Kohe, kui me Austria-Sloveenia piiri ületasime, keeras meile mingi kohalik auto ette. “No tere tulemast tõelisse Ida-Euroopasse!” mõtlesin endamisi. Aga ütlen kohe ära, et see ei tule järjekordne niuniuniu “Poola-postitus”. See tuleb pigem nagu ülistuslaul. Nii et kui sa oled mingi Sloveenia-vihkaja, siis puhka heaga jalga. Ka hoiatan, et siin postituses tuleb rohkem pilte, sest mõnda asja on lihtsalt võimatu sõnadega kirjeldada.
Igatahes. Kui piiri ületanud olime, oli kell jälle päris palju ja tüdrukute õhtune uneaeg hakkas peale pressima. Rääkimata sellest, et õhtusöök oli endiselt söömata. Kiire guugeldusega leidsin piiri lähedal sellise koha nagu Lucija’s Farm (https://www.facebook.com/Lucijas-Farm-477104399716640/). Et Google seda kohta kiitis ja see oli tõesti meist tol hetkel kümne minuti kaugusel, ei tulnud otsus just raskelt. Kui sa peaksid kunagi Sloveenia piiri ääres ööbimiskohta otsima, siis ära rohkem otsi. See ongi!
Lucija on selline parajalt eatu endine majandusõppejõud, kes on nüüd leidnud tee, ma ütleks, et pigem esoteerika juurde. Koos oma superhipist mehega (nagu kujuta ette neid Tallinna haarekrišnasid, aga võta volüüm maha, lisa 40 aastat ja suur krunn) ostsid nad nüüdseks vist umbes kümme aastat tagasi ühe väga suure ja väga vana meie mõistes mõisakompleksi. Sellega kaasa tuli ka kohutavalt palju maad, mida nad nüüd teistele välja rendivad, ja väike kabel, mille võti oli meie sealviibimise ajal kahjuks küll alles valmimisel, nii et sisse piiluda ei saanudki. Lucija on kõigele lisaks ka hobuseentusiast, mis tähendab, et maja juurde kuuluvad hobusetallid ja karjamaad, kus ta pakub kodu pensionile läinud võistlushobustele. Tol suvel oli neid seal minu mäletamist mööda kuus. Nende hoov majutab edukalt kämpereid ja telkijaid, aga autoga tulijad saavad endale ka toa rentida.
Lucija juurest hommikul ära minnes palus ta meil ka külalisraamatusse midagi kirjutada. Kogu see protsess võttis mul aega umbes pool tundi, sest lapsed lihtsalt kogu aeg korraldasid mingit jama ja pidin teise käega seda manageerima, sest Kaur parajasti pakkis asju kokku. Rahe oli isegi kipsiga mega võimekas. Kui isegi mitte võimekam kui tavaliselt. “I will never complain again. You’ve got your hands full,” ohkas Lucija. Ja pärast seda mõtlesin ma terve reisi aja, et minu kahe lapsega on rohkem tööd kui terve mõisakompleksi ja kuue hobusega!
Kohe, kui alustasin oma instastooridesse Sloveenia piltide postitamist, hakkasid neid kommenteerima mitmed sõbrad, kes loetlesid kohti, kus “te kindlasti peate ära käima”; mingeid mäetippe, mis “on minu lemmikkoht üldse” ja ütlesid asju nagu “kõige ilusam riik”, “üks kõige lahedamaid kohti” jne jne. Et need olid põhiliselt inimesed, kelle arvamus mulle korda läheb (mitmed neist kusjuures fotograafid), hakkasime mõtlema, et ega meil sinna Horvaatiasse ju nii kiire ka pole. Ilmateade justkui lubas edasi minnes mingit paranemist. Ilmast muidu väga lugu polekski olnud, aga see kuradi kips oli meil endiselt kivina kaelas.
Peale selle, et Kaur otsib kodus alati välja kõik võimalikud kämpingud, teeb ta kaardile ka optimistlikud märgid nende kohtade juurde, kus on mingi lahe või ilus asi, mis jääb enam-vähem trajektoorile. Kui väikesed jumalad annavad, saab põhiteelt teinekord kõrvalepõikeid teha. Sloveenias on selliseid kohti, mis eraldi külastamist vajaksid, muidugi päris mitmeid. Aga Lucija juurest kavatsesime minna otse koopasse (https://www.postojnska-jama.eu/en/).
Postojnska on mega suur. Õnneks olid seal peale meie laste veel mõned pisemad isendid, kes kõik päris kenasti vastu pidasid. Oli kõndimist, treppe ja rongisõitu. Tuur kestis päris mitu tundi ja Mirt ikka vahel meenutab seda hea sõnaga, aga Rahe ei mäleta muidugi mitte midagi. Selleks ajaks oli maa peal juba päris soojaks ja mõnusaks läinud – koopasse pidi ikkagi pikad riided selga panema, aga üleval võis juba kummikutestki loobuda!
Järgmiseks sihtkohaks sai Bledi järv. See oli üks nendest kohtadest, mida mulle väga mitmed inimesed soovitasid ja me tõesti ei pidanud pettuma. Kuumalaine algas ja koledat ilma me rohkem üldse ei näinudki. Pigem oli kohati isegi liiga palav! (Tüüpiline eestlane, ma tean…) Bledi ääres oli Kaur otsinud välja ühe suure kämpingu (https://www.sava-camping.com/en/bled-camping/bled-camping). Kui ma ütlen “suur kämping”, siis ma mõtlen sellist kompleksi, kus jalutad kaks korda pissile, ühe korra nõusid pesema, korra mänguväljakule ja ongi 17 000 sammu täis!
Bledi äärde jäime päris mitmeks päevaks. Rahe kipsi pidime minu mälu järgi ära võtma 25. juunil, aga võidupüha hommikul sidusin kipsi lahti, et sidet vahetada ja uuesti siduda… ja ma lihtsalt ei suutnud seda tagasi panna. Ega ma mingi supersiduja pole ka (võiks muidugi arvata, et sellise kipsipraktikapagasiga olen midagi juba õppinud – aga ei!), nii et otsus laps vabastada tuli mitte täiesti kerge südamega, aga suuremat juurdlemist siiski ei vajanud. Viskasime kipsi prügikasti. Seda oli keeruline sorteerida. Võiks vaielda, et tegemist oli jala pakendiga, aga panime selle ikkagi üldprükki. Igatahes – Rahe oli nüüd vaba. (Metsik ja vaba). Aga samas ei olnud ka. Hüpata ei tohtinud. Joosta eriti ei tohtinud. Jooksurattaga sõita ei tohtinud. Aga vähemalt sai teise jalga ka sandaali panna, ujuma minna ega pidanud öösel peale passima, et ta Mirdile läbi une kogemata kipsiga kõhtu ei lööks.
Sellises uhkemas Sloveenia kämpas, nagu meie olime, olid peale meie suures osas veel sakslased ja austerlased. Nemad olid muidugi suurte matkaautodega, panid toolid alati kenasti seina äärde, kui pikemale jalutuskäigule või rattasõidule läksid jms. Nende lapsed olid kell seitse õhtul pärast viisakat õhtusööki juba magama läinud. Nii et samal ajal, kui meie enda tüdrukuid nende mõnusatest rahulikest õhtustest veiniklaasivestlustest ja raamatulugemistest kisades pesema tassisime, olid nemad juba ehtsale puhkuselainele jõudnud. Meie õhtusöögid nägid vahel välja nii, et Mirt ütles Rahele nalja pärast “kalla endale makaronid pähe” ja Rahe, sõnakuuleliku (alati valel ajal) inimesena seda muidugi kohe ka tegi. Nii et kontrast meie ja naabrite vahel oli ikkagi väga suur.
Kui Bledi järve guugeldada, tuleb välja mitmes versioonis kusagilt kõrgelt tehtud pilt keset järve asuvast pisikesest kindlusega saarest. Et need pildid on kõik tehtud samast kohast, saime drooni välistada ja aru, et tegemist peab olema ühega lähedal asuvatest mäetippudest. Põhjalikuma uurimistöö tulemusena selgus, et tõesti, kohe meie juurest läheb matkarada, mis peakski samasse kohta välja jõudma. Et mägi oli väga järsk, välistasime selle ettevõtmise neljakesi, ja ühel pärastlõunal võttis Kaur selle üksi ette.
Mulle väga meeldib matkamine, sport ja metsarajad. Üksi metsas olla mitte nii väga. Samas tundus mõte sellest, et saaksin tunnikese lihtsalt OMAETTE olla, lihtsalt hädavajalik. Võtsin järgmisel hommikul kohvi ja piruka kaasa, südame rindu ja alustasin tõusu. Ma ei teagi, mida ma metsas olles täpselt kardan. Põhiliselt karusid, madusid, sarimõrvareid – tavalisi asju. Kahjuks ei kohanud teel ühtegi – nägin ainult väga suurt ja rõvedat nälkjat, aga vaade ning rahu ja vaikus olid seda kõike väärt. Ülesminek oli küll paras koormus, aga allatulek järsul nõlval juba pehmete jalgadega koperdada füüsiliselt oluliselt väljakutsuvam. Pääsesin vigastusteta ja olin emotsionaalsed akud jälle täis laadinud.
Sloveenia loodusest muidugi võikski rääkima jääda. Aga üks põhilisi kauneid turistikaid on Triglavski rahvuspark (https://www.tnp.si/en/visit/), mille me ühel päeval ka ette võtta otsustasime. Ma nüüd nii täpselt enam ei mäleta, mis see kilometraaž täpselt ette nägi, aga süsteem oli igatahes selline, et auto jätsid parklasse ja siis käisid justkui ringiratast, nii et jõudsid pärast samasse kohta tagasi. See on ka üks nendest kohtadest, millest pilte panna on põhimõtteliselt mõttetu.
Ma olen teda harjunud kandma küll. Kui me nädalavahetuseti rabas käisime, siis tassisin teda ka ikkagi tihti päris pikalt seljas. Kui aga see koskede osa läbi sai ja meile tundus, et me üldse kusagil auto lähistelgi veel polnud, hakkas korraga päris raske. Rahe siis muidugi ammugi enam ei maganud. See tähendab, et vahel on ta nõus natuke aega ise käima ja siis küsib sülle, mis on hullem ja raskem; aga vahel tahab ta kotiga mu seljas kõigutada ja kõrva “nõõõõ” karjuda. Tee läks muudkui edasi, mägede ja heinamaade vahelt, erilist varju pakkumata, kuni jõudis väikse külani. Ja korraga, nagu oaas keset kõrbe, oli keset küla väike hipsterite vabaõhu-käsitööõllebaar. Kust sai ka jäätist! Otsustasime, et kuna Kaur oli pidanud vähem koos raskusega kõndima, läheb tema autot otsima, kuni meie natuke hinge tõmbame.
Viimasel päeval kämpingus ja põhimõtteliselt paar tundi enne ärasõitu leidsid lapsed endale lõpuks sõbra. Meist “kaks tänavat” edasi elas üks perekond, kellel oli ka umbes Mirdi ja Rahe vanuses tüdruk. Õhtuti ei tahtnud ka tema üldse magama minna. Vahel oli isegi nii, et olime enda omad juba maha murdnud, istusime õues ja vaatasime (täies kahjurõõmus muidugi), kuidas tema isa-ema edasi-tagasi käivad, ja iga kord, kui matkaauto uks lahti jääb, sealt ainult kisa kostab. “Tundub, et meie omade hingesugulane,” mõtlesime Kauriga. Mirt oli talle ka juba silma peale pannud ja teatas, et “selle roosade aluspükstega tüdrukuga ma tahan kindlasti mängida”.
Viimasel hommikul, kui meie juba pakkimisega tegelesime, liikuski sama laps ettevaatlikult meie suunas. Mirt ja Rahe läksid täiesti krampi ja hakkasid üksteist ette lükkama: “Ütle sina midagi.” “Ei, sina!” Kuigi otseselt vahet ju polnud – üksteisest aru nad midagi ei saanud. Kui tüdruk kohale jõudis, oli kaks sekundit vaikust ja siis hakkas Mirt rääkima kõigile väikestele tüdrukutele arusaadavas moekeeles. Keerutas oma kleiti ja selgitas pikalt, kust ja millal ta selle täpselt sai. Tüdruk kuulas natuke aega ja läks siis minema. “Äkki ta arvab, et te olete natuke imelikud,” pakkusin välja. Aga ei – ei arvanudki! Paar minutit hiljem oli laps tagasi, seljas peaaegu täpselt samasugune kleit nagu Mirdil parajasti seljas oli. Ja edasi läks kõik juba nagu iseenesest – polnud üksteisest aru vaja saadagi – mäng võis alata!
Ja siis kohe paugust ka lõppeda, sest meil oli tõesti aeg edasi liikuda. Enne Horvaatiat oli plaanis veel Sloveenia dinosauruste park (https://dinopark.si/home), mis, olgem ausad, suurem asi polnud, aga lastele meeldis ikkagi väga ja see on põhiline.
Edasi algas tee Horvaatiasse.
PS. Kui keegi on nagu “ta ei saa neid kaks aastat vanu vestlusi ju sõna-sõnalt mäletada!”, siis ma ütlen, et ei saa jah! Aga ta saab kontrollida neid oma vanadest Messengeri chattidest. Aitäh, Emala! Copy-paste on elu!
PPS! Sõnnik ei ole kopsudele tegelikult kasulik ja seda ei peaks sisse hingama!
