Kätte oli jõudnud 2019. aasta varasuvi, Rahe oli aastane – kõndis juba ammu, rinnalaps polnud enam mõnda aega ja mul ei olnud enam ühtegi vabandust välja mõelda, miks me ei võiks nüüd terve perega Arviga kuhugi ööbima sõita. Et Lepispea oli juba läbiproovitud koht, seal oli kämpingukohtade suhtes hea asukohaga mänguväljak, rand ja pesemisvõimalused ka, sõitsimegi ühel väga soojal juuni keskpaiga laupäevahommikul kohale. Et otsuseid langetasin endiselt mina ehk Põhiline Pidur, läksime esialgu muidugi ainult üheks ööks.
“Do you sleep in the box?” tuli ja küsis üks saksa vanamees kohe, kui olime ennast enam-vähem üles seada jõudnud. Siis ma seda veel ei teadnud, aga nii hakkaski edaspidi väga tihti olema. Igas kämpingus leidus keegi, kes tuli uurima, kuidas see ometi võimalik on, et me neljakesi kõik sinna magama mahume. Eriti huvitas see muidugi neid, kelle autosuvila meie Arvi hommikusöögiks alla oleks võinud neelata. Aga me näitasime alati suurima heameelega, mis ja kus meil täpselt on. We loved the box!
Et Lepispead võis ikkagi õnnestumiseks lugeda, olin nõus enne pikemat trippi veel mõne sutsaka tegema. Näiteks sõitsime juulis Kauri sünnipäeval maale mu tädi sünnipäeva pidama, sest juhtumisi on nad täpselt samal päeval sündinud. Vanus juubelimõõtu polnud, pidu aga küll, mis tähendas, et kõik külalised talumajja magama ei mahtunud ja Arvi kulus tõesti marjaks ära. Kuni magamaminekuni. Et Kauril oli ju ka sünnipäevapäev, olin nõus lapsed ise magama panema. See on alati pehmelt öeldes väljakutse ja kui te küsite, kas pidu vabas õhus neid väsitas, on vastus loomulikult ei. Kui olin Arvis poolteist tundi kahe lapsega peaaegu et käsikähmlust pidanud ja kujutanud sinna kõrvale ette, kuidas Kaur samal ajal külma õllega sauna ja tünnisauna vahet lippab, võiks väga viisakalt öelda, et mu üllameelsus sünnipäevamehe suhtes oli täielikult haihtunud. Kannatasin siiski võiduka lõpuni ja umbes kaks tundi pärast seda, kui kuradikestega Arvisse ronisin, sain sealt välja tulla ja peoga ühineda. Vahepeal oli väljas muidugi täiesti pimedaks läinud, nii et tükk tegemist oli, et üldse aru saada, millise seltskonnaga veel ühineda mõtet on ja milline on selle kahe tunniga juba liiga kaugele käest libisenud. Vähemalt oli selleks ajaks selge, et nagu eelmised kolm aastat igal pool mujal, saab ka Arvis meie suurimaks väljakutseks uneaeg.
Et see lugu kuidagi loogilisemalt edasi läheks, peaksin ütlema midagi Mirdi (5) ja Rahe (3) kohta. Nad on, käsi südamel, kõige lahedamad inimesed, keda ma tean. Kui sa just ei ürita neid magama panna. Või ei vaidle neile vastu. Või ei pane Mirti uude olukorda, sest tema jaoks tekitab see stressi. Või ei palu Rahel paigal istuda, sest ta ei tea, kuidas seda teha. Või ei pane neid pikaks ajaks autosse, sest neil läheb seal süda pahaks või nad hakkavad kaklema. Kohe, kui tagaistmelt kõlab esimene “mul on paha olla…”, läheb mul ka iga jumala kord solidaarsusest süda pahaks. Olin ka ise lapsena autooksendaja ja tunnen neile iga keharakuga kaasa. Siiani meenutan heldimusega taksojuhti, kes meid kunagi Rahega mööda Peterburi teed parajasti koju sõidutas, kui Rahe tagaistmel mulle äkki lihtsalt mõlemasse pihku oksendas. Et mu käed olid piltlikult öeldes seotud, palusin, et taksojuht aitaks mul kotist salvrätipaki kätte saada. Ta andis mulle selle asemel enda talvemütsi. Ja edasine on ajalugu ja 20 eurot tippi.
Asjad, mis neid autos kaklema ajavad, ei ole alati samad. Võib-olla keegi laulab liiga kõvasti. Võib-olla üks pillas oma porgandi maha, ei saa seda enam põrandalt kätte ja teine teeb selle peale nännännää. Võib-olla nad on hakanud arutama, kes esimesena lapse saab. Võib-olla mõlemad tahavad ise esimesena emaks saada! Võib-olla on nad mõlemad “lapsed kätte saanud” ja ei suuda nüüd otsustada, kumb nende lastest esimesena kiigu peale tohiks minna! (See oli reaalne olukord mõnda aega tagasi, kus pidin auto tee äärde seisma jätma ja neile selgitama, et ei ole mõtet üksteist taguda, sest see, kelle sündimata laps esimesena kiigule saab, ei ole praegu oluline, “SEST KUMBKI TEIST POLE RASE”!) Aga võib-olla on tee ääres lehmad ainult ühel pool autot, ja see, kelle pool lehmad on, teeb teisele nännännää, sest tema pool on parajasti ainult mets. Võib-olla tahab üks, et tema sünnipäev oleks järgmine. See nimekiri ei saa kunagi otsa.
Vaatamata kõigile nendele asjadele, ei olnud Kaur endiselt loobunud unistusest pikemast reisist. Päris Musta mere äärde me õnneks ikkagi kohe minema ei pidanud. Esialgu oli ta nõus ka Lätiga. Esimese öö olime Pärnus vanaema juures ja hommikul startisime Ikla suunas. Üle piiri jõudnud, olid meil mõned kämpingud välja otsitud. Põhimõtteliselt valisime peaaegu esimese ettejuhtuva – tegemist oli mingi proua tagaaiaga. Lihtsalt mõnel inimesel veab ja ta tagaaed on mõnus murune järsak liivaranna ja kauni vaatega merele.
“Miks me üldse off-gridi ei tee?” käib Kaur mulle praegugi kogu aeg pinda. See esimene Läti ots Tuja rannas on mõnes mõttes kõige off-gridim, mida me lastega üldse ette oleme võtnud. Seal kohapeal polnudki muud kui suurepärane laulva liivaga rand, mittesuurepärane kuivkäimla, juurdepääs mittejoodavale veele ja väga hea vaade. Õhtuti käisime meres ujumas ja pärast loputasime lapsed suures kausis mittesoolase veega üle. Lätlased on täielikud telkimishullud. Olin Lätis enne küll muidugi mitmel korral käinud, aga tegelikult ainult Riias peol ega kujutanud üldse ette, et reede õhtuks on kämping üleni täis. Kohale tuldi perede, ei – suguvõsade kaupa. Kogu toidutegemine käis lõkkel. Meie naaber märkis järgmisel hommikul, et gaasipliidi kasutamine lastele pudrukeetmisel on põhimõtteliselt cheating. Tal muidugi lapsi kaasas polnud, nii et Kaur selgitas talle, et nii väikeste lastega ei ole mitte midagi cheating. It’s basic survival!
Ma ei ütleks, et need päevad Läti rannikul erinesid väga palju meie järgmistest suvepuhkustest Musta mere ääres – klassikaline rannaelu, kus vahepeal vihkad palavusest kõike ja kõiki ja hakkad kell kaks päikeseloojangut ootama, et natukenegi jahutust leida. Kui kedagi lõunaunne poleks pidanud panema, oleks võinud seal ehk kauemgi olla… See muidugi on selline tagantjärele nostalgia, seal kohapeal ma mäletan küll, et ikka oli üks korralik kannatamine. Sest üks asi, mida ma peaks enda kohta ütlema, et see lugu saaks jälle loogilisemalt edasi minna, on see, et ma olen maailma kõige kannatlikum ja rahulikum inimene, v.a siis, kui a) mul on füüsiliselt ebamugav või b) asjad ei lähe plaani järgi (ehk siis KÕIK MAGAMAPANEKUD ALATI).
Otsisin välja ühe Emala (st üks messengeri chat, kus mina ja kaks teist ema käivad ennast välja elamas, et oma laste isasid säästa) vestluse sellest päevast. Tsiteerin: “Lõunauni a la Treimanniõed kämpimas. Panin Rahe vankrisse, jalutasin magama. Kaur samal ajal üritas Mirti panna Arvisse. Mirt ei jäänud. Siis panime Rahe Arvisse, Mirt vankrisse. Rahe magas pool tundi. Tõstsime magava Mirdi Vankrist Arvisse. Rahe uuesti vankrisse. WHY IS THIS MY LIFE RIGHT NOW?!” Mul läheb praegugi seda lugedes pulss üles ja laup higiseks. Samal õhtul olen muu hulgas kirjeldanud seda, kuidas Rahet kaks tundi ööunne panin ja võtnud teema kokku läbiva suurtähega: “MIKS ME ÜLDSE KÄMBIME!!!?”. Nagu aru saate, oli tuju kõigil ülev.
Kuigi! Tagantjärele tarkus on muidugi see, et lastega reisides (ja endal ka) on just väga hea, kui sul on oma voodi alati kaasas. Ükskõik, kuhu sa välja jõuad, kõik lähevad ikka igal õhtul oma voodisse magama ega saa arugi, kas akna taga on parajasti Poola, Tšehhi või Ukraina. Aga need on need asjad, millest ma siis veel päriselt aru ei saanud.
Kolm päeva duši all käimata on mu absoluutne lagi, ja et Kaur keeldus kategooriliselt kodu poole sõitmast, pidime liikuma edasi ja otsima järgmise kämpingu, kus saaks vahelduseks ka duši all ära käia. Nii leidsimegi ühe oma Läti lemmikkämpingu (https://www.facebook.com/kempingsbejas/), kuhu oleme pea igal aastal tagasi läinud. Seal on mõnus ja väga suur järv, kus saab peale ujumise ka vesijalgratta või paadiga sõita; päris hea mänguväljak; DUŠID; iga kämperikoha juures ka oma väike varjualune ja mis kõige tähtsam – BAAR. Me oleme seal järjestikku käinud vist kolm aastat ja iga jumala kord amelevad leti taga kaks baari töötajat – alati sama paarike. Aeg seisab seal kõige paremas mõttes. Ja alati pean ma neile vahele segama ja küsima, kas nad teeksid mulle ühe Aperol Spritzi (see on mu preemia, et ma olen nii palju läbi pidanud elama, et sinna jõuda). See kõik on mingis mõttes väga nagu esimese hooaja “Baar” ainult ilma rahvahääletuseta.
Üks hea asi, mis sellel kämpingul veel on, on see, et Jurmala on päris lähedal. Nii et ühel päeval tegime päevase tripi sinna ka. Need on nagu mingid sellised sõidud, millele vaatad tagasi ja mõtled, et oh, mida me kõik veel oleks võinud seal teha, oleks lapsed ainult suuremad! Võib-olla peaks hakkama pidurdama jälle täiega, et saaks rohkem Läti-otsi teha ja ei peaks kogu aeg 3000 km kaugusele sõitma.
Ma nüüd päris täpselt ei mäleta, kas ma pidasin nädala vastu – viis ööd olime kindlasti ära. Ja milline saavutus see siis tundus! Kui KAUGEL me käisime! (HAA!) Põhiline saavutus oli see, et olin Kauri enda kaela pealt pidevate küsimustega lõpuks ära saanud ja ei pidanud sel suvel enam mingeid eneseületusi ette võtma. Suve lõpu poole viis ta Mirdi veel ühel nädalavahetusel vanale heale Kallastele.
Aa ja siis septembris! Saabus maagiline võimalus sõita Arviga korraks ära KAHEKESI. Kuhugi kaugele me (loe: mina) muidugi sõita ei julgenud, aga üheks ööks sai lapsed vanaema kätte jätta küll. Sõitsime alguses Juminda poolsaarele allveelaevabaasi vaatama ja siis sealt natuke edasi ühele RMK-alale. Üheks ööks võin ka mina off-gridi teha!
Natuke pärast selle pildi tegemist muidugi selgus, et suures õhinas, et lõpuks kuhugi kahekesi minna saab, olime maha jätnud kogu salatimaterjali ja üldse kõik värsked asjad. Nii et sõime kaks päeva ainult kana ja saia. Ja siis käisime kõrval mingis mahajäetud aias õunaraksus. Aga õnneks oli meil veini ja pärastlõunal hakkas hullult sadama, nii et veetsime ülejäänud päeva ja öö lihtsalt Arvis pikutades ja vanu Tarantino filme vaadates. Ja Kaur jäi mitu korda täiesti ise magama ja ma ei pidanudki kedagi magama panema!
Ma lasen Kauril postitused ikkagi alati enne avaldamist üle lugeda – äkki ta mäletab midagi täitsa teisiti või olen mina midagi väga olulist välja jätnud. Seekord ta ütles lihtsalt, et loodab, et “järgmisi on ikka rõõmsamaid ka”. See polnud üldse mu kavatsus! Ma ikkagi hakkasin juba vaikselt teisele poole üle minema. See oli ka viimane pikem reis, kus Mirt nõudis ühel päeval koju ja ei mõelnud selle all Arvit. Kõikidel järgmistel reisidel tähendas “lähme koju” alati lihtsalt tagasi Arvi juurde minekut.
