Ma olin enne 2020. aastat Poolas käinud küll. Üheksandas klassis sõitsime bussiga Berliini ja tagasi, vaheööbimisega Poola mingis rekkameestehostelis. Ja keskkoolis käisime ka bussiga Saksamaal vahetusõpilaseks. Saatsin tookord isale tee pealt mingi põhjusel sms-i ja lisasin lõppu “Leen. Tervitustega Poolast”. Isa saatis tagasi kaks sõna: “Lenin Poolas”. Mul on Leniniga samal päeval sünnipäev. See, et mu nimi on Mari-LEEN, ei ole juhuslik. See on põhimõtteliselt nali, millest mu ema enne aru ei saanud, kui nimi oli juba registreeritud. Igatahes. Ma teadsin, et Poola on suur ja lai, täis Fiatte (Polski Fiatte, parandas Kaur, aga ma ei kavatse teda alati kuulata ka, sest see on ikkagi minu blogi), veoautosid ja asfaltteid. Ma teadsin ka, et Poolal on kaunis peidetud pool, mis paistab välja siis, kui kiirteede pealt kõrvale julged keerata.

Kämpingute leidmine käis nii, et Kaur oli põhjaliku kodutöö ära teinud. Meil on tavaliselt Google Mapsis kaart, kus on märgitud kõik normaalsed kämpingud, mis enam-vähem tee peale jäävad. Ja olenevalt sellest, kuidas päev läheb, teeme mingil hetkel otsuse peatuda. Siis on minu asi õige kämping üles leida ja gepsu panna. Kauri mure on meid sinna kohale sõidutada. Laste mure on seda tegevust igal viisil saboteerida.

Kohe, kui üle piiri saime, võtsime suuna ühte väikses linnakeses asuvasse kämpingusse (https://mosir.olecko.pl/obiektysportowe/obozowisko-i-pole-namiotowe/). See oli suure staadioni kõrval, mäe otsas. Mäest alla minnes jõudsid ilusa järve äärde, kus oli isegi väike liivarannajupike. Kõik tundus päris tore – see oli piirile lähedal, lapsed polnud üsna hilisele kellaajale vaatamata veel hullumas ja leidsime kämpingu suurema vaevata üles. Millega me küll polnud arvestanud, oli see, et see oli kinni. Nagu mitte, et kell-juba-nii-palju-lähme-tänaseks-koju-ära kinni, vaid pigem nagu juuni-ja-koroona-on-mida-te-tahate-me-pole-veel-hooaega-avanudki kinni. Ja seal me siis olime. All dressed up and nowhere to go.

Otsus sündis kiirelt. Me lihtsalt sõitsime mäest alla järve äärde, panime ennast sinna üles ja hakkasime lapsi magama panema. Tegemist oli looduskauni kohaga, kogu aeg jalutas või jooksis mõni poolakas mööda. Üks mees tuli juttu tegema ka. Ta küsis väga sõbralikult halvas inglise keeles, et mida me politseile plaanime öelda, kui ta meid tülitama tuleb. “We say please and show them the kids,” pakkusin välja. Kui ta kuulis, et me Eestist oleme, läks ta kohe väga rõõmsaks ja ütles, et “Poland police love Estonia!”. Ütleme, et see ei olnud mu kõige sügavama unega öö. Kui palju Poola politsei eestlasi ikkagi armastas? Äkki oli tegemist peene Poola huumoriga ja see mees juba helistas ise menti! Kas “armastab” tähendab tegelikult “vihkab kohutavalt”?! Kella nelja paiku hommikul kuulsin, kuidas mingi auto mäest alla meie poole sõidab. “Please, look at the kids, Poland police. Look at the kids! Please!” harjutasin mõttes. Aga ei – need olid hoopis kalamehed, kes varahommikul oma paatidega järvele sõitsid. Kuue ajal ärkasime ka meie, pool seitse oli puder söödud, asjad koos ja kindel siht selleks ööks mingi legaalne peatuspaik leida.

Tšehhi Vabariik optimistlikult gepsu sisestatud, jätkasime teekonda. Läks umbes kaks tundi kitsal metsavahelisel vanal maanteel 70ga kolistamist, enne kui lõpuks trassile tagasi jõudsime. Ja nagu alati Poolas, ei olnud ka see suvi midagi teistsugust. Teetööd ja vihm. Teetööd ja vihm. Ja mitte nagu selline väike sabinake, vaid selline tunne, et keegi seisab sul 200-liitrise veetünniga katusel ja lükkab seda kogu aeg ümber. Minu visal kaasabil tegime ka mõned V.H.T.V.P.-d (viimase hetke täiesti valed pöörded) ja nii me olimegi ühel hetkel olukorras, kus kütus hakkas otsa saama. Suure vaevaga, kõik tulukesed juba põlemas ja süsteemid karjumas, jõudsime mingisse väga vanaaegsesse tanklasse. Kaur jõudis auto vaevu tankuri juures seisma jätta, kui mingi mees paagi lahti keeras ja vooliku sisse suskas. Suutsin hääle värinal küsida, kas ta ikka diislit paneb sinna või mida, ja ma siiani ei tea täpselt, kuidas, aga igatahes õiget asja ta sinna sisse lasi. Mul siiamaale tõmbub kõht krampi, kui ma mõtlen selle võimaluse peale, et see oleks võinud olla ka benzyna.

Varssavist möödasõidul on see superkoht, kus mingi põmm tekib korraga kaheksa (või äkki isegi rohkem) rida. Mul seal läheb kõrvalistmel alati silme eest kirjuks, võib-olla hakkan isegi topelt nägema. See on ajalooliselt alati ka see koht, kus lastel on kõige raskem hetk. Mis tähendab, et esimene kord, kui me sealt läbi sõitsime, oli vist reaalselt olukord, kus autos polnud ühtegi inimest, kes poleks parajasti ühel või teisel põhjusel karjunud. Aga kui see mööda sai ja tüdrukud olid saanud natuke mingil väga kurval bensiinijaama mänguväljakul väga rõõmsalt kipsi kolinal ringi joosta, tundus Tšehhi isegi võetav. Kuna terve päeva oli lihtsalt kohutavalt sadanud, ei mõelnud vist küll mitte keegi meist, et tahaks veel ühtegi ööd Poolas veeta. Tagasiteel õnnestus meil näha muidugi hoooopis teistsugust Poolat. Aga ei tahaks jälle sündmustest ette rutata.

Vihma sadas isegi Tšehhis edasi. Aga vähemalt polnud me enam Poolas. Kui lapsed õhtul magama saime ja ise katuse all vaikselt Tšehhi õlut libistasime, otsustasime, et ainus võimalus on hommikul lihtsalt edasi sõita. Paremat ilma otsima. Poola vihm oli olnud nii tugev, et Arvi minupoolse ukse tihendi vahelt oli siiski ka pisut sisse sadanud. Ja kuigi meil on päris paksud madratsid, siis hommikuks oli mul ikkagi küljealune märg. Kuidas erineb see telkimisest?, mõtlesin omaette.

Järgmisel hommikul lahkusime nii vara, et kämpingu (https://www.kemp-zermanice.cz/) omanikke polnud isegi kohal. Ja meil oli maksmata. Jätsin kuulsa Jaapani anime “Death Note” (https://www.imdb.com/title/tt0877057/) logoga paberile neile oma kontaktandmed ja tõesti, umbes nädala pärast tuligi arve. Kuna tegelikult oleks ilma vihmata olnud seal kämpas väga mõnus lausa mitu päeva veeta, maksin arve kohusetundlikult kohe ära – äkki tahame teinekord veel minna! Lastele preemiaks suurepärase vastupidamise eest, viisime nad mänguasjapoodi, kus mõlemad said valida ühe asja. Mirt valis Keni (keda ta hakkas kutsuma Sänn) ja Rahe suure kõvast kummist ükssarviku, millega ta mängib iga päev siiani. Meie ostsime endale preemiaks superodavat Tšehhi õlut ja tee Austriasse võis jätkuda.

Ma unustasin täitsa ära ühe olulise asja, mida me tegime enne seda, kui me üldse reisi alustasime. Kleepsu! Minu hea sõber Margus aitas selle kujunduse kokku panna ja Kauri hea sõber Janar aitas kleepsu trükkida ja peale kleepida, nii et mullikesi vahele ei jääks. Kleeps ise nägi välja selline.

Austria läks nagu viuh. Me ei keeranud kordagi kiirteelt maha ja tegime lõuna McDonald’sis. Lapsed olid lihtsalt täielikus segaduses ja ei söönud põhimõtteliselt mitte midagi. Vahel, kui nad mind täiesti hulluks ajavad, siis patsutan ennast õlale ja mõtlen, et on nad, mis nad on, aga vähemalt söövad nad kõiki asju. Ja on alati nõus uusi asju proovima. Kõike peale lasteeine. Osa minust muidugi rõõmustas selle üle, et näe – ei tahagi rämpsu süüa. Teine osa mõtles selle peale, et terve Austria poolnäljaste lastega sõita… Neile loomulikult maitseb ka klassikaline “lastetoit”, nagu Mirdile kartulipuder ja Rahele spagetid jms, aga samas ütleb Mirt silmagi pilgutamata, et tema lemmiktoit on suši ja Rahe kõige mõnusam pärastlõunane snäkk oleks kausike kapparite, mustade oliivide ja India või Kreeka pähklitega. #kuidaskasvatadasnoobi

Kui jutt juba söögi peale läks, siis tavaliselt me megalt söögiasju kaasa ei tassi. Võikumaterjal, pudrumaterjal, kuivaineid, kohv, mesi – põhiasjad ikka. Pärnus ja Tartus on selline pood nagu Talupood, kus müüakse muu hulgas ka Eesti taludes tehtud purgisuppe – borši (lihaga ja lihata) ja mitut sorti seljankat. Me ostame neid alati terve hunniku kaasas, sest õhtul pärast pikka päeva kämpingusse jõudes, saab selle väga ruttu valmis teha – lastele maitseb, saab vihmasel päeval sooja sisse ja need tõesti on superhead. Ma üldiselt kodus suppi tehes teen ise alati ka puljongi. Salvesti purgisupil on ikkagi see “purgisupimaitse”, mida ise ka üldse süüa ei tahaks. Püüame alati paar purki ka tagasiteele jätta, et õhtusöögiga võimalikult vähe jamama peaks.

Aga tagasi Austria kiirteele! Me tegelikult ei teagi, kui kiiresti Arviga sõita tohib. Kaur lasi vahepeal ikkagi 120ga ja midagi küljest ei lennanud. Kusagile valesti ka pöörata ei saanud – lihtsalt sõida. Ühes bensiinijaamas kohtusime ühe Eesti perega, kes oli just tagasiteel Horvaatiast. Nad andsid lootust, et sealpool ilm ikkagi paraneb ja andsime kuuma edasi. Sloveenia pidi olema lihtsalt väike vahepeatus enne Horvaatiat. Aga läks hoopis teisiti.