28. juunil alustasime 2022. aasta suvereisi. Kuna me kõik teame, siis küts on praegu rets, nii et illusioone loomata loobusime esialgsest Sloveeniaplaanist ja paneme põhirõhu Poolale ja Tatratele. Kui jumalad annavad (jumalate all mõtlen alati Mirti ja Rahet, pmst sama, mis Zeus ja Hades), liigume edasi Slovakkiasse ja äkki isegi Ungarisse, et ma saaks lõpuks oma selle “Are you Hungary for some blog?” postituse ära teha.

Rahe sai muidugi jaanipäevast nohu. Iga kord, kui ma mõtlen, et olen nagu see Amy Poehleri tegelaskuju filmist “Bad Girls”, kes ütleb “I’m not like a regular mom, I’m a cool mom“, ja mõtlen, et suva – olge siis kaks tundi basseinis, suva – ära pane siis kohe sokke jalga – ela natuke! Siis iga kord tuleb mul järgmisel päeval meelde, et I’m a lot of mom, aga endiselt mitte üldse kusagilt otsast cool. Ja siis paar päeva enne reisi hakkas ta muidugi ka köhima. Ja siis tuli Mirdil nohu. Selles mõttes kõik klassika.

Lisasime reisinimekirja aurumasina, mida me harilikult kaasas ei tassi, aga saime nüüd sellise pooltööstusliku tanki apteegist, et väga tore kohe, et Arvist saab tavalise pistikuga voolu kätte, sest seal nad nüüd päris palju istuvad – aurumaskid ees. Aurutajatest ma võiks kirjutada mingi terve peatüki tegelikult, aga õnneks see pole see blogi. Igatahes elu on õpetanud, et akudega meie peres vastu ei pea ja vaja on alati sellist, mille saab pistikusse panna.

Vaatamata kiduratele tervistele otsustasime plaanist siiski kinni pidada ja õigel päeval ära sõita. Lihtsalt oleme siis pikemalt Lätis. Valisime esialgu välja ühe teise kämpingu, aga sinna kohale jõudes oli mingi imelik vaib – suund põhiliselt telkijatel, dušid olid lihtsalt lahtised kuudid keset metsa, kõik vetsud kuivkäimlad ja seal tundus kahe tõbise lapsega vingerdamine lihtsalt väga keeruline ülesanne. Kuna eelmise aasta suur lemmik oli päris lähedal, sõitsime jälle sinna: https://viesunamiem.lv/en/jurasdzeni. Peale selle pisut totaka dušisüsteemi, millest eelmisel aastal ka kurtsin, kus pidi muudkui iga minuti eest 50 senti masinasse toppima, kusjuures kui vee kinni panid, vähenes raha kogu aeg ikkagi edasi, seal tõesti midagi ette heita ei ole. Tuja rand on endiselt mega. Kahju ainult, et ma ühtegi korda sinna minna ei saanud, sest lapsed nii haiged olid, haha.

Rahel tuli esimesel õhtul isegi palavik, hommikul oli vorm jälle üsna hea, aga järgmiseks õhtuks viskas jälle pilgu häguseks ja palaviku üles. Rääkimata sellest, et ta tõesti kogu aeg väga jubeda häälega köhis. Eriti öösiti. Teisel Lätihommikul ärkasid tsikid üles ja köhisid sünkroonis. Paar aastat tagasi oleksin sellise pulli peale kohe kola kokku pakkinud ja koju tagasi kärutanud, aga mitte nüüd, kus ma olen juba nii palju elu näinud! Oh ei!

Pärast kahte ööd liikusime edasi Leetu. Tavaliselt kärutame sealt lihtsalt tempokalt läbi, aga mitte seekord. Leidsime sellise väga, ja ma mõtlen VÄGA sinise veega koha: https://marijampoletic.lt/en/accommodation/rural-tourism/marijampole-camping/, mis asus Marijampole linnale üsna lähedal. Käisime ühel päeval seal ka poes ja natuke ringi vaatamas, kuigi ilm oli nii kohutavalt palav, et linna tegelikult väga ei kiskunud. Ma ei oskagi selle Marijampole kohta eriti midagi öelda. Võib-olla seda, et mu arhitektuurifotograafist sõbra pruut on ka sealt pärit ja sõber kurtis, et miskipärast ei taha naine teda üldse oma kodulinna vaatama viia. Et noh, arhitektuurifotograafia mõttes on tegemist kindlasti teatava väljakutsega. Selles vallas on see nagu New York. If you can make häid pilte there, you’ll make them anywhere.

Aga see kämpa oli vaatamata sellele, et lapsed ei saanud ujuda, väga tore. Kaks mänguväljakut, tasuta vesiratta- ja supilaualaenutus. Tüdrukud olid selles suhtes väga leplikud ja arusaajad, ujumisteemadel ei pidanud isegi vaidlema. Köha ja nohuga ei saa – no siis tõesti ei saa.

No kuidas see õhtune magamapanek teil siis ikka läheb kah? Asked no one. Õnneks see oli kodus juba nii õudseks läinud, et siin nagu väga vahet polegi! Umbes nädal enne reisi avaldas Rahe mulle õhtul voodist mingi pooleteisetunnise jauramise järel igavest armastust sõnadega: “Ma armastan sind, isegi kuni sa ära sured!” ja siis hüüab rõõmsalt: “Ära vihasena sure!” Et võite ette kujutada seda üldist vaibi, mis toas valitses. Siin ühel õhtul pärast umbes sama pikka maadlust ütles Mirt, et ta küsib nüüd “kõige viimase küsimuse, ausalt, ausalt, see on kõige viimane küsimus” küsimuse. “Ema, mis su lemmiktoit on?” Ütlesin, et küsimustele täna rohkem ei vasta, aga hommikul jälle võin. “Kas praetud lapsed?” küsis ta ruttu. Ära ahvatle, kallis laps. Et jaa – mega hästi läheb magamapanek. Kõik kadestavad!

Käisin selles Marijampole kämpa sinisinises vees ühe korra ujumas ja hommikuks oli kohe kurk mega valus. Hääl täiesti ära. Mul seda eriti tihti ei juhtu. Kui, siis mingi natukeseks ajaks kaob, aga seekord oli täiesti selline, et osa päevast oli lihtsam vait olla või sosinal rääkida. Mis seal ikka, mõtlesin. Kuna nohu ega köha ei olnud, ei teinud sellest põhimõtteliselt eriti ka välja. Laste aurutamine võttis päevast nagunii tunde ära, tundus, et mis nüüd mina – kui mina ka veel aurutama hakkan, siis muud me teha ei saagi!

Pärast kahte ööd Leedus otsustasime edasi Poola liikuda. Sihtkoht seekord Camping Łoś https://www.facebook.com/campinglos/. See oli selles mõttes mõnus koht, et seal oli söögikoht, mille kõrval oli kohe ka mänguväljak. Jalutuskäigu kaugusel oli suur järv, kus seekord sai ujumas käia ainult Kaur, sest kõik teised olid haiged. Mida puhkust nagu! Järgmisel päeval oli meil plaan minna Łódźi loomaaeda (https://orientarium.lodz.pl/), mis asus meist umbes 45 minuti kaugusel. Teel kämpingusse proovisime sinna tegelikult juba ka minna, aga et tegemist oli pühapäevaga, oli Arviga parkimiskoha leidmine täiesti võimatu ettevõtmine. Ka tundus, et sinna oli kohale voolanud Poolast pool ja piletijärjekord lookles sadades meetrites.

Pärast mõnusat õhtusööki kämpa restos, kus Mirt sai muu hulgas proovida elu esimest külmsuppi, surusime lapsed ära (see näeb praegu üldiselt välja nii, et ma jauran nendega Arvis umbes poolteist tundi ja siis Kaur tuleb ja paneb nad 15 minutiga magama – mu elu on olla soojendusbänd!) ja läksime ise ka magama. Öösel ärkasin jube rõveda tundega kurgus, köhatasin korra kraanikausi kohal ja avastasin, et kurgust tuleb välja midagi jubedat ja rohelist. Ma rohkem detaili ei taha laskuda, sest isegi sellest kirjutada on minu jaoks mega rõve, aga samas oli olukord väga ebatavaline. Kirjutasin kohe perearstile, kes ütles, et ilmselt on kurgus tugev põletik ja seda peaks võimalusel mõnele kohalikule arstile näitama.

Otsisin välja kõige loomaaialähedasema EMO, Kaur viis mind sinna ja läks lastega ise loomaaia parkimiskohta otsima. Poola EMO ei ole üldse nagu Eesti EMO. Alguses lähed uksest sisse ja ütled seal seisvale sisseviskajale, et sa tahad arsti juurde. Siis ta ütleb, okei – oota. Siis seisad või istud õues umbes 15 inimesega tund aega, kuni öeldakse, et nüüd võivad mõned inimesed sisse tulla. Kuna ma eriti midagi aru ei saanud, ootasin alguses vales kohas ja siis pidin õues ootavatele inimestele tõestama, et ma ikkagi olin seal juba 45 minutit nurga taga seisnud. Õnneks ma olen väga tähelepanelik ja uudishimulik, nii et sain neile detailselt kirjeldada olukordi, mis nende endiga seal juhtunud oli, kui ma parajasti neid eemalt piilusin. Tegelikult oleksin pidanud minema õue ja küsima poola keeles, kes on viimane (kto jest ostatni?), aga kuna ma seda ei teinud, siis oli üksjagu tegemist, et enda (seisu)kohta kaitsta.

Kui olime väikse seltskonnaga sisseviskajast mööda murdnud ja lõpuks juba mingeid andmeid ka koguti, sain süsteemile pihta ja küsisin järgmise ukse taga ootavatelt inimestelt (küll mitte poola, vaid rohkem nagu kehakeeles), kes viimane on. Üks naine ütles kehakeeles, et tema on jah. Aga siis tuli üks jõmm, kes enne minuga koos ukse taga ootas ja kõvasti pärast mind kohale jõudis. Ja ütles, et hoopis tema oli kõige esimene! Ja nad hakkasid selle naisega nii kõvasti vaidlema, et retseptsiooniõde tuli ja ütles, et võtke vaiksemalt – ta ei kuule patsiendi juttugi! (Vat selleks ajaks ma juba poola keelest, võiks öelda, et ühtteist ikkagi tonkasin). Ja siis see mees lihtsalt läkski enne seda naist kabinetti, ja kui välja tuli, ütles väga viisakalt talle ust lahti hoides, et nüüd on tõesti tema kord. Jälle tundsin, et küll on tore Eestis elada! Igale ühele antakse number, siis hakkab ukse kohal number põlema ja mitte kellegagi ei pea rääkima ega rüselema!

Kui minu kord tuli, ütles ruumis olev õde, et tema räägib ainult poola keeles. Näitasin talle Google Translate’i abiga, et mul on ilmselt kurgupõletik. Tema mõõtis selle peale mu vererõhku ja palavikku. Siis mul tuli meelde, et ukse taga rääkisin ühe jalatraumaga venna naisega inglise keeles ja kirjutasin jälle õele GTsse, et mul on ukse taga tõlk! Naine tegi parajasti õues suitsu, aga tuli meelsasti appi tõlkima ja kirjeldas mu sümptomid talle sirinal ära. Selle peale tuli üks natuke kõvema astme õde ja tegi mulle EKG! Nii et mida ta seal täpselt tõlkis – ei tea! Siis ütles, et peab arstilt küsima, kas peaks mulle ka koroonatesti tegema või mitte. Ja et ma siis ootaks ukse taga jälle edasi. “I will find you.”

Kaks ja pool tundi hiljem I still had not been found. Kui neli tundi täis sai, läksin küsisin, et mis nad muidu arvavad, kaua selle kõigega võiks veel minna. Raamat oli ammu läbi loetud, telefonis kõik mängud mängitud, insta skrollitud, põhjalik poolakateanalüüs tehtud (ooteruumis ajavad võõrad inimesed omavahel näiteks juttu, mitte keegi ei ole telefonis! – nagu psühhopaadid!; ka on kõik arstid eranditult noored prillidega mehed). “We have a lot of patients today. If you don’t have an emergency, you will have to wait.”

Helistasin selle peale Karitile, kes ütles, et nende sümptomite peale ta mulle küll antibiootikume ei kirjutaks, ja mida ma üldse põen – kui üldiselt paha ei ole, palavikku ei ole jne, siis aitab tavaline sümptomaatiline ravi. Nüüd tagasi mõeldes oleksin võinud talle muidugi kohe hommikul helistada ja oleksin ka lastega saanud loomaaias haikalasid, kaelkirjakuid ja pingviine vaadata. Aga mida iganes tõesti, need kes ütlevad, et “mul on sõpru kõrgetel kohtadel”. Kas su BFFist president ikka oskab sulle Poola EMOs parimat nõu anda? Vaevalt küll!

Õnneks hakkasid teised loomaaiaseiklust parajasti lõpetama, kui mina oma arstimissioonist loobusin. Loomaaeda oli haiglast 2 km. Otsisin õige suuna kätte ja võtsin Boldi tõuksi. What a time to be alive! Või kas on, sest sõidu ajal sain aru, et ma ei oska sellega ju üldse pidurdadagi! Olen üldse ühe korra enne elektritõuksiga sõitnud ja siis vist ka kordagi ei pidurdanud, vaid lihtsalt aeglustasin maitsekalt. Seal aga oli tipptund, võõras linn ja olukord natuke teine. “If you don’t have an emergency…” vasardas endiselt peas, sest liikusin tempokalt suunal, millest võiks EMO jaoks kiiresti an emergency saada. Siis oleks muidugi mugav paluda neil kipsi panemise kõrvale korra ka kurk üle vaadata, aga pärast ühte kilomeetrit tõuksist siiski loobusin ja tegin lõpuosa jala.

Sellest kõigest on nüüd tegelikult viis päeva (tundub viis nädalat) möödas ja mina kirjutan seda kõike juba hoopis Slovakkias, mõtetega vaat et isegi juba Ungaris.

Vahepeal on juba veel väga palju asju juhtunud, aga sellest siis mingil järgmisel korral, okei.