Ja siis olimegi jõudnud koroonaajastusse. Ma täpselt ei tea, kuidas, aga meil õnnestus põmm kohe esimese laine ajal perekondlikult korontšik saada. Nii et passisime lihtsalt kodus. Tundus nagu kolm aastat. Tegelikult oli pigem nagu kolm kuud. Et väga igav ei oleks, ehitas Kaur mulle juurviljariiuli ja sünnipäevaks baari.

22. aprill. Lenini ja Mart Laari sünnipäev (fotod: Kaur Treimann)

Plaanisime muidugi suvist reisi ka. Vaktsiini siis veel polnud, aga meil oli vähemalt endal teadmine, et oleme läbipõdejate hulgas ja tunne oli selle võrra julgem. Olukord oli muidugi piiride avatuse suhtes endiselt segane, aga suvi tundus kaugel olevat. Plaan oli minna enne jaanipäeva ära ja jõuda Mirdi sünnipäevaks (20. juuli) tagasi. Eesmärk oli Horvaatia, aga leppisime kohe alguses kokku, et kui Lätiks tahame juba kõik üksteist ära tappa, jääme lihtsalt kuhugi sinna, ülearu ei põe ja Horvaatiat taga nutma ei hakka.

2019. aasta suvel käisime Lätis veel pappkastisüsteemis. See tähendas, et auto pagassis oli igal ühel oma pappkast, kus olid ainult tema riided ja kola. Pappkasti põhiline miinus oli see, et kui sinna raskeid asju peale panna, vajus ta lössi ja lisaks oli ta läbipaistmatu ja olgem ausad, ka väga kole. Koroonaajal oli palju aega kodus mõtteid mõlgutada, nii et tundus parem plaan ehituspoest hoopis läbipaistvad kaanega kastid osta – lastele kaks väiksemat, meile kaks suuremat, lisaks komplekt sahtleid ja üks kast kuivainete jaoks. Nendes saab ju talvel näiteks talveriideid hoida! Sellisel viisil kämpimine tähendab vahepeal igapäevast asjade kokku- ja lahtipakkimist. Oluliselt mõnusam on, kui igal asjal vähemalt üritab olla oma koht.

Nagu pildilt näha, oleme siin Kadjari juba Koleose vastu välja vahetanud. Koleosel on diisel ja nelivedu. Neliveost on meil olnud väga konkreetset kasu olukordades, kus ma olen autos oma rolli liiga sisse elanud ja palunud valju röögatuse saatel Kauril suvalises kohas põllule keerata. Aga sellest kõigest edaspidi.

Pärast iga reisi mõtlen, et mida oleks võinud teisiti teha, ja tulemus on alati sama – vähem asju oleks võinud kaasa vedada! (foto: Kaur Treimann)

Aga nüüd ruttan sündmustest tegelikult lootusetult ette. Polnud me veel kuhugi sõitnud. Alles hakkas nalja saama!

Mirt oli seitsmekuune, kui ta proovis toe najal teha esimesi väga ebalevaid samme ja kukkus. Aga kuidagi nii, et jalg jäi täpselt pepu alla ja ta ei suutnud kuidagi nutmist lõpetada. Et last rõõmustada, panin talle õueriided selga ja viisin ta aeda kiikuma. Jättiski nutu järele! Miskipärast aga ei tahtnud ta ka järgmistel päevadel ühele jalale toetuda ega üldse ennast enam eriti püsti ajada, nii et otsustasin neli (!!!) päeva pärast kukkumist siiski ka arsti juurde minna. Perearst katsus läbi, ütles, et katki ei tundu midagi olevat, aga mingu me igaks juhuks emosse ka. Seal muidugi sain ma jälle riielda. (Kas keegi on Mustamäel laste emos käinud ja mitte saanud riielda ever?) Aga igatahes näitas pilt, et tõesti, lapsel ongi luu natuke katki ja siuh-säuh pandi terve parem jalg kipsi. Mirt muidugi harjus sellega kohe ja kolistas, kips järel lohisemas, ringi roomata, nagu homset poleks. Jalg paranes ruttu ja prognoositud kahe nädala asemel võeti kips maha kuue päeva pärast.

Kui Rahe sündis, oli meil Kauriga põhinali omavahel see, et muidu oleme ju päris okeid vanemad, kui nüüd just see teine laps ka endale kuidagi lähiajal kipsi ei saaks…

Joke’s on us ofc.

Vasakul 7kuune Mirt, paremal 2aastane Rahe (vasakpoolne foto: M-L. Toome, parempoolne foto: M-L. Treimann – see on tegelt lihtsalt mina enne ja pärast pulmi!)

Reisini oli aega alla nädala, kui meile tuli külla Kauri vend oma kolme (alla 8aastase) lapsega. Ja siis oli korraga selline hetk, kus mehed grillisid õues ja mina leidsin ennast VIIE tüdrukuga elutoa diivanilt, kusjuures neli neist sooritas diivani seljatoelt hüppeid. Ja just siis, kui ma suutsin mõelda, et kaks last on kindlalt piisav – nagu KINDLALT -, hüppas Rahe diivani seljatoelt alla ja maandus täpselt sinna lohku, kus Kaur alati istub ja mis on sellepärast naaaatuke pehmem ja sügavam kui ülejäänud diivan. Ja näha oli, et jala ta välja väänas, sest jällegi – nutt ei tahtnud lõppeda. Seekord olin juba natuke targem, teda õue kiikuma ei viinudki!, ja kuigi tundus, et õhtuks oli kõik täitsa okei, seisis ta hommikul mu voodi ees ikkagi ühe jala peal. Et tee emosse on meile liigagi tuttav (me ei käi seal lapsi ainult kipsi panemas, vaid ka muudel põhjustel), sõitsime aga jälle kohale. Ja mõned tunnid hiljem väljusin sealt jälle kipsis lapsega. Seekord ma isegi ei nutnud, haha! Rahet kips muidugi ei seganud – tema jätkas elu tavapärases rütmis – mitte kunagi istudes. Et kips tuli jätta jälle kaheks nädalaks, aga meil oli sellele vaatamata endiselt plaanis õigel päeval ära sõita, konsulteerisin perearstiga, kes ütles, et võime põhimõtteliselt ka ise selle kahe nädala pärast maha võtta. Ise mõtlesime ka, et äkki ongi hea, kui ta on sunnitud sõidu ajal natuke rohkem paigal istuma ja ei saa kogu aeg nii palju ringi rahmeldada.

Ühel heal päeval olid meil asjad igatahes koos, nii et mina, Kaur, Mirt ja briljantjalg asusime üsna entusiastlikult teele. Esimene peatus oli meil jälle Pärnus vanaema juures, sest sealt on eriti hea kohe viuhti Ikla suund varahommikul sisse võtta ja see 140 km tundub täielik ajavõit. Ilm oli mega kuum ja Lätti jõudes pressis lõunaaeg peale. Meil on üldiselt rollid autos jagatud nii, et Kaur peab juhtima ja gepsu lugema. Minu tööks on tegeleda tagapingi lõppematute soovidega ja segada aeg-ajalt kohatu röögatusega gepsule vahele ja käskida Kauril viimasel hetkel valest kohast ära pöörata või vale mahasõit valida. Oleme mõlemad oma rollides suurepärased! Üheks minu tööks on vajadusel ka kiiresti lähim söögikoht või bensiinijaam leida. Lätis sain seda proovida esimest korda. Olin muidugi supernärvis, sest ma kohutavalt vihkan guugeldamist, eriti pingeseisundis, aga leidsin mingi enda meelest täiesti okei söögikoha. Ja seal tõesti oli päris okei söök! Kasiino kohta, ma mõtlen. Pärast gurmeelõunat kohalikus kasiinos, viisime lapsed Läti paneelikate vahele seiklema. Mängida sai ainult puidust asjadega, sest kõik muud olid päikese käes tulikuumaks läinud.

Õnneks nad väga nõudlikud polnud. Lihtsalt hea meel, et korraks jalgu (kipsi) sirutada saab (foto: Kaur Treimann)

Õhtusöögiks jõudsime Leedu-Poola piiri lähistele, kus leidsime õnneks ühe väga laheda söögikoha (https://gudeliai.lt/galerija/), kus olid kohutavalt suured portsud, sai õues istuda ja oli lastel hästi palju teha.

Eelajalooline kiikhobu Leedus ja mingi ainus pilt ajaloos, kus Mirt ei ole oma tavapärases ülifotogeenilises rollis (foto: Kaur Treimann)

Päev oli läinud kenasti. Nad olid ikkagi mingi osa sõidust maganud, mitte eriti palju kakelnud, vaadanud natuke multikaid, söönud palju rosinaid, küpsiseid, banaane, porgandeid jms. Meil oli kindel plaan ikkagi samal õhtul Poola jõuda ja piiriäärses kämpingus öö veeta, et siis järgmise päevaga püüda see hirmus ja hiiglaslik Poola ära võtta.

Kui hirmus Poola tegelikult on, me muidugi veel üldse ei teadnud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga