Juba traditsiooniks on saanud (kui ma julgen paar aastat tehtud asja kohta öelda “traditsioon”, aga whatever, julgen muidugi) see, et suvetripil tuleb korra ära käia ka maa all. Rumeenias on selleks võimaluseks Salina Turda soolakaevandus (https://www.salinaturda.eu/), kuhu jõudsime tol päeval üsna viimasel hetkel enne sulgemist.
Sellest hilja jõudmisest polnudki väga lugu (kui ma õigesti mäletan, siis meie hilinemise põhjustas jälle kellegi oksendamine, sest kaevandusse sõitmiseks pidi linnas hirmsasti mööda pisikesi u-kurve kärutama). Küll aga ei saanud me enam vaaterattaga sõitma minna, sest onud olid oma putka juba kinni pannud. Jah. Seal sai maa all vaaterattaga sõita – sest miks mitte! Õnneks või kahjuks sai seal ka paadiga sõita. Rahe oli siis hiljuti kolm saanud, aga selleks, et paati tohiks minna, pidi olema vähemalt viis. Mirt oli küll veel viimaseid päevi neli, aga tohtis Kauriga koos ikka minna.
See ei olnud esimene kord Rumeenias, kui Rahel midagi noore ea tõttu tegemata jäi. Plaanisime tegelikult sealkandis ka karude parki minna, kus hoitakse halbadest elutingimustest päästetud karusid (refugees, kui soovite), aga ka seal oli kodukal kirjas, et vanusepiirang on viis ja noorematega kohale tulla pole isegi mõtet. Kaalusime küll varianti, et äkki nad lubaksid Rahel kotist karusid vaadata, aga Rahet tundes oleks see olnud piin talle, mulle ja kindlasti ka karudele. Laps oli arusaadavalt hingepõhjani solvunud. Mina mõnes mõttes ka, sest meie peas on ta alati olnud natuke vanem, kui ta tegelikult on.
Juba sündides oli ta nii välimuselt (kui paari nädala pärast ka oskustelt) kolmekuune laps ja olin ausalt öeldes elus üsna pettunud, ja mitte ainult sellepärast, et pea viiekilose lapse sünnitamine ei ole, ütleme, just mingi käkitegu (või “käkitöö”, nagu Rahe ütleb). Kui sa just ei ole teinud mingit sellist käkitainast, et oled pärmiga kõvasti üle pannud, see on megalt paisunud ja valmis küpsenuna ei saa sa seda enam ahjust hästi kätte… Ei. Ma olin pettunud, sest eeldasin, et tulen haiglast koju beebiga, aga selle asemel oli mul kaenlas mingisugune gentle giant, kes juba paari kuu pärast roomama hakkas ja meile kõigile kiiresti tõestas, etshe might be a giant, but she’s anything but gentle. Aga. Õnneks oli maa all muidugi ka mänguväljak, kus sai natuke kiikuda ja liumäest alla lasta, nii et suurem kurbus sai seljatatud. Kui oleksime veidi varem jõudnud, oleksime äkki saanud mängida ka keeglit, pinksi või piljardit. Jah, ka neid asju sai soolakaevanduses teha. Rumeenlased ikka oskavad elada!
Aga tegelikult olime nüüd siis jõudnud mägedesse. Rumeenia on selles suhtes ikkagi täiesti hämmastav riik, et pindala seal just liiga palju pole, aga maastik muutub kiiresti ja hullult. Meie ainus välja valitud mägedekämpa (https://www.facebook.com/profile.php?id=100057334583374) asus sügavas orus, sinna lookles kurviline ja kitsas mägitee ja temperatuuridki olid seal mägedele omased. Meie jaoks tähendas umbes 12kraadist allatulekut sellest, millega olime viimasel nädalal juba ära harjunud.
Selle pildi pealt see eriti hästi välja ei paista, aga kogu kämping oli üks mõnus pisike pesa, mille keskel oli suur ühine kööginurk mitme lauaga ja natuke eemal pesu- ja vetsukompleks. Mul oli lausa piinlik sinna kööki oma purgiborši soojendama minna, kui kõrval pliidiraual küpsetas üks naine oma perele parajasti konkreetselt leiba. Oleksin tahtnud neile selgitada, et vaadake – see on talupoest. Käsitöö! Aga soe supp oli muidugi selles 20-, õhtupimeduses lausa 16kraadises, õhus päris mõnus kosutus.
Hommik läks samas jälle omasoodu. Mirt, olles harjunud, et reisihommikutel piisab sellest, kui mingi kleidi selga ja sandaalid jalga tõmbad, ei tahtnud mitte kuidagi leppida sellega, et Arvi ukse vahelt talle järjepidevalt pikki pükse, dressipluusi, vesti ja sokke sisse suruda üritasin. Pick your battles.
Kaur ütles hommikul, et ta tahab enne edasiliikumist kindlasti ka drooni lennutada. Drooni! Nagu. Kui me reisil oleme, siis meil on kaasas kaks last, siis Arvi, kes on ka nagu meie laps, ja siis see kuradi droon, kes oleks nagu Kauri laps eelmisest abielust, kelle ema on mõrd ja keda ma salaja vihkan. Kuigi ta ostis selle meie abielu ajal ja ma mõistusega saan aru, et see droonilennutamine on Kauri jaoks oluline ja tihti tuleb sellest kõigest ka väga toredaid videoid jne jne. Aga. Minu jaoks tähendab reisil droonilennutamine alati seda, et a) see keerab meie päevaplaani mokka, b) ärkan kell 5 hommikul kusagil suures kämpingus droonisurina peale ja suren mõttest, et see on mõne kurja naabrimehe üles ajanud, c) pean sel ajal pingsalt lapsi valvama, kes on loomulikult ise ka väga suured droonihuvilised ja tahaks väga, ja ma mõtlen VÄGA, kõiki nuppe vajutada.
Igatahes. Kaur ütles, et ta tahab, et ma sõidan Arviga sellest hirmsast ja väga kitsast ja ülimalt järsust ja kurvilisest mäest üles, mis kämpingu juurest ära viib, sest ta tahab seda drooniga filmida. Pakkisime kogu kola kokku, lapsed autosse, istusin rooli. “Kui nüüd keegi vastu tuleb, siis ma oksendan hommikuse pudru välja,” ütlesin rohkem enda jaoks kui lastele. Kui ma närvis olen, siis ma räägin kõva häälega, eriti autoroolis, ja sellest on alati kasu. Sõitsime mäe otsa, keegi vastu ei tulnud, kõik läks väga kenasti, olin superõnnelik ja asusime Kauri ootama, kes pidi kogu selle tõusu koos oma kalli drooniga jala ette võtma. Vara rõõmustasin! Seal juba oligi telefonikõne, mis ütles, et ei – sõida alla tagasi. Midagi ebaõnnestus ja video ei tulnud välja. Teeme uuesti! “Tüüpiline droon!” mõtlesin, ja sõitsin alla tagasi. Katsetasime uuesti. Seekord istus Kaur ise ka autosse, aga et sõidu ajal puude vahel drooni passimine oli veelgi keerulisem, otsustas ikkagi autost välja minna. Ja muidugi täpselt siis sõitiski keegi meile vastu. Surin kohe neli korda ära, aga tõmbasin siiski tee äärde ja sain aru, et see, mida naiste ja kabariiditunnetuse kohta räägitakse, on ikkagi tõsi. Seal oli ruumi küll ja veel! Isegi peeglid ei ripsanud! Kui uuesti mäe otsa jõudsime, targutas Rahe tagapingilt: “Noh. Kus siis pudru on?” Ma ei saanud aru, ütlesin, et kuule, JUST sõime ju. “Noh, sa ei oksenda ju!” Tõesti, Rahe, tõesti. Me tunneme juba kolm aastat, peaksid teadma, et su ema on liialdaja! Kauri videoid saab igatahes näha siit: https://www.youtube.com/user/kentaur23/videos. Seal on kusjuures ka see mäevideo täiesti olemas, et saaksin seda üha uuesti ja uuesti üle elada.
Et Mirdi sünnipäevapäev liikus aina lähemale, võtsime suuna Dracula lossi poole, kuhu plaanisime jääda vähemalt kaheks ööks. Selles kandis oli kämpingutega hapusti, valik olematu. Tahtsime, et see oleks mõistlikus kauguses Brasovist, sest “nagu juba traditsiooniks on saanud” üritame tripi ajal teha alati ka ühe linnapäeva ja seekord pidi see olema Mirdi sünnipäevapäeval.
Dracula lossist vähem kui kilomeetri kaugusel asus vampiirikämpa (https://vampirecamping.ro/), millel ainus seos vampiiridega oli see, et aialippidele olid maalitud veretilgad. Kõik oli amortiseerunud, kämpingu lähedalt voolas mööda ülimalt kärestikuline jõgi. Läksime põhimõtteliselt müratekitajat otsima ja oleksime halva õnne korral ise jõkke kukkunud. Vool oli tõesti selline, et vesi mürises nagu rong. Mõtlen sellele vahel siiani, et miks sinna mingit silti ei olnud pandud. Kui oleks lapsed kondama lasknud… Ma edasi isegi ei taha mõelda. Igatahes. Õnneks oli seal pesumasin ja lähedal ka üsna suur toidupood, kuhu pakkusin ennast vabatahtlikuna Rahega koos minema. Pärast selle jõe nägemist ei julgenud ma teda lahtipakkimise ajaks sinna tolknema jätta. Mirdil on natuke rohkem mõistust peas ja talle saab ka Arvi juures jõukohaseid ülesandeid leida. Lisaks pidime ostma Mirdi homseks sünnipäevahommikuks kooki ja küünlad, nii et tema osalusel oleks see olnud pisut keerulisevõitu.
Kohe poodi sisse astudes läks kõik allamäge, sest olin suure ähmiga maski autosse unustanud, turvamees tuletas seda mulle kohe kurjalt meelde ja pidin “tõkkepuu” alt uuesti Rahega koos läbi pugema ja selle autost ära tooma. Rahel on laias laastus kaks väsimusastet. Üks on see, kus ta on üleväsinud ja kohutavalt viril. Teine on see, kus ta on üleväsinud ja vaheldumisi lödi ja kohutavalt aktiivne, aga ülearu ei huilga. Olin enda meelest kaval ja võtsin endale korvi ja Rahele pisikese käru – siis tal on tegevust ja saan äkki võõras (ja nagu selgus, kaupa täis tuubitud poes) mingid loogilised ostud teha – nimekirja mul ei olnud ja vaevalt ma oleks ka mahti seda lugeda saanud. Rahele lastekäru võtmine muidugi vedas kohe alt, ta lihtsalt rammis sellega naerdes riiuleid, kui ma üritasin parajasti paari päeva menüüd kokku panna, torti valida ja Mirdile küünlaid leida. Üsna pea loobusime Rahe kärust ja proovisin teda hoopis kanda. Kujuta ette, et sul on süles 18kilone tükk sülti. Ei. 18kilone tükk purjus sülti, kes on küll üleni lödi, aga soovib siiski riiulilt kõiki asju võtta, kõigiga vestlust alustada ja kui sa lõpuks higisena järjekorda seisma jõuad ja ta käest paned, lihtsalt poe põrandale laiali valgub. Ütleme nii, et kohalike jaoks olime mõnus meelelahutus, ise mäletan nagu lahedamaid pidusid.
Muidugi ei teadnud ma siis, et see väike poepidu oli lihtsalt tilluke eelmäng sellele, mis mind Mirdi sünnipäeval ees ootab.
