15. juulil 2021. aastal umbes kolme paiku päeval olime jälle kogu kola kokku pakkinud ja valmis teele asuma. Seekord otsustasime otse Lätti sõita ja Pärnus vahepeatust mitte teha. See 200 km võitu on muu maaga võrreldes tegelikult ju täielik tilulilu, aga annab kuidagi ikka väga palju juurde. Läti rannikuäär on muidugi üldse ainult väga lahedaid kämpimiskohti täis – ole ainult mees ja vali välja!
Lisaks see tunne, et oled nagu juba kuhugi jõudnud. Tegelikult oled kodule muidugi ikka veel väga lähedal, aga vähemalt on reis alanud. Midagi ei saa enam maha ununeda.
Kõik on juba maha jäänud.
Kuigi. Ma pean tunnistama, et me oleme Kauriga (ka) selles suhtes ikkagi väga hea meeskond, et plaanimises oleme mõlemad põhjalikud. Minu jaoks on alati kõige tähtsam see, et vastutus on konkreetselt jagatud. Et pärast ei oleks mingit kraaksumist ja kaagutamist. Kohe on selge, kes süüdi on ja siis vaikselt oled süüdi ja pole vaja kellelgi rohkem kedagi süüdistada.
Tavaliselt võtame umbes kuu enne reisi ette oma ühise Drive’i dokumendi ja hakkame seda täiendama. Nullist oli seda kunagi ammu muidugi tüütu luua, aga nüüd laseme vana põhja peal ja väga loogiline on. Ikka mõnus oli sel korral sealt Rahe asjade alt kohe näiteks “kipsisidumisasjad” ära kustutada. Samas on meil alati igaks juhuks kaasas üks pudel laste antibiootikume, juhuks, kui Mirdil peaks jälle nohu kõrva lööma (sest see on asi, mis päris tihti juhtub. Näiteks viimati juhtus see üleeile, haha). Me pole ühelgi suvel neid veel kasutama pidanud, aga hea tunne on ikka, kui antibiootikumid ka kaasa sõidavad.
Ja sel aastal oli mõttetuid asju kaasas tegelikult palju vähem. Talvel reisist unistades mõtlesime, et läheme kindlasti ka Rumeenia mägedesse matkama. Rahel on Liliputi kandekott ammu olemas, see kannatab 20 kg ja eelmisel suvel Rahe kaalus vist mingi 17-18 kg. Mirdi jaoks ostsime ka uhke matkakandekoti või ma ei tea, kuidas neid nimetatakse. Deuter Kid Comfort II oli igatahes selle koti nimi ja me tõesti Eesti metsa vahel paar korda sellega ka jalutasime, aga kui päriselt mägedesse olime jõudnud, olid jõud suht raugenud. Või neid mägesid päriselt nähes ja siis ette kujutades, et peaks sealt üles rühkima olukorras, kus keegi sul seljas parajasti nii umbes 20 kg kaaludes kõrva “NÕÕ!” karjub, jätsime selle ära. Kuna kott aga oli üsna suur ja ühtegi Arvi panipaikadest ei mahtunud, siis see oli küll selle suve reisi ajal üks mõttetu asi, mida muudkui ühest kohast teise tõstsime. Aga õppetund käes ja eelmisel nädalal just ostsid ühed järgmised unistajad selle Marketplace’i kaudu meie käest ära. Palju jõudu neile valitud teel!
Aga igatahes. Olime jõudnud Läti kämpasse (https://viesunamiem.lv/en/jurasdzeni) ja see oli ikka kohe täielik välismaa! Soojendasime käppelt kodus valmis tehtud õhtusöögi panni peal üles, käisime ujumas ja läksime magustoidu ajaks rannabaari.
Mulle meeldis selle kämpingu juures kõik. Seal oli väga ekstreemne mänguväljak, superilus rand, toredad eestlased, kes olid küll juba oma perega koduteel, aga lubasid oma koera paitada ja andsid hommikul tüdrukutele hunniku oma laste näpuloomi, sest nende “poisid olid nendest juba välja kasvanud”. (Ei tea, kui pikal reisil nad olnud olid, võib-olla aastaid). Vetsud olid okeid. Õues asuv nõudepesu- ja kööginurk oli nunnu. Ja dušikompleks tundus olevat ehitatud äkki isegi samal aastal – kõik oli igatahes väga uus ja ilus. Küll aga sai duši all käia ainult müntide eest ja see nägi välja nii, et seisid duši all, toppisid muudkui iga 30 sekundi tagant 20sendiseid masinasse, et mitte külma vee alla jääda, ja sel hommikul ma pead igatahes ei pesnud. Kes siis kogu reisiraha esimese duši peale laiaks lööb! Aga kes üldse kuivšampoonita suvel pikemaks ajaks kuhugi sõidab, ma ei tea… Mina see õnneks polnud ja reis võis jätkuda. Esteetiliselt.
Kuna olime juba Lätis ja otseselt kiiret polnud, tegime Leedus ka paar peatust. Pärast mõnusat lõunasööki mingis naljakas kohas, mille kõrval asus justkui vanaaegne lõbustuspark, mis nagu osaliselt ikkagi ka töötas, otsustasime peatuda Ristimäel (https://et.wikipedia.org/wiki/Ristim%C3%A4gi_(Leedu)), kus mina polnud näiteks kunagi käinud. Kui sinna kohale jõudsime, tegi Rahe alles lõunaund ja istusin temaga natuke aega autos, et mitte ilusat päeva tigeda ärkamisega rikkuda. Auto termomeeter näitas välitemperatuuriks 40 kraadi Celsiust. See on umbes 15 kraadi rohkem, kui minu valulävi ette näeb, aga enne kannatan 40 kraadi kuuma kui üldse üheski vormis vihma.
Päeva plaan nägi ette õhtuks Poola jõuda. Eesmärk oli sama kämping (https://mosir.olecko.pl/obiektysportowe/obozowisko-i-pole-namiotowe/), kus me eelmisel aastal ukse taha jäime ja pargis magasime. Sel aastal oli eeltöö tehtud, tee selge ja kämping avatud. Küll aga ei tahtnud nad meid kõige täiega väravast sisse lubada. Arvi võib tulla, aga auto ei või. Põhjendus jäi keelebarjääri taha. Aga nii on väga keeruline, kui pool elu on autos ja teine pool Arvis. Väravast edasi-tagasi saalimine tundus pehmelt öeldes totter. Kaur muidugi kasutas oma veenmisoskust (see pole kood altkäemaksule, Kaur on endiselt juut, ja väga järjekindel) ja lõpuks võisime ka auto ikkagi sisse ajada. Aga küll see koht oli halb! Olime prügikastidele väga lähedal ja need haisesid jubedalt. Plats oli väike ja neist kaugemale minna ei saanud kuidagi. It is what it is, mõtlesin. Parem ikka, kui pargis magada… Jalutasime seal ringi ja vaatasime kadedusega, kuidas teisel pool maja, kuhu autoga ei pääsenud, telkijad murulappidel ja puude varjus värskes õhus mõnulesid. Küll aga saime sel suvel järve ära proovida ja see oli tõesti väga värskendav. Aga oluline oli see, et olime juba Poolas, vihma ei sadanud üldse ja peale prügihaisu polnud kurta otseselt millegi üle.
Järgmise päeva plaan oli Poola võimalikult valutult peaaegu läbida ja veeta öö ühes põnevas kämpingus (https://www.camprest.com/pl/camping/camper-park-bursaki) Slovakkia piiri lähedal, mille osaks oli ka tennisekompleks ja vabaõhuveepark. Poola tundus seekord üsna leebe, teetöid oli, aga mitte liiga hullult, valesti kordagi ei keeranud, ja Varssavist möödasõidul, kus korraga kaheksa rida tekib, ei karjunudki keegi! (V.a muidugi Elsa, hüüdes koos tagumise pingiga võidu “Into the unknooooooooooown!!!!!!!!”) Lisaks leidsime trassi äärest ootamatult täiesti imelise söögikoha, kus oli väga roheline sisehoov laste mänguväljakuga, suurepärased toidud ja maailma parim teenindus. Peaaegu pisar tuli silma, kui vaatasid, kuidas lapsed mingi suvalise kolaga suure õhinaga tund aega mängisid.
Kämpasse kohale jõudsime lõpuks suht enne pimedat, veepark oli juba kinni, aga võtsime kindla plaani hommikul see siiski ette võtta. Kuna veepark oli konkreetselt kämpingu aia taga, oli ka ilmvõimatu lastele öelda, et me hommikul sinna ujuma EI lähe. Sel ajal, kui mina õhtusööki tegin, käis Kaur tsikkidega ümbrust vaatamas ja kohe meie lähedal oli suur kergejõustikustaadion, kus Mirt lihtsalt puusalt jooksis läbi 800 m. Alguses tegi ühe ringi, aga siis vaatas, et seal olid veel mõned sörkivad vanamehed, kellega võiks võidu joosta ja siis tegi teise ringi veel otsa, lihtsalt, et neile ära teha. Mul on üks video oma lapsepõlvest, kus mu õde on mingi 5-6 ja mina olen mingi 3-4 ja me oleme oma perekonnasõprade juures Soomes ja oleme ka juhtumisi kergejõustikustaadionil ja läheme samuti just 400 m jooksma. Ja mina jooksen 100 m ja keeran siis tagasi. Hedi jookseb 400 m ära, aga peab siis natuke aega istuma. Me Hediga ei olnud ka mingid diivanikartulid, vaid nagu Mirtki, elasime puu otsas ja liikusime põhiliselt hüpates või joostes. Ütlen kohe ära, et ei – ka 800 m ei väsita Mirti ega pane õhtul kiiremini uinuma.
Reis oli igatahes alanud ilusti. Poola valmistas null pettumust. Elu oli ilus ja me olime juba kaks korda “Sipsikut” vaadanud.
