Kätte oli jõudnud Mirdi sünnipäevahommik. Ta sai parajasti viis. Peaksin kohe alustuseks ära ütlema, et kõige raskemad päevad minu jaoks aastas on järgmised (raskuse järjekorras): 1) emadepäev, 2) Rahe sünnipäev, 3) Mirdi sünnipäev. Need teeb minu jaoks keeruliseks see, et kepsutan neisse alati sisse nagu maailma kõige naiivsem hirvepoeg Tartu maantee trassile. Tsiteerides ansambel Ans Andurit, siis “teisipäev lömastab su, ta on raskem kui rekk-kkaaaa” (siin laulus võib teisipäeva asemel sisestada mõne sobivama tähtpäeva). Ja ma ei tea, miks ma iga kord arvan, et päev läheb kuidagi teisiti. Kunagi ei lähe. Süüdistada saab ainult iseennast. Proovin sel aastal uuesti (lööb kabjaga vastu maad).
Igatahes. Sõime kämpingus mõnusa hommikusöögi, panime eelmisel õhtul Rahega koos suure vaevaga poest ostetud koogitükile küünla, laulsime, puhusime, andsime kätte kingi. Nagu igal aastal, mõtlesime ka sel korral üle. Lapsele on sünnipäevaks üldse väga raske midagi kinkida. Üritad kõigest hingest teda rõõmustada ja kipud lõpuks ostma mingi asja, mis on kallis, aga millest tema tegelikult üldse rõõmu ei tunne. Sel korral olime Kauriga ostnud talle uhke praami, millega peaks saama mängida isegi vees! Sellest kujunes muidugi lõbus päevapoliitiline kingitus, sest paar päeva enne seda oli Eestis katki läinud Saaremaa praam Tõll, millest tuli teadagi palju jama. Tunnistan, et selle Mirdi kingiga pole ma sihtotstarbelist mängu kunagi näinud. Praegu seisab see laste voodi all suures sahtlis ja keegi pole iial küsinud, kus ta olla võiks või avaldanud soovi sellega mängida. Jess!
Mirdi sünnipäevaks oli meil plaane palju. Alustasime dinosaurusepargist (https://dinoparc.ro/en/). Olen oma elu jooksul sattunud liigagi paljudesse sarnastesse kohtadesse, aga see Rumeenia oma pani küll teistele pika puuga ära. Väga tõetruud loomad! Suurepärane logistika! Huvitav väljapanek! Asjad TÖÖTASID! Ainus asi, mida neile ette võiks heita, oli see, et silt selle kohta, et loomadele selga ronida ei tohi, oli esimest korda hästi nähtaval kohal alles tuuri lõpus. Aga ruttan sündmustest ette. Vaatame parem pilte!
Ma ei tea, miks ma Rumeenias iga kord üllatunud olin, kui mingis lahedas kohas hästi palju rahvast oli. Igale turistilõksule mõeldes kujutasin ette, et seal oleme põhimõtteliselt ainult meie. Dinopark oli arusaadavalt väga populaarne koht. Ilm muidugi oli ka meie poolel.
Päris mitmed neist tegid ka hirmsaid hääli. Nägime isegi, kuidas üks pargi töötaja parajasti kivi tegi. (Mitte ajada sassi “kivi tegemisega”, mida noored kasutavad teinekord slängis, et kirjeldada marihuaana suitsetamist. Ka Rumeenias on see väga illegaalne!) Vaid ta päriselt meisterdas elutruud kivi, mida ekspositsiooni osana kasutada. Lisaks oli alal väike muuseminurk munade ja embrüode väljapanekuks, mänguväljak ja muud põnevat. Suutsime isegi sealt välja minnes ennast giftshop‘ist suurema vaevata läbi suruda. Kuna sisenemiseks pidi ka sama poe läbima, aga siis lastel veel soove polnud, teadsin väljudes poega juba arvestada. Võin ka teiega oma häkke jagada. Draama vältimiseks tuleb lapsed enne sellisesse poodi sisenemist kukile võtta! Siis nad näevad asju kõrgemalt, ei ulatu nendeni, lühinägelike laste puhul on veel suuremad kasud mängus – nad lihtsalt ei näe asju nii kõrgelt eriti hästi! Kukil meeldib neile aga alati olla ja sina saad liikumiskiiruse ise valida. Oo, millised kohutavad vanemad! Isegi lapse sünnipäeval ei või talle karvast dinosaurust osta! (Seda mõtles ja ütles küll Mirt, Rahe kajas kaasa). Aga ei – meil oli siiski plaan laps hiljem ehtsasse mänguasjapoodi viia!
Rong-traktor võttis meid jälle peale ja sõitis mäge mööda veel ülespoole. Lõpp-peatuses oli mõnus jäätisekohvik, milles muidugi kohe istet võtsime. Ja siis avastasime, et seal jalutavad kaks meest ka hobuse ja poniga ringi! Ma ei tea, kas on midagi, mida Mirt armastaks rohkem kui hobuseid. Kui neid asju on, siis on neid igatahes vähe. “Kui tore!” mõtlesin naiivselt ja Kaur läks küsima, kas ja mis hinnaga natuke ratsutada saaks. Mirt sai suurema hobuse selga istuda, Rahe pidi leppima poniga ja see mees käskis mul lapsest kogu aeg kõvasti kinni hoida. Ilmselt oli pikk kogemus teda juba õpetanud märkama neid lapsi, kes ennast kõige tõenäolisemalt hobuse seljast maha kipuvad aelema.
“See päev läheb ju üpris kenasti!” olin jälle loll, kui me tagasi kämpingusse jõudsime, et Rahe oma lõunaune ära teha saaks. Tõesti. Rahe läks Kauriga Arvisse ja keeras magama. Mina sain kaks tundi Mirdiga veeta ja kuulata, mitu hobust me peame võtma, kuhu kolima, et neid hobuseid majutada ja karjatada; kuhu tema kavatseb kolida, kui me hobuseid ikkagi koju ei too; kes on maailma halvim ema (vihjeks võin öelda, et ta nimi riimub sõnaga pelmeen). Mirt on kindlalt kõige järjekindlam inimene, keda ma tean. Reisijärgsel sügisel arutlesime temaga kodus (jälle Rahe uneajal) selle üle, kas karjäär priimabaleriinina võiks olla tema jaoks või mitte. Kui pika arutelu lõpuks selgitasin, et balletikingad lõhuvad näiteks ka jalad ära ja otsisin talle selle tõestuseks internetist isegi pilte, võttis ta teema kokku lihtsalt sõnadega: “Sa ise panid need pildid siia!” Nii et vandenõuteooria-game strong. See hobuseteemaline kaks (tundus nagu 12) tundi möödus umbes samas vaimus. Olin lõpuks igatahes kohutavalt väsinud ja õnnelik, kui Rahe ja Kaur ärkasid, et saaksime päevaga edasi minna. Kujuta ette, et sind on ristküsitlenud ja täielikult nurka surunud maailmatasemel advokaat. Hakkad juba ise ka uskuma, mida sulle räägitakse – nii osav on ta! Ärge saage valesti aru – ta on sellisena ideaalne. Temast saab ühel päeval suurepärane täiskasvanu, kes teab väga hästi, mida ta tahab ja kuidas seda saada.
Ees ootas linnapäev Brașovis. Kõigepealt pidime minema mänguasjapoodi, sest Mirdil oli vaja enne ärasõitu saadud sünnipäevakingiraha kusagil laiaks lüüa. Linn on Tallinnast umbes sada ruutkilomeetrit suurem, kuigi vähemalt Vikipeedia järgi elab seal inimesi meie pealinnast kõvasti vähem. Panime Waze’i ühe suure kaubamaja ja läksime selle täiesti inimtühja mänguasjapoodi. Mirt valis õnneks üsna kiiresti välja Elsa ja Anna nukud – umbes selle plaaniga ta sinna ka läks. Rahe püüdis samal ajal müüja rumeeniakeelsete kiljete saatel elektriautosid poodiumilt alla lükata, aga et ta päris tühjade kätega ei jääks, ostsime talle ühe suure purgitäie loomakesi, puid ja kive. See purk jätke meelde. Temal on veel suur roll mängida. Reisi parim ost, julgen öelda!
Tegelikult meil prassimisplaan muidugi puudus. Olime kokku leppinud, et seekord kainet rooli pole – kumbki ei joo! See oli otsus, mida, tunnistan, hakkasin mõne aja pärast ikkagi rängalt kahetsema. Sest olles just kaks tundi täielikult hobusepeedistatud, ei olnud ma järgmiseks kaheks tunniks üldse valmis. Nagu ikka turistidele mõeldud kohtades, on teel igasuguseid lõkse. Meie lõksuks olid õhupallimüüjad. Kui ma ütlen, et ma vihkan õhupalle, siis pean siin eriliselt silmas seda krabisevat, multikapiltide ja heeliumiga täidetud prügi, mille eest küsitakse hingehinda ja millest jätkub rõõmu umbes kaheks minutiks. Nad muidugi tahtsid õhupalli! Elsa ja Anna õhupalli! Ma ei mäleta enam täpselt, kui palju need maksid. Aga selge oli see, et ühe palliga ei oleks meil midagi peale hakata, sama hästi võib selle ostmata jätta. Aga kahe eest pidi minu meelest välja käima pea 20 eurot. Mis on ju jabur! Kodune prügivedu maksab ka kuus vähem! (Kaur ütles, et kodune prügivedu maksab 2 eurot kuus).
Tead seda hetke, kus sa oled lapsele midagi keelanud ja lõpetanud selle sõnadega “ja jutul lõpp” või “rohkem me sellest ei räägi” või “ma ei mõtle ümber” või midagi muud dramaatilist, sest sa tegid juba ära kõik need mõistlikud asjad, mida raamatust lugenud oled, aga jalutamine lastega, kes võõras linnas su käe otsas sama asja pärast uluvad, on su igasuguse mõtlemisvõime halvanud. Ja sa tead, et lihtsam oleks ilmselt järele anda. Aga sa ei saa. Sest sa ütlesid kõiki neid asju. Kui suutsime peatänavalt kõrvale hoida, ununesid mõneks ajaks ka pallid. Aga kuna nägin kohe peatänava alguses ühes väikses poekeses ideaalset käekotti ja mu vana kott põhimõtteliselt lagunes mul igal sammul, olime sunnitud sinna tagasi minema. Terve tee! See on nagu mingi neli õhupallimüüjat! Ja murdusimegi.
Kauri suur eesmärk oli maitsta head papanasi‘t. See on kuulus rumeenia magustoit, mis koosneb põhimõtteliselt sõõrikutest, hapukoorest ja moosist. Pisut eeltööd viitas sellele, et Brasovi parim magustoit on ühes linnaväljaku kõrval asuvas restoranis. Lapsed said oma õhupallidega ringi joosta, kuni me toidud tellisime. Teenindajaks oli väga vahva suure kõhuga rumeenlane, kes vaatamata keelebarjäärile tegi lastele palju nalja. Kui soolased toidud söödud, tahtsime magustoitu tellida. Alguses ütlesin, et vajame nelja. Ikkagi sünnipäev! Ta ütles, et toob meile maksimaalselt kaks, ja see on meile ka ilmselt liiga palju.
Ja oligi pikk päev peaaegu mööda saanud. Lõpetuseks pidi nad muidugi veel magama panema, mis on sellistel päevadel veel keerulisem kui tavaliselt, sest kõik päevased emotsioonid ja mured kipuvad jälle enne uinumist pead tõstma. Aga väsimust muidugi pole. Hommikul lasin ühel Anna ja Elsa õhupallil kogemata Arendelli ära lennata, teine läks lendu, kui ma ei eksi, siis Bulgaaria kohal. Money well spent!
