Järgmisel päeval plaanisime Transilvaaniaga hüvasti jätta. Piilusime korraks küll ka lähedal asuva Dracula lossi juurde, aga jälle olin täielikus šokis, et seal peale meie veel mitusada inimest oli! Miks? Järjekord tundus vähemalt kahetunnine, nii et loobumisotsus tuli kergelt. Eks lapsena ajasid vampiirid ja nende hulgas krahv Dracula ka mind ikka üksjagu elevile. Mingis Soome ajakirjas (äkki 90ndate keskpaigast) oli pikk lugu võikate piltidega, kus inimeste pead olid vaiade otsa aetud, lähikaadrid “Draculast” ja kõik jutud. Aga tõele au andes, meeldis mulle kõige rohkem ikkagi “Ketšupivampiiride” multikas! Näidake mulle nende lossi ja ma ootan kaks tundi ära!

Kui Kaur oli oma drooni minu ohete saatel jälle ära lennutanud ja lossist soovitud kaadrid kätte saanud (samal ajal, kui ma tüdrukuid kinni hoidsin, et nad ei läheks seal samas tänava ääres einestavaid hobuseid käppima), võisime hakata Doonau poole liikuma. Enne seda aga jäi ette veel üks vaatamisväärsus, mis tundus pisikest ümbersõitu väärt – Berca mudavulkaanid (https://en.wikipedia.org/wiki/Berca_Mud_Volcanoes). Ma ei oskagi seda kohta eriti hästi kirjeldada. Kõva pinnas vulkaanide ümbruses meenutas pisut Rummu karjääri. Suurt veekogu ja sellesse uputatud vanglat seal muidugi polnud. Aga koht oli igatahes efektne.

Mingeid meetritekõrguseid purskeid me muidugi ei näinud. Vulkaanid lihtsalt vaikselt podisesid siin-seal. Küll aga oli seal mõnusaid lõhesid, millest sai üle hüpata ja mille otsas ronida. Nii et lapsed said korralikult jalgu sirutada ja see on alati igasuguste vaatamisväärsuste juures tore. Tore oli ka see, et peale meie keegi seal jalutajatest eesti keelt ei rääkinud, sest ühel hetkel röögatas Rahe ühe kõhukama naise suunas: “Kuule, kas sa oled beebi ära söönud?!” Nii et kui lastega reisile – siis välismaal tunned ennast alati nendes asjades kindlamalt.

Vulkaanide juures oli ka üks kiirtoidukoht, mis tähendas, et pärast sai isegi friikaid ja jäätist. Igal pool olid nunnud sildid prügi mahaviskamise kohta. Kui prügi maha viskad, tuleb maa alt lohe ja sööb selle ära. Aga see teeb ta näljaseks! Nii et järgmiseks sööb ta ära juba sinu! Ilmselt sildid (või siis lohe) töötasid hästi, sest vulkaanide ümbrus oli tõesti superpuhas.

Kogu piirkond sealkandis oli üsna mudasevõitu, nii et ka kämping (https://popasperla.ro/), kuhu ööbima tahtsime minna, oli ühe suure mudajärve ääres. Koht ise oli väga vintage ja nunnu, küll aga levis igal pool korralik mudahais, millega põhimõtteliselt harjus ära, aga põhiliselt selle tõttu ei oleks vähemalt mina tahtnud sinna ka kauemaks jääda. Mänguväljaku asjad olid sellised nagu Lasnamäel 80ndate lõpus – roostes, krigisevad ja suures osas eluohtlikud. Dušš oli peaaegu õues, sooja vett tegi päike ja elektrit polnud pesemiskohas üldse. Nii et õhtul läksin kottpimedas külma duši alla ja mõtlesin jälle, et kui tore on, et ma ikka ämblikke ei karda, sest neid passis seal pimedas kabiinis koos minuga mitmeid. Aga inimesed olid seal väga toredad ja kõikjal tolknesid sõbralikud hulkuvad koerad, kellele vahepeal juua andsime. See kõik kõlab nagu mingi õuduste kirjeldus, aga mudahais aside meeldis meile kõigile seal tegelikult väga!

Kui hommikul arvet maksma läksin, sattusin sellise proua peale, kellega meil ühtegi ühist keelt ei leidunud. Ja ometi arenes meil vestlus, kus tema “küsis”, kuhu me edasi läheme, mina “vastasin”, et Doonau deltasse ja tema kiitis, et see on mega ilus koht. Ma siiamaale ei saa aru, kuidas meil õnnestus nii tore ja pikk jutt põhimõtteliselt näoilmetega maha pidada!

Doonau delta külastuseks olime valinud ühe väikese kodukämpingu, mis asus deltast umbes 15minutise autosõidu kaugusel. Lisaks korraldas kämpingu omanik neid tuure ka ise. Sinna hoovi olekski vist ainult umbes kolm seltskonda ööbima mahtunud, aga sel öösel olime seal õnneks ainult meie ja üks noor saksa pere. See oli eriti tore sellepärast, et meil oli oma vannituba! Seal oligi neid kõrvuti kaks ja siis kuidagi hästi loogiliselt läks nii, et ühte kasutasid ainult nemad ja teist ainult meie. Küll see oli tore vaheldus olukorrale, kus oled kogu aeg pidanud kõiki asju paarikümne inimesega jagama! Täiesti kodu tunne tuli korraks peale!

Kämpa omanik tegi meiega saabudes väikeses “koosoleku”, kus ütles, et ta kahjuks ise meid hommikul jõele viia ei saa, aga meiega tuleb kaasa tema isa, kes oskab natuke saksa ja natuke vene keelt. Et meil mingi eriline spetsiifiline linnuliigi- vms huvi puudus, ei olnud see meie jaoks probleem. Ajasime põhiliselt ikkagi emotsiooni taga. Väljasõit pidi olema hiljemalt 4.45 hommikul. Hullumaja! Ma ei tea muidugi, mis kell ma siis arvasin, et see päike tõuseb. Lolli inimest on ikka lihtne igal sammul üllatada.

Sakslased olid kaheaastasel reisil, nende laps just aastaseks saanud ja veel aktiivsem kui Rahe. See alati kuidagi rõõmustab mind hirmsast, kui ma näen, et on “veel hullemaid” lapsi. Parimas mõttes. Nad olid meist umbes seitse aastat nooremad, tsikk töötas tegelikult vaegkuuljatest lastega, mees oli vist mingi IT- või majandusetüüp. Nad olid teel olnud vist umbes neli kuud ja tahtsid lõpuks jõuda välja Venemaale, nii et naine õppis mingi äpiga üsna edukalt just sel eesmärgil parajasti ka vene keelt. Lapsel aga käis mähkmetest vabanemine. See tähendas, et ta uitas igal pool palja tagumikuga ringi ja näiteks “kakas meie krundi peale”. Sellises olukorras on ikka tore, kui on endal lapsed ja saad aru, et see kõik on väga normaalne ja elu osa, samal ajal ise aidates ta vanematel lõhna järgi kõik junnid muru seest üles leida. Mirdile käis see poiss ikka konkreetselt närvidele. Ta küll püüdis väga viisakalt talle mõista anda, et palun teda joonistamise ajal mitte segada, ja ta suutis tõesti ka viisakaks jääda, aga noorsandil oli muidugi sügavalt savi. Kui nad aga lõpuks Mirdi sassi aetud vildikad kõik värvi järgi karpi panduna tagasi tõid, sain aru, et tegelikult mul on ikkagi väga hea meel, et meie kaaslased on sakslased. Võime olla täiesti kindlad, et nad õigel ajal autos istuvad ja hiljaks ei jää.

Nii läkski! 4.45 startisime koos poolunes lastega delta poole. See oli ilus vaikne hetk, sest nii vara hommikul ei olnud isegi kalamehi veel jõele läinud. Panime päästevestid selga ja sättisime ennast mootorpaati, kus oli kolm rida pinke. Iga pere sai ühe pingi, kapten istus ahtris ja pööras meie tähelepanu sinna, kus parajasti mõni lind või konn kükitas. See oli mõnus sõit. Ja kindlasti kogu reisi üks tippsündmusi.

Teiste hulgas õnnestus meil näha ka pelikane, keda ma pole vist isegi loomaaias mitte kunagi näinud. Ma meelega ei pane palju pilte, sest see tundub mulle mõttetu. Kui Doonau delta sind huvitab, siis nagu soomlased ütlevad: “KVG!” (kato v***u Googlesta) või veel parem – mine ise kohale!

Kui tagasi kaldale jõudsime, oli sadamas suur möll – koerad haukusid, paadimootorid plärisesid, kalamehed karjusid ja autod sõitsid ringi. See tundus isegi veel sürreaalsem kui just läbitud jõgi. Aga tore oli, et päev oli veel ees! Ja kindel oli see, et lapsed autos magavad! Eesmärk oli jõuda randa, võtta aeg maha ja olla, nagu me alati oleme, neli-viis päeva lihtsalt lebos. Läksime tegime rahuliku järelhommikusöögi kämpingus, pakkisime asjad kokku ja olime juba kümne paiku teel.

Rumeenias mereäärega muidugi väga hiilata ei ole, aga enne Bulgaaria piiri on neil üks nurgake selleks täitsa olemas. Selles piirkonnas oli ka päris suur valik kämpinguid, millest ühe välja valisime. Kui aga lõpuks sinna kohale jõudsime, oli täiesti võimatu aru saada, kus ta siis täpselt olema peaks. Olime ühes väikses linnakeses, mille tee ääred olid paksult parkivaid autosid täis. Kui ma õigesti mäletan, oli reede keskpäev, mis tähendas, et paljud olid juba nädalavahetust alustama tulnud – mina olin muidugi jälle täielikus šokis, et seal nii palju inimesi oli! – ja segadus muudkui kasvas. Sõitsime natuke linnast välja ja leidsime mingi söögikoha. Sel ajal, kui mina lastega pissil käisin, püüdis Kaur sööki oodates olukorrale mingi lahenduse leida. “Mul on üks ettepanek…” alustas ta ettevaatlikult. Läksin juba murelikuks – sealt võis kõike tulla. Aga ei – ta pakkus lihtsalt välja, et läheks siis hoopis Bulgaariasse edasi…? Mõeldud-tehtud. Tol hetkel tundus sinna ülerahvastatud kuurordisse tagasikärutamine täiesti vastuvõetamatu, õnneks nägime suht kohe ka üle tee mingit hiiglaslikku madu roomamas, nii et mul ei olnud raske otsustada, kuhu minna. Ega seal 15 km kaugusel kindlasti ei ole selliseid usse! Olime Bulgaarias kunagi varem käinud ka, aga ennemuiste, kahekesi ja pakettreisiga.

Piiriületus võttis alla poole tunni, valitud kämping (https://www.facebook.com/pages/Camping%20Cosmos%20Bulgaria/515229648656548/) oli piirile väga lähedal. Üldine olo oli seal päris mõnus – saime hekiga ümbritsetud koha, mis oli üsna varjuline ja privaatne. Isegi enne asjade lahtipakkimist läksime randa. Mulle on Must meri alati meeldinud ja ei pidanud ka sel korral pettuma.

Bulgaarias käimisel ja Bulgaarias käimisel on muidugi suur vahe. Kunagi, kui me alles kihlusime, olime Kauriga kahekesi Sunny Beachil. Nüüd olime väga teistsuguses kohas, mis tundus olevat pigem selline paik, kuhu pisut vaesemad bulgaarlased oma suve veetma tulid. Aga meil polnud selle vastu midagi! Pesta sai, vetsus käia põhimõtteliselt sai, kui suutsid mööda vaadata faktist, et vetsu põrand oli pidevalt paarisendimeetrise veekihi all, ja lisaks käisime igal õhtul kämpingu juures asuvas restoranis, kus söök polnud küll suurem asi, aga menüü see-eest rikkalik, õllevalik hea – ja kõik kohutavalt odav! Elasime nagu kuningad. Päeval mõnulesime rannas, õhtul prassisime restoranis.

Kõige raskem aeg oli minu jaoks seal päeva jooksul see koht, kus Kaur Rahega lõunaunne läks. Miks sa siis ise teda magama ei pannud, vingukott? Põhiliselt sellepärast, et neil on sellega nagu mingi värk – Rahe jääb Kauriga päeval ruttu magama ja Kaurile meeldib endalegi päeval magada. Minuga hakkab Rahe alati mürama. Kui aga peaksime mõlemad uinuma, on mul pärast ärkamist mitu tundi nii raske olla. Ei saa ega saa päeva uuesti käima.

Lõunaune ajaks tuli mul leida varjuline koht, kus Mirdiga midagi teha. Vahel käisime restoranis jääteed joomas. Aga see polnud eriti maitsev. Ringijalutamiseks oli keskpäev liiga kuum. Ükskord võtsime kõik kaasa võetud lauamängud, otsisime ühiskasutatava varjualuse ala pika lauaga, kus kõrval pliidil valmistasid inimesed suurt potitäit rooga, mis lõhnas imelikult, aga millest jätkus neile kindlasti suve lõpuni. Istusime ja mängisime seal “Tsirkust” ja muid täringumänge ja see oli päris tore! Kuni ma kogemata kõik mängud võitsin, Mirt kohutavalt vihastas ja laua alla mossitama läks.

Samas nägime seal ka palju põnevat. Näiteks oli keegi kämpingusse kaasa võtnud kassi! See nägi välja täpselt nagu meie kass Jänes – üleni must ja elus pettunud. Kassi pere polnud isegi haagise või bussiga, vaid telgiga. Ja kassi liivakast oli ilusti telgi ette sätitud. Looma kehakeel andis mõista, et ta oleks meelsasti ükskõik, kus mujal. Aga mida mina ka loomadest tean! Kehakeele järgi võiks arvata, et minu kass on ka viimased 16 aastat mingis teises kohas elada tahtnud. Äkki tahab lihtsalt kämpingusse!

Ka karjatasid seal samas mingid inimesed ühte suurt hobust ja kurja eeslit, keda vahel ettevaatlikult söötmas käisime. Hommikul rannas, siis söök ja lõuna, siis uuesti randa, siis söök ja magama. Nii need päevad möödusid. Keskpäeval needsin kõike varju otsides maapõhja; õhtuse jaheduse saabudes olin ebamugavused jälle unustanud ja tundsin kõigest rõõmu.

Kui Bulgaariaga hüvasti jätma hakkasime, ei raatsinud rannaelust kohe siiski loobuda ja otsustasime Rumeenia kuurorti ka ikkagi järele proovida. Panime Waze’i uuesti sama kämpingu (https://www.facebook.com/Hacienda-Camping-2132101187065481/) ja ei plaaninud nii kergesti alla anda. Pilt linnakeses oli hoopis teine. Enam polnud nädalavahetus, vaid minu meelest neljapäev, mis tähendas, et massid ringi ei liikunud. Kõne kämpasse ja juba tuligi üks mees ja juhatas meid õigest väravast sisse.

Võrreldes Bulgaaria hindadega oli see kämping muidugi nagu mingi kuramuse Ritz hotell. Seal oli ka nii, et “paremad” kohad olid kallimad. Kui tahtsid rohkem varju, maksid paarkümmend eurot rohkem. Meie pidime jääma ainult üheks ööks ja ei hakanud ülearu poosetama. Rand oli tõesti ainult üle tee minna, lisaks saime õhtul valida mitme inimtühja restorani vahel.

Ka olid seal lähedal hiiglaslikud batuudid, kuhu õhtu lõpuks nõus minema olin. Rohkem kui reisiblogisid, droone ja õhupalle vihkan ma igasuguseid batuudikeskusi. Ja see oli tõesti õudne. Iga batuudi jaoks oli eraldi pilet. Vahepeal pidime neid lihtsalt mingite otsast alla karjuma, sest me polnud nende asjade eest maksnud ja ei kavatsenud seda ka teha. Aga lapsed olid rõõmsad.

Hommikul, kui õues istusime ja sõime, oli lausa füüsiliselt tunda, kuidas ümberringi suuremate kämperitega perekonnad meid lihtsalt jõllitasid. Tahaks nad siis alati käeviipega enda juurde kutsuda – tule, vaata ära – elame jah siin, magame jah siin! Ausalt! Kõik neljakesi! See on mõnes mõttes nagu socially acceptable, et sa võidki võhivõõra juurde minna, juttu teha ja “majatuuri” paluda. Ma tahaks täiega seda vahel kodukandis jalutades teha – näita, mis sul toas on, pliis! Maja on väljast nii imelik – mis sul seal sees on?!

Sai öelda, et olime tagasiteed alustanud. Aga jamad alles algasid.

Ps! Kauri videot rannaelust saab vaadata siin: https://www.youtube.com/watch?v=Hh1AbhbJg4w