Ja siis olimegi juba Slovakkias. Ma ei oskagi selle riigi kohta eriti midagi öelda. No võib-olla võtaks kokku selle nii, et kuna meil sulli polnud, aga tundus, et seal äkki kaardimaksetega pikalt hakkama ei saa, pidime kuskilt külapoe automaadist raha võtma. Ja Kaur oli ikka megamures, et oma kaarti sinna masinasse pannes, võib see jääda viimaseks korraks, kui ta seda üldse näeb. Aga meie hirmud olid asjatud – raha saime kätte ja kaardi ka!

Slovakkias plaanisimegi olla ainult ühe öö, sest varsti hakkas kätte jõudma Kauri sünnipäevapäev ja selleks ajaks tahtsime kindlasti juba Rumeenias olla, natukeseks aja maha võtta ja paar päeva mitte ringi kärutada. Kämping, mis me Slovakkias valinud olime, asus ühes väikses külas, jõe lähedal. See oli üks üsna primitiivne (aga paistis, et üsna staažikas) ettevõtmine, kus oli kohutavalt palju kila-kola ja vetsus uksi polnudki põhimõtteliselt, vaid said sellise “kõva kardina” endale ette tõmmata, kui kabiini läksid. Idas reisimine on mind muidugi karastanud ja kõik vetsud, mis pole lihtsalt auk maas, on minu jaoks vetsud enough! Kämpa personal samas oli jälle väga tore ja sõbralik!

Kui eelmisel aastal külastatud Sloveenia oma Ida-Eurooplusega ikkagi ülearu silma ei hakanud, siis Slovakkia oli ikka kohe ja täiega Ida-Euroopa. Väga vähe oli näha korda tehtud maju, uhkeid poode või muud sellist. Tõele au andes me muidugi suuremates asulates üldse ei käinudki – seal võib teistsugune pilt avaneda. Ja ikkagi, millest kohe hakkasin puudust tundma, oli meri. Ilmad olid kohutavalt palavad ja ka selle kämpingu juures oli ujumiskohaks ainult mudane jõgi. Ma ei ole suurem asi ujuja. Võiks öelda isegi, et vihkan ujumist! Ujun ainult rasedana viimases hädas, kui muud trenni teha ei saa. Ja siis ka kannatan kohutavalt. Aga ujumaskäik on ikkagi selline tore asi, mida lastega teha ja mis vahel aitab pikka õhtut parajamaks timmida. See ujumiskoht oli lausa rannaga – teel sinna pidime jalutama läbi tänava, kus olid söögi- ja joogikohad, sai osta rannaasju ja muud pudi-padi. Majad nägid välja küll sellised, et hakkavad varsti kokku kukkuma, aga rahvas liikus ja kurta polnud millegi üle. Jõgi oli väga mudane, vesi lausa pruun. Ja kui ma seal põlvest saati sees seisin, tundsin, kuidas keegi näkitseb vaikselt mu jalasäärt. Tavalises olukorras ajaks selline asi mind muidugi kohutavalt endast välja, aga kui lapsed kaasas, olen õppinud ennast võimalusel siiski tagasi hoidma. Esiteks ma ei taha, et nad arvaksid, et nende ema on mingisugune memmekas (loe: eit). Ja teiseks ma ei taha, et ka nemad hakkaksid pruunis jõevees ujumist kartma. Sest kui kohutavate veealuste koletistega koos ujuda meeldib, võib see kindlasti olla väga tore ja keegi ei peaks tegema nägu, nagu see seda poleks!

Rumeeniaks olid meil muidugi suured plaanid. Nagu ikka – Kaur on plaanimees ja mina pidur. Esimene peatuspaik oli kämping Noroc (https://www.campingnoroc.com/en/home/), mis asus piirile lähedal väikses külas. Sõitsime gepsu järgi, kuni jõudsime juba väga pisikesele külatänavale, kus justkui oleks saanud kuhugi pöörata, aga seda, kas koht on päriselt õige, kas seal ümber pöörata saab, ja kuhu me sealt üldse võime jõuda, oli selgusetu. Nurgapealses majas istus õues üks kohalik proua ja Kaur läks autost välja, et temalt nõu küsida. Juttu polnud autosse kuulda, aga oli näha, et ühist keelt nad ei leia. Kauri näost paistis ka seda, et ta katsetab juba keeltega, mida ta tegelikult isegi ei oska. Oli minu aeg särada. Kätte oli jõudnud pidulik hetk, kus LÕPUKS sain kasutada päris elus SAKSA KEELT. Hakkasin seda õppima kolmandas klassis ja nii keskkooli lõpuni välja. Ülikoolis olid ka veel kolm aastat saksa keele tunnid ja lõpuks, väikses Rumeenia külas, leidsin kellegi, kellega oma teejuhatamisoskused käiku panna. Jah, sealt sai küll Camp Norocisse!

Kämpingut pidasid oma tagaaias prantslane Pierre ja rumeenlanna Camelia, kes olid mõlemad väga armsad inimesed. Alles paar aastat tagasi olid nad kogu perega elanud Pariisis. “One day I just felt I couldn’t breathe there,” ütles Pierre… ja pani suitsu ette. Kahtlustan, et hingamisprobleemid võivad teda ka Rumeenias tabada, aga sellele vaatamata olid nad Cameliaga teinud sinna eriti mõnusa kohakese. Peale toredate inimeste oli seal ka päris palju loomi ja linde – eeslid (üks neist nädal aega vana), lambad, oinad, pardid, haned ja kassid, kes tahtsid sülle ja pai.

Kodukämpingute juures on kõige mõnusam see, et seal ei ole sa kohe mõttetu turist, vaid niisama inimene. Ja sa ilmselt ei saa endale koduaeda kämpingut teha, kui sa suhelda ei taha, nii et esimesel õhtul tuli Pierre meiega juttu ajama, kaasas väiksed pitsid ja ämma-äia tehtud ploominaps, mis ma pean ütlema, oli väga maitsev! Tal oli kaasas ka Rumeenia kaart, mille abiga arutasime meie edasisi plaane, millele Pierre napsu vahele kohe ka kriipsu peale tõmbas. Olin leidnud veel ühe piduri! Nimelt oli Kauri suur unistus sõita Transfagarasanil (https://en.wikipedia.org/wiki/Transf%C4%83g%C4%83r%C4%83%C8%99an), mida Top Gear on kasutanud (ja äkki kasutab nüüdki, ma uute saatejuhtidega ei vaata seda enam obv) oma autotestidel. Ja palju õnne neile! Kui Top Gearil oleks neil sõitudel kaasas lapsed, keda väiksemgi kurv kohe oksele ajab, ei arvaks nad võib-olla, et see on maailma parim tee… Kui Pierre kuulis, et me tahame kindlasti ka Doonau deltasse minna (delta tundub mulle Rumeenias nagu ma ei tea, et küsid iga inimese käest, kes on kunagi Eestis käinud, et “kas sa ikka Tallinna vanalinna nägid???”), ütles ta kohe, et selle ajaga te mõlemat elu sees ei jõua, aga delta is a must. Mina võtsin selle peale kohe ühe pitsi ploomiviina veel ja tundsin suurt rõõmu, et ei pea sinna kuramuse Transfagarasanile lastele kilekotte nina ette hoidma minema. Kaur kindlasti oleks veel tahtnud seal ka drooni lennutada ja siis äkki mina oleksin pidanud sõitma, kes siis kotti hoiab… ja üldse!

See mure murtud, saabus Kauri sünnipäev. Olin talle kodust kingiks kaasa tassinud Marati sametdressid, mis olid pakitud ikkagi üsna suurde pakki. Pean tunnistama, et päris keeruline on sellisel reisil kellegi eest kinke peita. Meenutame, et paari päeva pärast tuli sünnipäev ka Mirdil. Aga õnneks on Arvis üks panipaik, mis on nii ebamugavas kohas, et me sinna mingeid elulisi asju üldse ei panegi. Asi mul sinna siis kaks kinki ära peita on!

Kauri sünnipäeval sadas terve päeva. Alles õhtuks klaaris enam-vähem ära. See oli ka ainus päev, kus me vahepeal lihtsalt kõik keset päeva Arvisse pugesime ja natuke multikaid vaatasime. Minu reaktsioon vihmale sellises olukorras on alati üks: “Tahan. Kohe. Koju.” Muidugi ei tulnud see kõne alla, sest ilmateade oli optimistlik ja ma olen täiskasvanud inimene, kes suudab siiski teatavaid füüsilisi ebamugavusi taluda. Aga kui me päeval Mirdiga vihma käes sinna restosse jalutasime (kõnniteid Rumeenia külades põhimõtteliselt ei olegi olemas), et kontrollida, kas seal ikka päriselt ka süüa saab, märjad olime ja külmetasime, ja lisaks minu keeleoskus mind alt vedas nii, et mõnusa kuuma tee asemel saime külmikust jääteed, olin küll lausa kurb. Aga õhtu klaaris jälle mõnusalt ära ja järgmisel päeval pidime juba edasi liikuma, sest peale surus järgmine sünnipäevapäev, mille ajaks tahtsime jälle kusagil pikemalt paigal olla.

Camp Norocist võtsime suuna mägede poole. Vahemaa ei olnud küll ülearu pikk, aga Rumeenias toimub liiklemine põhiliselt läbi külade. Vahel on nii, et üks küla lõpeb ja kohe kõrval algab järgmine. Külas võib sõita aga ainult viiekümnega. Kui külasid ei ole, on kurvid või augud või loomad teel. Kui trassi peale lähed, satud ühel või teisel hetkel ikkagi olukorda, kus pead mõnest suurest linnast väga lähedalt (või hoidku küll, lausa linnast läbi sõitma!) mööduma ja jääd ummikusse. Nii võiski 100 km võtta aega kolm tundi. Ja ma hakkasin väga hästi aru saama, miks Pierre ütles, et kõiki asju me Rumeenia väiksusele vaatamata teha ei jõua.

Kätte hakkas jõudma lõunaaeg, olime parajasti küladeläbimismarsruudil, toksisin mapsi sisse restaurants nearby, sain kaardist valesti aru ja röögatasin oma vana hea: “Keera siit. KOHE!” Kaur oli valvsuse hetkeks kaotanud, mu varasemad eksimused unustanud ja keeraski esimesel võimalusel vasakule. Mistaaake!Sõitsime mudasest künkast alla majadevahelisele kitsale teele. Oli selge, et mäest üles suurele teele tagurdamisest midagi välja ei tule. Vasakul olid aias kaks hiiglaslikku koera, tundus, et ketis, aga aia alla olid nad kaevanud suure augu, nii et hammaste välkudes said nad poole kehaga tee peale roomata, et seal edasi lõriseda. Olukord polnud just kuigi roosiline. Istusin seal, kirusin ennast vaikselt ja unistasin hetkest, millal me selle kõige üle juba naerda saaks. Tagasi ei saa, kõrvale ammugi mitte, ees laius põld. Kaur kasutas aga vana head loogikat ja andis lihtsalt gaasi. Iga põllu ääres peab ju olema koht, kus saaks suurema sõidukiga ringi pöörata! Edasi ma lihtsalt istusin ja lootsin parimat, samal ajal kui Koleos kogu oma nelivedu mängu pannes meid ja Arvit mülkasest mudamäest üles lohistas. Ja juba me naersimegi selle üle! Nii vähe pidin ootama!

Väike vihm või kurjad koerad mudasel teel muidugi ei jäänud Rumeenias mu suurimateks muredeks. Aga seda ma veel ei teadnud.