Tee rannarajoonist sisemaale oli pikk ja käänuline. Nagu Rumeenia ikka. Sõitsime sel päeval kümme tundi. KÜMME. TUNDI. Söögipausidega, but still. Kujuta ette, et sa lähed näiteks poole üheksaks tööle ja koju jõuad poole seitsmeks. Lisaks karjuvad tööpäeva jooksul sinu peale vahelduva eduga kaks väikest inimest. Ja kogu aeg mängib “Frozeni” soundtrack. Päris põrgust on puudu ainult soe õlu!

Üsna mitu neist tundidest istusime ummikus. Vahepeal sõitsime kümme kilomeetrit kahe tunniga. See oli üks pikk päev. Tegemist oli reedega ja sattusime põhiliiklusega piirkondadesse just tipptunni ajal. Samas ajas kohati segadusse, et millest need ummikud siis täpselt tekivad? Näide. Sõidame mööda käänulist mägiteed, no nii umbes seitsmekümnega. Vastu tuleb kolonn autosid, kes sõidavad ka nii umbes seitsmekümnega. Ja siis korraga on kolonnis pikk vahe. Ja järgmise kolonni esimene auto sõidab nii umbes… kolmekümnega! Miks?! Keegi ei tea. Ilmsed põhjused selliseks asjaks puudusid. Edaspidi kujutasin igas ummikus ette, et kusagil on mingi auto, mis sõidab parajasti kolmekümnega kohas, kus temast mitte keegi ei saa 20 km jooksul mööda minna.

Meie siht oli Cloasterf – väike külake, mille lähistelt olime reisi alguses juba tegelikult mööda sõitnud. Kuna saime seal ümbruses mõne päeva jooksul päris palju tiirutada, tuli igasuguseid kohti juba tuttavad ette. Ühel päeval olime seal kõrvalkülas lõunal käinud, aga ise seda ei teadnudki!

Meie kämping oli Zori (https://camping-zori.com/), mida pidas üks naisterahvas, kes tundus elavat seal aastaringi. See asus mõnusalt vanade müüride vahel, tualettruumid tundusid päris uued. Lisaks oli seal suur varjualune kõige vajalikuga edukaks söögivalmistamiseks ja einestamiseks. Järgmisel päeval pidid seal ja teistes naaberkülades algama sakside kultuuripäevad, mis tähendas, et kuigi esimesel ööl oli peale meie seal veel ainult üks vanem paarike, lisandus laupäeval mitmeid suuri haagiseid. Näiteks tulid kaks vanemat saksa härrasmeest kohale Itaaliast. Nad tegid kõike koos, aga olid siiski tulnud eraldi haagistega, et vahepeal ka omaette olla. Üks neist parkis ennast meie kõrvale ja tuli üsna pea ka juttu tegema. Kust me pärit oleme? Mis laste nimed on jne. Siis kadus ta mõneks ajaks oma kämperisse ja tuli sealt varsti jälle välja. Ta oli välja uurinud Eesti pealinna; teadis, et meil on siin üsna lame maa, ja seda, et eestlased on üldjoontes paganad. Tore, et elame ajal, kus selliseid asju nii kergesti teha saab! Samas kaob muidugi igasugune luiskamisvõimalus täielikult. Oleksin meelsasti jutustanud talle meie vulkaanidest, usupühadest ja jääkarudest. Võib-olla järgmisel korral, kui wifi on kehvem. Selles mõttes andsin talle andeks, et alles hommikul olin guugeldanud, kes täpselt saksid olid. Bratwurst bratwursti vastu.

Järgmisel päeval jäime Rahega lõunat magama (või no mina passisin seal muidugi niisama) ja Mirt läks Kauriga paarutama. Sõideti naaberkülla, vaadati rahvatantsu, söödi kohalikku suppi ja kooki. Rahvatantsu vahepeal esitas Mirt oma balletikava. Inimese kohta, kelle balletiteadmised pärinevad põhiliselt multifilmist “Ballerina”, lisaks paar YouTube’i lõiku “Pähklipurejast”, suudab ta lihtsama vaataja väga hästi ära petta. Inimesed lausa aplodeerisid talle. “A real ballerina!” Milline päev!

Pärastlõunal vaatasime oma külas ringi. Ühes aias räägiti rumeenia keeles vanaaegsest mööblist. Lõpuks ei pidanud enam aialippide vahelt piiluma, hoovidesse sai lausa sisse astuda! Et näha, kuidas kohalikud inimesed päriselt elavad, surusime ennast ka kuulama. Väga palju targemaks kahjuks ei saanud, aga pärast esines seal lahe jazz-ansambel. Samas sattusime pealt kuulama mingite ärimeeste (nagu selline mees, kellel on Ferrari käekell, aga sa oled üsna kindel, et tal on kusagil päriselt ka Ferrari) ingliskeelset vestlust, mis käis põhiliselt selle ümber, et Cloasterf on küll tore koht, aga siin ei ole midagi teha! Tõesti! Null restorani, null hotelli. Samas jõudsid vestlejad ka ise ruttu selleni, et kui Cloasterfi tõesti luksushotell ehitada, kaotaks koht oma võlu. Ei saa muidugi öelda, et seal mitte midagi ei olnud. Meie kämpast oli üle tee näiteks kohalik poeke, kus oligi müügil võib-olla 50 eri asja ja mis oli avatud ainult teatud tundidel päeva jooksul. Samas sai sealt värskelt küpsetatud saia! Kui on värske sai, siis milleks üldse hotelli vaja oleks?!

Järgmisel hommikul äratas meid see, et Rahe oksendas mulle oma voodist alla jalgade peale. Ei saa öelda, et ma poleks üle elanud koledamaid äratusi, aga see oli kindlalt top viies. Võtsin ta enda juurde kaissu, et kui ta järgmisel korral oksendas, sain ta juba lihtsalt peadpidi Arvi uksest välja tõsta. Nii see matkaelu lihtsalt käib! Pärast kolmandat “seanssi”, võtsin jälle kätte ja helistasin Eestisse Karitile, kellest ma vist olen juba kunagi rääkinud, aga igatahes jõuan jälle selleni, et kui sul lähimas sõpruskonnas ühtegi arsti pole, kellele sa saad süümepiinadeta igal ajal helistada, siis sa oled ise süüdi, et sa nii valesti elanud oled ja kahju küll – suure tõenäosusega on sinu jaoks lihtsalt liiga hilja. Karit ütles, et põhimõtteliselt võib veel natuke oodata ja vaadata, enne kui EMO otsima hakata. Aga et tema ei välistaks nende sümptomite põhjal kindlasti ka pimesoolt. Tõesti. Kõhuvalu kurtis Rahe ka.

Kaur muidugi meenutas kohe, kuidas ükskord Mirdil oli samamoodi ja siis nad pidid kolm päeva nakkushaiglas veetma ja hakkas kohe vaatama, mis lähim haigla on. Umbes 30 km kaugusel asus Sighișoara. Helistasin sinna haiglasse, natuke läks aega, kuni leiti üks meesterahvas, kes inglise keelt oskas (tegemist oli nädalavahetusega) ja ütles, et kui me tahame, võime muidugi kohale tulla. Ja nüüd midagi tähelepanelikele lugejatele, kes äkki mäletavad, kuidas me ostsime Mirdi sünnipäeval Rahele purgitäie pisikesi loomi. Nüüd oli aeg purgil särada! Lapsed autosse, loomad purgist välja, Rahele purk kätte – ja sõit võis alata. Kas on ideaalsemat anumat, mida kolmeaastasele autos oksendamiseks kätte anda? I think not! Jõudsime täiesti puhtalt kohale. Purk on meil siiamaale kasutuses.

Et endiselt valitses sügav koroonaaeg, tohtisin Rahega kaasa minna ainult mina. Üks õdedest küsis kohe alguses küll, kas ma saksa keelt oskan, aga samas minuga keegi tegelikult saksa keelt rääkima ei hakanud. Rahe muidugi oli seal nagu mingi üleni terve laps. Null okset. Null kõhuvalu. Null probleemi. Arst vaatas ta sellegipoolest läbi, helistas jälle samale mehele, kes minuga alguses telefonis rääkis ja sain aru, et kuigi laps just mingi mineku peal ei paista, teevad nad talle tagumikku ikkagi ühe süsti. Süst tehtud, kirjutas ta mulle paberi peale mõned rohud, pidime natuke ootama ja olime vabad. Kaur ja Mirt tsillisid samal ajal mõnusas Sighișoara vanalinnas. Nagu tõesti – see linn tundus mega nunnu!

Kaur pidi meile järele tulema, aga jalutasime Rahega natuke edasi, sest mulle tundus, et nägin sealsamas lähedal ühte apteeki. Oligi! Selle kõrvalt toidupoest tulid parajasti välja need samad õed haiglast, näitasin neile püstiseid pöidlaid ja läksime apteeki. Seal sain jälle kasutada oma saksakeeleoskust, aga Rahe istus korraga põrandale maha ja põhimõtteliselt oligi korras. Laps läks jälle katki. Midagi üle ei jäänud, läksime joonelt haiglasse tagasi. Seal hakkas ta jälle oksendama, kurtis kõhuvalu, tõusis palavik ja oli igatpidi õnnetu. Tuli paigaldada kanüül.

Umbes kümme aastat tagasi sattusin kopsupõletikuga haiglasse ja seal oli ka olukord, kus mulle käis mitu inimest tulutult kanüüli panemas. Mina muidugi kena inimesena julgustasin neid igati veel ja veel proovima. Jälle ei läinud õigesse kohta, hea küll, pole viga. “See on nagu jalgrattasõit! Küll tuleb meelde!” Ja kui juba mõlemal käel oli liiga palju auke sees, juhtus see, mis alati juhtub. Saabub kanüülikunn. Igas haiglas tundub alati olevat mingi üks inimene, kes suudab ükskõik kellele kanüüli panna. Ja põmm – tuligi mingi tädi ja pool minutit hiljem juba tilk jooksis ja tervis tuli.

Igatahes. Rahele kanüülipanek on üks kõige jubedamaid asju, mis minuga (kujutage siis veel ette vaest Rahet) on kunagi juhtunud. Hoidsime teda kolmekesi kinni, samal ajal kui neljas inimene püüdis talle nõela veenis õigesse kohta saada. See ei õnnestunud ega õnnestunud. Rahe karjus, mis hirmus. Ta hüüdis ema, hüüdis isa, ja lõpuks karjus ta isegi: “Emmeeee!” See on väga hull näitaja, arvestades, et me oleme Kauriga nende sündimisest saadik olnud isa ja ema, mitte kunagi issi ega emme, sest meile lihtsalt ei meeldi, kuidas need sõnad kõlavad. Aga siis saabus põmm – üks tädi, kes pani Rahele kanüüli lihtsalt ära ja juba paar minutit hiljem tilk jooksis, laps magas. Pühkisime kõik higi. Sõna otseses mõttes.

Rahe magas seal tilga all vahelduva eduga oksendades ja vetsus käies umbes kuus tundi. Palavik hakkas alla minema vist alles neljanda tunni pealt. Mina istusin voodi kõrval ja guugeldasin lennupileteid. Autoga kojusõit paistis võimatu. Tundus täiesti ulmeline, et tal võiks üldse kunagi parem hakata. Ma tegin seal küll pilti ka, aga ühel hetkel tuli arst ja ütles mulle Google Translate’i kaudu, et siin ei tohi pildistada – riiklik asutus. Polegi kunagi sellise vahendi kaudu riielda saanud. Võtsin seda igatahes nagu kirjalikku noomitust ja ei postita midagi. Te peate lihtsalt mõtlema Eesti haiglate peale umbes 20 aastat tagasi ja võite seda kõike ise ette kujutada. Meie palatis polnud isegi seinakontakti! Umbes viie paiku õhtul tuli üks sanitar ja küsis jälle Google Translate’i kaudu, kas ta saab minu heaks midagi teha. Ütlesin talle, et ma pole küll eilsest saati midagi söönud, aga vaevalt temagi aidata saab. Aga ei! Natukese aja pärast tõi ta mulle hunniku toitu. Oleksin kartulipudru kätte peaaegu ära lämbunud, sest nii kangesti kippus liigutusest nutt peale.

Lõpuks Rahe ärkas ja hakkas kohe hästi pikka juttu rääkima. See on alati hea märk. Arst tuli teda läbi vaatama ja ütles, et veri näitab, et tegemist on enteroviirusega, mis praegu on Rumeenias väga tavaline. Et vaadake lihtsalt, mida sööte, võtke apteegist saadud rohtusid, jooge palju vedelikku yada-yada-yada. Ma ei mäleta, millal ma üldse kunagi nii suurt kergendust oleksin tundnud. Samas oli õlul muidugi ka hirmus raskus, sest enteroviirus teadupärast on kohutavalt nakkav.

Kaur ja Mirt võtsid meid haigla eest peale (ma ei näinud kogu Rumeenias oldud aja jooksul ühtegi Renault Koleost, aga see tunne lihtsalt, kui sa hirmsasti tahad, et juba auto tuleks ja su ära viiks ja sa silmanurgast näed, et eemalt paistab valge Koleos ja sa oled sada prossa kindel, et see auto on sulle ja siis ongi sulle!) ja kämping Zori tervitas meid ka väga suure rõõmuga. Omanik ei tahtnud isegi selle öö eest raha võtta, kuna esialgse plaani järgi pidime selleks ööks juba ära sõitnud olema. Annetasime selle raha kogumiskasti, mille eest plaanitakse mänguväljak ehitada. Äkki siis järgmisel korral saame järele proovida.

Haiglas oli päris palju aega elu üle järele mõelda. Jõudsin selleni, et tegelikult oligi meil üksteisest väikest pausi vaja. Mirdi “lõpuks ometi rahu ja vaikus” ei olnudki nii kohatu. Võib-olla teinekord võiks seda lihtsalt kuidagi paremini plaanida, et keegi ei peaks selle jaoks haiglasse minema, vaid võib lihtsalt vahepeal ka paarikaupa süümepiinade ja oksendamata toredaid asju teha. Istusin seal haiglas ja soovisin kõigest hingest, et mu kõige suurem mure oleks jälle see, et nad õhtul piisavalt ruttu magama jääda ei taha. Kõrvus kumisemas Rahe “emmmeeee” lootsin lihtsalt, et ülejäänud enteroviiruse kombitsate käest siiski pääsevad ja saame koduteed normaalses tempos jätkata.

Boy, was I wrong.