Horvaatia on miskipärast selline riik, mis muidu on muidugi unustamatu, aga tema nimi mulle meelde ei jää. Kõige hullem on ingliskeelses vestluses. Eelmisel suvel just oli mitu korda, kui kusagil kämpingutes ikka inimestega jutu peale said ja püüdsid öelda, et “last year we were in…. ummmm…. eeeeeeerm… Hungary? NO! Eeeeeeemmm… Ukraine? No! Well, this is embarassing…” Ma ei oska seda seletada, aga sel hetkel ei tule mulle Croatia ka eesti keeles kunagi meelde. Ja siis oledki seal nagu mingi Eesti loll, kes sõidab mööda Euroopat ringi – pool aega ise ka ei tea, kus on või mida teeb.
Aaaaanyhow. Horvaatia piiri ületades oli käes lõunaaeg, mis tähendas, et tuli süüa. Põhimõtteliselt kohe pärast piiri algasid superkurvilised mägiteed, mis meie pere jaoks muidugi tähendas seda, et Mirdil läks põmm süda pahaks ja minul solidaarsusest kohe ka. “Kas see ongi siis Horvaatia?” mõtlesin. “Me ju EI SAA SIIA JÄÄDA!” Mirt istus juba, kilekott nina ees (ta on kusjuures suurepärane sõidu pealt kilekoti sisse oksendaja), aga välja veel midagi kellelgi ei tulnud. Õnneks tõusis parajasti maa seest välja üks suurepäraselt kohalik restoran, mis lausa hüüdis meile “UNGARI TOIT!”, või tähendab “HORVAATIA TOIT!”
Mis mind oma laste juures ikka endiselt väga rõõmustab, on see, et nad tõesti on nõus igasuguseid uusi toite proovima ja söögi pärast ülearu ei pirtsuta. Meil oli päriselt Mirdiga umbes pool aastat tagasi vestlus ühe minu tehtud supi üle, kus Mirt väitis, et see pole mul kahjuks eriti hästi välja tulnud, aga sellest pole midagi, sest “ta sööb seda, kuni see hakkab talle maitsema”, ja siis ta sõigi. Kõik. Ära. Tahtejõuga. Või ma ei tea, kuidas ta seda teeb. Me ausalt ei sunni neid sööma. Pigem on nii, et kui ei taha – nägemist! Horvaatia esimeses restoranis muidugi proovisime kohe igasugust liha, mis oli tõesti väga maitsev. Ja see söömaaeg andis jälle jõudu edasi sõita. On, mida oksendada! Teie, kes te ei ole autos-iiveldajad, muidugi ei tea, kuidas lihtrahvas elab. Aga söömine tegelikult aitab hästi. Lastel tuli pärast kõhutäit ka uni peale. Teed läksid kuidagi sõbralikumaks. Vaated läksid väga heaks. Kuidas nad saakski olla halvad, kui sõitsime parajasti mööda rannikut!
Esimene kämping, kuhu pidama jäime, oli selline mõnus väike punn Autocamp Sibinj (https://campingnavigator.com/en/campings-croatia/kvarner-gulf/autocamp-sibinj). Sama tee ääres oli mere ääres selliseid tegelikult kümneid ja kümneid. Ma ei tea, miks ma ei teinud selles kohas ühtegi pilti pesu- ja nõudepesunurgast, aga see oli üks esimesi kordi mu elus, kui ma suurima rõõmuga vabatahtlikult nõusid pesema läksin, sest kraanikausid selleks asusid vabas õhus, vaatega otse merele. Dušinurkadel olid ka ainult kardinad, mitte ühtegi ust. Üle tee asus kohalik söögikoht, mis püüdis oma kala ja muud mereannid otse meie rannast. Päriselt nägime pealt, kuidas mees pani kalipso selga, maski pähe, noa vööle, astus merre ja tuli sealt mõne aja pärast kaheksajalaga tagasi.
Too üle tee asuv söögikoht tundus olevat pereettevõte, kus omanikuks oli pereisa – suur, kiilakas ja hirmsa näoga väga lapsesõbralik mees. “Vanaisa Aivar!” olid lapsed temast kohe vaimustuses, sest tõesti – ta meenutas välimuselt ja olemuselt väga minu isa. Keelebarjäär takistuseks ei saanud. Suheldi ilmete keeles, milles nii see suur mees kui ka meie lapsed on õnneks suurepärased. Lõuna oli meil neil päevil alati seal. Loodusliku ventilatsiooniga katusealune, värske, hea ja odav toit – mida veel tahta!
Nagu öeldud, oli rannikul väga ilus vaade, aga ka jube tuul. Nii oligi, et esimesel ööl ärkasime Kauriga umbes ühe paiku üles, sest oli selge, et kui me kohe seda varikatust kokku ei pane, siis hommikul pole enam lihtsalt midagi kokku panna. Vihma ei paistnud lubavat, nii et jätsime kogu muidu katuse all seisnud kola lihtsalt vedelema, et siis kell kaks uuesti vihmasabina peale ärgata, jälle välja karata ja kõik enne vedelema jäänud kola Arvi alla ja autosse vihma käest ära lükata. Hommikul panime katuse jälle üles, õhtul võtsime alla.
Põhiliselt tuule pärast, aga natuke ka sellepärast, et meil nagunii oli plaan mööda rannikut edasi liikuda, sõitsime kahe öö pärast edasi, alustuseks külastama Horvaatia väga kuulsat Plitvice rahvusparki (https://np-plitvicka-jezera.hr/en/). See oli jälle selline mõnus, Rahe seljas, matk. (Näete, kui olulised on komad!) Aga põnevamaks tegi asja see, et kohale sai sinna ainult paadiga. Ma ei hakka sellest eriti pilte panema, sest muidugi – seal oli mega ilus. Guugeldage, kui tahate rohkemat näha. Või minge kohale, kui tahate midagi ka päriselt ise kogeda.
Järgmine kämping (http://www.camp-navis.com/) oli natuke suurem kui eelmine. Palju uuem. Duššidel olid uksed, nõudepesukraanikausid olid asetatud hoopis ringikujuliselt ja kogu ala oli üleni kaetud valgete kivikestega. See kõik mõjus alguses kuidagi värskelt ja uhkelt, aga muutus väga kiiresti steriilseks ja igavaks. Võib-olla meil polnud Arvile seal ideaalset kohta – merevaate ees parkisid suured matkaautod, “krundid” olid väikesed ja üldine vaib oli ka selline kuidagi, ma ei tea, off.
Kõige suurem hirm, mis mul selle reisiga seoses oli, olid õhtused magamaminekud. Või õigemini magamapanekud – meil magama lihtsalt ei minda. Korraga tüdrukuid Arvisse panna ei saanud, see läks kohe mega mölluks ära. Juba suvi enne seda põdesin neid magaminekuid, ja siis Rahe oli veel hea magamajääja. Aga nüüd oli ta juba hullem kui Mirt! Aga Mirt oli ikka sama hull kui Mirt! Igatahes.
Plaan nägi välja umbes selline, et mingi kell pesime nad ära, mina läksin Rahega Arvisse, Kaur pani Mirdi vankrisse (meil oli üks 200aastane City Miny Baby Jogger ikkagi igaks juhuks kaasas) ja jalutas temaga ringi, kuni Rahe magama jäi. Kui Mirt ka juhtumisi selle ringkäigu ajal magama jäi, tõstsime ta lihtsalt magavana voodisse ja asi ants. See kõik võttis aega 1-2 tundi (ei, ma ei loe pesuaega siia sisse, see 1-2 tundi on puhtalt magamajäämise aeg) ja oli kõigile asjaosalistele üsna väsitav. Ma ei tahtnud ööund ka edasi lükata, sest nendega on see tore asi, et olenemata kellaajast läheb magamajäämisele ikkagi sama kaua aega! Ja igal õhtul vähemalt tunnikese tahaks ju Kauriga ka istuda, juttu ajada, plaane teha ja mängida, et me oleme päriselt puhkusereisil, hö-hö-hö.
Vahel harva tegi Mirt seal Baby Joggeris ka lõunaunesid, mis tähendab, et see harilikult vedeles meil kusagil laagriplatsil jalus. Mirdile meeldis selles väga ronida ja nii juhtus mitmel korral, et vankril läks tasakaal ära ja Mirt kukkus üle selja sellega ümber. Ülearu haiget ta tavaliselt ei saanud. Ühel sellisel korral kuulsin lihtsalt pauku ja nuttu ja hüüdsin Kaurile, et “kas Mirt käis üle kurgi jälle?” Käis küll. “Kahju,” ohkas Rahe. “Ma tahtsin seda kurki süüa…”
Camp Navis ammendunud, sõitsime mööda rannikut edasi, kuni jõudsime sellisesse kohta: (https://adriatik-kamp.com/). Kui esimene kämping võiks olla piltlikult öeldes näiteks Assaku, teine Pärnu, siis nüüd olime kindlalt jõudnud Tallinnasse. Valisime endale platsi strateegiliselt oluliste asjade lähedale – meri, mänguväljak, baar. Camp Adriatik oli suur. Nagu VÄGA SUUR. Kui Kaur õhtuti Mirti magama jalutas, võttis ühe ringi tegemine umbes 4000 sammu. Ühest ringist muidugi kunagi ei piisanud, et vähemalt üks neist magama jääks. Aga Kauril polnud sellest midagi, sest tema jaoks on väga huvitav vaadata, kuidas teised inimesed kämbivad. Meie oleme need inimesed, kes käivad õhtuti Muugal pimedas jalutamas ja vaatavad tänavalt süüdimatult inimeste akendest sisse, kui nad on unustanud kardinad ette panna. Sorry, not sorry.
Meie lähimateks naabriteks oli üks Sloveenia perekond, kus oli isa, ema, teismeline tütar ja kolmeaastane poeg, kelle kõrval isegi Rahe tundus täiesti rahulik laps. Kuna ilmselt nad ei saanud seda poissi ka kusagil linnakorteris suvi otsa hästi pidada, olid nemad ennast mitmete hiiglaslike telkidega seadnud sinna üles lausa terveks kuuks. Selle mehe nime ma ei unusta kunagi ära, sest ma pole kunagi rääkinud kellegagi, kelle peaaegu terve perekonnanimi oleks kaashäälikuühend. Rok Smrke (SMRKE!!! MA TEAN!) rääkis meile igasuguseid põnevaid asju, muu hulgas ka seda, et meie kämpingu randa oli käsitsi kohale toodud ainult siledaid kive. Kui me lõpuks lahkudes arvet läksime maksma, siis oli ka selge, et nende siledate kivide sinnatoomine polnud olnud päris tasuta. Aga me ei kahetsenud midagi (isegi Kaur mitte!), sest see kõik oli raha väärt.
Meie päevad nägid välja sellised, et varsti pärast hommikusööki läksime harilikult randa, tiksusime mõnda aega seal. Siis läks Rahe lõunaunne ja Mirdiga tuli leida mingi tegevus – vahel jalutasime kämpingu toidupoodi, et süüa ja jäätist osta. Vahel tiksusime sealses restoranis. Kuhugi kaugemale polnudki igapäevaselt vajadust liikuda – kohapeal oli kõik hädavajalik olemas. Vahel jalutasime niisama ringi ja vaatasime, kuidas teised elavad. Õhtupoole käisime jälle rannas, sõime ja üritasime neid magama panna.
Üsna meie lähedal elas ka üks selline perekond, kus vanemad tundusid mõlemad olevat kikkboksijad – neil oli ka kaks tütart, üks meie omadest suurem ja teine natuke väiksem. Pereisa oli väga lihaseline (kuigi mitte võistlushooaja vormis), üleni tätoveeritud ja sellise näoga, et ta on elus mitmeidki kordi jalaga näkku saanud. Igatahes ajas ta mulle alati natuke judinad peale. Ühel päeval tahtis ta väike tütar väga Rahega mängida. Kaur ja Mirt olid vist pissile läinud, olime rannas ainult kahekesi. Ja see mees tuligi üsna naeratava näoga koos oma beebikesega meie juurde (inglise keelt mees sõnagi ei rääkinud), et lapsed saaksid natuke suhelda. Rahe muidugi tegi kohe Rahet, võttis ühe mõnusa kivikese ja viskas sellega tüdrukule alustuseks vastu pead. Mul jättis süda 12 lööki vahele, sest see isa hakkas oma keeles ikkagi täiega urisema, samal ajal, kui mina püüdsin olukorda kuidagi oma keeles siluda. Ütleme kohe ära, et südamesõpru meist ei saanud, küll aga tervitas ta Kauri alati järgmistel päevadel sellegipoolest viisakalt.
Päris niisama me seal nädal aega ei passinud. Vahepeal korraldasime päevaseid väljasõite. Kaur oli valinud välja veel ühe rahvuspargi – Krka(https://www.np-krka.hr/en/). Kõigepealt geepeeessisime ennast nende kodulehel näidatud “tasuta parklasse”, mis oli täiesti arusaamatutel põhjustel suletud. Aga worry not, seal kõrval oli täiesti ootamatult kohe valida ka “tasuline parkla”, mis meie saabumise hetkeks oli küll täis, aga worry not 2 – üks töötajatest ajas enda auto kõrval olevasse suletud tasuta parklasse ja meie saime tema koha tasulises parklas endale! Eks lollidelt peabki raha ära võtma. Aga siis peaks olema nii loll, et ise sellest aru ei saa. Muul juhul jääb natuke kripeldama… Sellesse rahvusparki sai ka ainult mööda jõge paadiga, mille väljumiskohta jõudmiseks pidime jalutama läbi kauni väikese küla. Kuna see polnud matkamise rahvuspark, vaid pigem turistilõks – sai ujuda, süüa ja suveniire osta – kulus väike jalutuskäik paadini ära küll.
Pärast ujumist tegime väiksed jäätised ja hakkasime tagasi paadile liikuma. Paat läks korra tunnis, jõudsime kohale paraja varuga. Küll aga oli paraja varuga läinud sinna ootama veel mitmeid inimesi. Nii et kui laev kohale jõudis, meie sinna peale ei mahtunudki. Kas oled kunagi 2- ja 4-aastasega tund aega järjekorras seisnud? Kas see meeldis sulle või ei ja miks sa ütleksid, et see on üks jubedamaid asju, mis sinuga on juhtunud ja sa sooviksid kõike unustada?
Ma ei taha seda tagasisõitu tegelikult isegi eriti rohkem meenutada, sest plaan õhtusöögi ajaks kämpingusse tagasi jõuda oli täielikult kadunud. Mis tähendab, et kui paat lõpuks jälle randus, ei jäänud meil muud üle, kui kahe üsnagi üleväsinud lapse ja äärmiselt üleväsinud emaga seal samas külakeses mingisse hotelli restorani minna. Lastega saab teinekord restoranis käia küll. Aga seekord, ilmselt suuresti seetõttu, et ma olin ise näljane, väsinud ja kohutavalt tige, olid kõik peale Kauri ülimalt närvilised. Paigal istuda ei suutnud. Kõik asjad läksid laual kogu aeg ümber, kukkusid maha jne jne jne. Kui ma praegu sellele tagasi mõtlen, lähen uuesti täiesti närvi, haha. Et tõesti. Kindlalt elu topp viis kõige hullem õhtusöök! Aga tänu sellele, et hilja peale jäime, saime tagasi sõita päikseloojangusse. Ja see oli ikkagi väga ilus.
Meie Tallinnasuurune kämping asus umbes poole tunni kaugusel Splitist (https://visitsplit.com/en/1416/city-split). Ühel päeval pesime ennast korralikult puhtaks, panime vahelduseks ujumisriietele päris riided selga ja läksime linna peale laiama. “Aga meie Arviiii! Aga Arvi jääb mahaaa! Meie Arviiiii!” hakkas Rahe autos huilgama, kui sai aru, et meil midagi taga ei lohisegi. Ma ütlen, see Arvi on meie jaoks palju rohkem kui lihtsalt väike matkahaagis!
Split on selline koht, kuhu ma tahaks minna veel, aga otselennuga, pikaks nädalavahetuseks ja võimalusel ilma lasteta. Lihtsalt vaatama ja nautima. Spliti vanalinn on tõesti väga-väga ilus. Rahvast liikus seal südasuve kohta üsna vähe – restoranid olid tühjad ja mahtusime igale poole istuma. Erinevalt paari päeva tagusest restoskäigust, olid lapsukesed nagu illikukud. Istusid ilusti lauas, sõid ja ütlesid “aitäh” ja “palun”.
Split oli minu jaoks kindlalt üks reisi kõrghetk. Mulle meeldib kämpingus olla ja seal lihtsat elu elada, aga vahel on ikkagi tore ka tsivilisatsioonis käia, puhtad riided selga panna ja klaasist nõudest süüa. Nüüd tagasi mõeldes mäletan, et Horvaatias olin ma ikkagi juba päris väsinud. Ühel päeval sain ka auto konditsioneerist nohu, mis 30kraadises kuumas oli füüsiliselt ikkagi ülimalt ebamugav üle elada. Aga eks korra peabki põhjas ära käima ka.
Nagu ikka väga soolaste vetega paikades, olid ka meie rannas dušid, kus ennast pärast ujumist üle loputada. Ühel sellisel õhtul, kui olin Rahe pärast ujumist rannas üle dušitanud, ta sinna kõrgemale äärele seisma jätnud ja sõnad peale lugenud, et saaksin ise minna tagasi vee juurde meie rannakola kokku korjama, seisis ta seal ja hüüdis, nii et rand kajas: “Ema! Tubliiii! Tubli, ema! Need asjad ka veel! Juhhuuuu!!! Sa suudad seda!” Siis ma mõtlesin küll, et tõesti – me oleme kodust nii kaugele tulnud ja oleme kõik hakkama saanud, sellise ergutamise saatel küllap saame edaspidigi. Kaur oleks veel mõneks ööks Horvaatiasse jäänud, mina tahtsin nüüd kindlalt tagasi hakata minema. Aga pikk kodutee oli veel ees.
