Horvaatias olime põhiliselt liikunud ringi ainult mööda maalilist rannajoont. Tagasiteel plaanisime minna tasulist maanteed pidi ehk aja kokkuhoiu mõttes lihtsalt tuimalt trassi sõita. Kavatsesime õhtuks jälle Lucija juurde jõuda (kui sa ei tea, kellest jutt, siis heietasin sellest pikemalt siin: https://arvithereyet.eu/2024/05/15/7-peatukk-oi-bled/). Mäletan, et tagasiteel olime ikkagi kõik juba üsna väsinud. Lapsed vaatasid päris palju multikaid ja mina mängisin seda oma tavalist automängu, kus ma kuulan lihtsalt multikate heli ja püüan ära arvata, mis näitleja, kelle häält teeb. Ja siis püüan vastu pidada ja mitte guugeldada, kui ma ei suuda ära arvata. Suurim pähkel seni minu jaoks on olnud ikkagi Dori “Kalapoeg Nemos”. “Liht-salt uu-ju, liht-salt uu-ju, liht-salt uu-ju…” Ja kas üldse on mõnda Pixari multikat, kus Jaan Rekkoril rolli pole?

Lucija juba ootas meid. Nii et kui esimesel korral sinna võhivõõrasse kohta sattudes tundus, nagu läheks vana sõbra juurde, siis nüüd tundus tõesti, nagu lähekski vana sõbra juurde! Tüdrukud olid ka mega sillas ja siis Lucija küsis veel, kas Mirt tahaks äkki ratsutada ka? Nalja teete või! Ta küsis kusjuures, et kas Rahe ei tahaks ka ratsutada, ja ta kindlasti oleks väga tahtnud, kui ma oleks seda tema käest küsinud, aga ma olin nagu “ei tänan, just saime kipsi maha”. Aga oh, Mirt. Võib-olla sealt saigi alguse ta suur kinnismõte hobustest. Sellest meil tuleb siin 2021. aasta suvega seoses veel edaspidi palju juttu, nii et tagasi mõeldes võib-olla oleks pidanud edasi sõitma lihtsalt ja oleks hoidnud palju närve kokku teemadel “miks te olete halvad vanemad ja mulle hobust ei osta. MA KOLIN ÄRA!”.

Õhtul, kui lapsed magama panime, ajasime jälle Lucijaga mõnusalt juttu. Arutasime, mida keegi Eesti kohta teab – põhiliselt teati sportlasi. Selgus, et ega meiegi Sloveenia kohta midagi eriti tea! Seekord olid seal ka kaks kanada šveitslast, kes olid laheda katusetelgiga džiibiga ja tulnud Sloveeniasse põhiliselt sellepärast, et seal on Euroopa ühed parimad rulluisuplatsid. Vaat! Saate ikka mingeid faktiteadmisi ka siit. Võtke heaks!

Lucija rääkis meile hommikul pikalt sellest, kuidas tema kõige vanem hobune, 27aastane Concerto oli meie Horvaatias oleku ajal hädas hambaga. Ja kuidas loomaarst seda lausa kolm tundi püüdis välja tõmmata. Vaene Concerto oli juba vaat et mineku peal – nii keeruline töö oli see hamba väljatõmbamine. Tõlkisin Mirdile ka Concerto rasket saatust ja tal tekkis ainult üks küsimus: “Kas loomaarst oli ka hobune?” Tema seda muidugi nii ei mõelnud, aga see on nagu ülim solvang – kas loomaarst tõmbas kolm tundi hammast välja, sest tal on käte asemel kabjad?! Olen pärast pikalt otsinud võimalust seda nalja päris elus kasutada. Veel ei ole õnnestunud.

Jätsime Lucijaga hüvasti, lubasime kindlasti Eestist kaardi saata. (Neil on seal selline tava, et koguvad oma külalistelt nende riigi pildiga postkaarte. Me saatsime lõpuks jõuluks Tallinna jõuluturu pildiga kaardi). Austrias me vist ei peatunudki peaaegu üldse. Sõime mingis rekkameeste piknikukohas võileibu ja kuidagi ei viitsinud enam söögikohtadega jukerdadagi. Hea hoog oli sees. Tšehhis käisime poes, seda ma mäletan, sest ostsime sealt jälle kaasa odavat ja head Tšehhi õlut. (Tõesti nagu, ask anybody, ma alla Tšehhi õlle pmst peaaegu üldse õlut ei joogi! #tõusik #paremkuikõikteised #pretentiousfuck).

Olen teile vist esimeses postituses välja hüütud teemal vastuse võlgu. Kes siis ikkagi laulab “Frozeni” esimese osa tunnuslaulu “Let it Go” kõige paremini? Et Mirdil on suur huvi keelte vastu, oleme seda laulu korduvalt kuulanud vene, soome, rootsi, kreeka, läti, mandariini ja poola keeles. Mõnda neist versioonidest kuulates olen mõelnud, et kuidas üldse selline asi on välja lastud. Inimesel pole häälgi lahti lauldud! Rääkimata sellest, et ta püüaks originaali nüansse tabada! Kohutav! Kõige ilusam on ikkagi “Olgu nii”, mida laulab teadagi Hanna-Liina Võsa. Minus ei räägi Eesti, vaid viisipidamise patrioot. Elan juhtumisi kolme inimesega, kellest kõik tahavad väga laulda, aga ainult ühte kannatab hädapärast kuulata.

Ma vahel mõtlen, et kui me poleks kunagi tutvustanud tüdrukutele võimalust autos multikaid vaadata, kuidas elu siis välja näeks? Kas me ei käiks üldse kusagil? Või nad oleks suurepärased aknast-välja-vaatajad ja elu-üle-mõtisklejad? (Megad mõtisklejad nad tegelikult on nagunii, äkki ongi parem, et nad kogu aeg ei saa mõtet lendu lasta…) Võib-olla. Võib-olla mitte. Ma tean, et on inimesi, kes sõidavad lastega pikad otsad maha ega püüa neid tee peal eriti lõbustada. Meie ju kasvasime kõik nii üles! Vaatasime aknast välja. Küsisime 8000 korda, kas me oleme juba kohal. Harva olime. Kaklesime õdede-vendadega, oksendasime. Arvasime, et seekord raudselt ei hakka paha, sõime õuna, naersime, ja siis ikka oksendasime.

Mingiks Tallinn-Pärnu otsaks me neile muidugi multikaid ei pane. Selle aja täidab kenasti ära näksimise ja muusikaga. Aga pikemad sõidud… Ma lihtsalt ei suuda! Kui on ikkagi neli tundi vaja päevas sõita, siis sinna mahubki umbes 1,5-tunnine multikas, natuke mängimist, natuke söömist, äkki ka suts magamist, pisut arutelusid ja olemegi kohal – kõigil võimalikult vähe närvirakke kulunud. Ja üle pooleteise tunni nad järjest ka multikaid vaadata ei viitsi. Vahel on nii, et keset multikat läheb hoopis mänguks, paneme tahvli kinni ja vaatavad pärast edasi. Nüüdseks on mul tekkinud juba teatav vilumus autoolukorra lugemisel ja ennetamisel. Sel aastal oli neil ikkagi juba peaaegu “päevaplaan” autos, mis ajal mingit tegevust tehti. Et alustuseks püüad nii kaua venitada, kui vähegi saad, enne kui multikad pead panema. Seda harilikult esimese tülini, mis mõnel hommikul tuleb kohe, teisel võib terve tund mängimisele või muusikale kuluda, enne kui pead vana hea tahvli esiistmete vahele käetoele kinni suruma ja alustama vaidlust selle üle, mida nad vaadata tahavad või pigem just ei taha. “Me ei saa enne midagi vaadata, kui te omavahel kokkuleppele ei jõua!” (Jälle hea ajakulutamisnipp – mõnikord nad vaidlevad väga pikalt!)

Sloveenia-Austria-Tšehhi oli igatahes üldse üks paras katsumus. Lapsed ei jäänud üldse lõunaune ajal magama, kuigi olid jubedalt väsinud, tegid kohutavat kisa (seda võivad mõned inimesed nimetada ka laulmiseks), mina olin energiast täitsa tühi ja mäletan, et olime Kauriga suurema osa ajast lihtsalt vait. Kui nad siis lõpuks magama jäid, oli kell vist alles viis õhtul. Tavaolukorras teeksin mida iganes, et nad “valel ajal” magama ei jääks, sest see lisab õhtusele magamapanekule veel kaks tundi otsa. Aga siis oli meil mõlemal sügavalt savi. Pigem oli suur kergendus, et lõpuks autos vaikus oli ja ei pidanud enam Elsa ja tagumise pingi üürgamist kuulama. Poola tuli nii äkki, et me ei saanudki aru, kui riik oli vahetunud. “Mida me ometi seal nendega terve õhtu teeme…” ohkasin.

Aga muidugi mina ei teadnud, et kohe näeme hoopis uut Poolat! Olime sattunud mingisse paralleeluniversumisse (https://m.facebook.com/polebiwakowenadzalewem/?_rdr), mis võrreldes selle rahu ja vaikusega Horvaatias ja Sloveenias, kust olime tulnud, võttis esialgu ikka hinge kinni küll. See nägi välja nagu väike Õllesummer. Inimesed istusid suures välibaaris laudade taga, jõid õlut ja sõid šašlõkki. Mirt sai mänguväljakul kohe mingi kohaliku lapse käest jalaga. Meie pisike Arvi tekitas jällegi palju elevust. Üks poolpidune mööduja lasi meid nähes kuuldavale lihtsalt mingi ebamäärase heli – segu üllatusest, uskmatusest ja ma julgen isegi öelda, et puhtast rõõmust. Vastuvõtus ütles tädi, nähes, et meil on väikesed lapsed kaasas, et klubi on südaööni lahti ja peaksime siis arvestama, et ilmselt kostab selle ajani ka lärmi…

Minu elus on olnud palju perioode, kus olen rõõmu leidnud igasugusest meelelahutusest. Aga mitte kunagi pole selleks olnud ööklubis käimine. Uskuge, ma olen proovinud. Aga seal see oli – hiiglaslik telk, kus õhtupimeduse saabudes pandi tümm käima, tuled vilkuma ja inimesed hakkasid tantsu lööma. Selleks hetkeks olid kõik lapsed (ja neid oli seal palju!) kuhugi kadunud, ainult meie omad tormasid väsimatult ringi. Mis sa lastega ikka pimedas teed? Läksime siis kõik koos kluppi! Kaurile meeldib väga tümm ja tantsimine, tüdrukutele ka. Ja mulle meeldib, kui neil on tore olla. Nii et win-win-win-win! Enne südaööd pesime nad siiski puhtaks ja ennast ka, et keegi juhuslikult valel hetkel enne südaööd kõrvitsaks ei muutuks ja läksime kõik koos magama. See oli ka ainus õhtu, kui nende magamapanekule läks vähem kui tund, täpsemalt null minutit – nad lihtsalt ise jäid kohe magama! Ja lõpuks olime leidnud midagi, mis nad magama paneb – KLUBIS KÄIMINE! Kurat!

Seni olime tagasiteel miskipärast hirmsasti talda andnud, tegelikult meil veel nii kiire polnud, võiks rahulikumalt ka võtta. Samas ei tahtnud jälle üldse kaheks ööks Poola jääda, äkki peab jälle klubisse minema… Aga Läti tundus veel liiga kättesaamatu. Õhtul umbes seitsme paiku hakkasime Leetu jõudes otsima lähikonnast kohta, kuhu ööseks minna. Leidsin guugeldades esialgu kolm kämpingut. Esimesse helistasin, vastas leedulanna, kellega püüdsin inglise keeles rääkida. Selle peale andis ta toru mehele, kellega püüdsin ka inglise keeles rääkida, aga mees pani selle peale lihtsalt toru ära. Teist kohta ma kätte ei saanud, nii et jäi ainult kolmas variant. Helistasin, mingi mees võttis vastu ja oskas täitsa normaalses inglise keeles ka vastu rääkida. Ütlesin, et tahaksime nende kämpingusse ööbima tulla, oleme kaardi järgi 20 minuti kaugusel. “Camping?” Ma olen nagu “you DO have a camping? Google says you have a camping” “…..ummmm… yes” Nagu! Miks sa nii pikalt mõtlesid? Ta ütles veel kuidagi nagu poolüllatunult, et ta on ise seal kohapeal ja eks võite siis tulla küll.

Alustuseks sõitsime kohe valesse hoovi. Asi oli selles, et olime põhimõtteliselt heinamaade vahel maateedel, geps nagu enam-vähem sai aru, aga väga hästi ikkagi ei saanud ka. Aias toimetas mingi tädi, kes ütles vene keeles, et hoiaksime rohkem vasakule. Proovisime uuesti. Õnneks mahtusime nende hoovis ilusti ringi pöörama, Arvit lahti ühendama ja käsitsi ringi keerama ei pidanudki. Järgmise tee lõpus oli üks talumaja küll. Aga see tundus tühi. Nagu mahajäetud tühi. Hakkas natuke õudne. Mulle meenusid kohe kõik õudukad, mis niimoodi algavad ja see mees oli tõesti telefonis ka veider. Võtsin julguse kokku ja helistasin talle uuesti. Püüdsin võimalikult normaalse häälega selgitada, et me oleme mingi imeliku mahajäetud talu juures – quo vadis? Ta ütles, et on ka kohe seal ja tõesti, kusagilt heinamaa poolt künka tagant ilmus mingi klassikalise IT-nohiku välimusega mees ja viipas meile. Sõitsime tema järel mööda mitmest karjamaast, kus seisid mõned lehmad ja oli kinni seotud ka üks pesuehtne pull.

Selgus, et see tegelikult päris kämping polnudki, aga ta võttis seal parkimise eest meilt siiski 20 eurot. Nojah, elektrit ju tõesti kulutasime. Tualetiks oli lihtsalt auk metsa ääres, kuhu ümber oli tehtud dušikardinatest seinad. Pesta sai jões. Aga see õhtu ja öö olid kahtlemata elamus. Mees pakkus meile ka võimalust hommikul väike kanuumatk teha, aga sellest ütlesime viisakalt ära. Ta seal üldiselt korraldaski suurematele seltskondadele kanuumatku ja saunaõhtuid. Tundus loogiline. Ja kõik need karjamaad olid ka tema omad, sest lihtsalt nii väikest ala, mida temal vaja oli, ei saanud eraldi osta. Aga nüüd sai ta need välja rentida! Me otsisime ja otsisime, aga ei leidnud kuidagi enam selle kämpingu linki. Aga see mees oli tegelikult täiesti normaalne!

Ja edasi läksime jälle oma lemmarisse Kempings Bejasi Lätis, millest heietan siin: https://arvithereyet.eu/2024/05/15/4-peatukk-miks-me-uldse-off-gridi-ei-tee-pigem-nagu-miks-me-uldse-kambime/. Seal läksin kohe baari, ajasin amelevad baaritöötajad laiali ja tellisin oma Aperol Spritzi ära. Olin selle full on välja teeninud.

Ja siis me läksime koju. Õigemini tegime Pärnus peatuse ja võtsime mu ema peale. Sellest on ka juba traditsioon saanud. Me isegi ei lähe autost välja. Ei pissipeatust, ei midagi. Lihtsalt peatume, tema hüppab autosse, võileivad kaasas. Siis me sööme võileibu ja lapsed räägivad talle reisist. Ja siis me saame kodus rahulikult kogu kola jälle lahti pakkida ja 25 masinatäit pesu pesta, samal ajal, kui ta vaatab, et tüdrukud ennast ja üksteist ära ei tapa.

Tagasiteel me veel uuest reisist ei rääkinud. Mitte et ei oleks mõelnud, et võiks jälle minna. Muidugi võiks! Aga oli lihtsalt vaja natuke kõigest sellest puhata. Küll aga kandis see emotsioon mind veel pool aastat. Kõik rasked hetked läksid ruttu meelest ära. Või muutusid selliseks, et nende üle võis juba julgelt naerda. Selles suhtes on väikeste lastega pikk autoreis paljuski nagu sünnitus. Kannatad ära, valu läheb kohe meelest ära ja pärast on tore tulemusest pilte vaadata!