vaja veel üks audit ära teha, mul mõnede üliõpilaskandidaatidega eestikeelsed vestlused maha pidada, ja käes ta oligi: 2021 reis, siht – Rumeenia! Ma üldiselt vihkan seda “oh, küll meil oli seal seiklusi” juttu, aga pagan, küll meil oli seal ikka seiklusi, noh!