Reis oli algusest peale kuidagi rahulik. Tempo oli maas. Kuna paar aastat tagasi tehtud reisinimekirjasüsteem on endiselt elujõuline, siis läks ka pakkimine muretult. Aega oli maa ja ilm, sõidud sujusid. Esimese multikad panime peale alles siis, kui 500 km oli juba selja taha jäänud. Mõtlesin juba, et kas nii siis hakkabki olema? Õnneks mitte!
Kui viimasest Poola kämpast lahkusime, oli plaan liikuda edasi Tatratesse, seal võimalusel natuke matkata ja järvede ääres ringi vaadata. Aga siis hakkas korraga sadama. Oli kätte jõudnud vanast ajast tuttav “päris reisiaeg”, kus vihma sadas ladinal, lapsed röökisid tagaistmel nagu muiste ja me üritasime Kauriga otse Poola kiirteel välja mõelda, mida edasi teha.
Nädala ilmaprognoos Poola kohta oli sünge. Seitse päeva vihma, temperatuurid alla 20. Mägedes pole sellise ilmaga midagi teha. Kell oli juba varane õhtu, Ungari viie tunni kaugusel. Et olime sel päeval juba üle kahe tunni sõitnud ja tagaiste just mega koostööaldis polnud, otsustasime Slovakkia kasuks. Seal näitas küll vihma, aga vähemalt järgmised päevad tõotasid paremat. Valisime välja nunnu nimega koha Sunny Rocks (http://camping-raj.sk/index2.php), mille ühte serva tõesti ääristaski hiiglaslik kaljurahn. Tegemist oli tõelise mägironijate kämpaga. Selle tunneb ära nii, et kõik on hästi tšillid, käivad igal pool superkorralike matkasaabastega, dušid ja vetsud on askeetlikud, aga kedagi ei huvita; hästi palju telgitakse ja kõik on odav. Kämping oli pindalalt tegelikult mega suur. Ühel õhtusel jalutuskäigul nägime, et selle ühes servas oli üks kalju kohandatud puhtalt ronimiseks. Mirt oli muidugi üsna õnnetu, et ta ei võinud ka ise kohe ilma varustuseta hakata kaljurahnu vallutama. Kui seal mingi laenutus oleks olnud, oleks huvi pärast võinud muidugi katsetada, kui palju ta keha üle-eelmisel aastal käidud trennist mäletab. Lasnamäe kergejõustikuhalli 17meetrine sein teda neljaselt vähemalt ei hirmutanud. Asi siis viieselt päris kivi otsa ronida!
Kaur tegi enne telgi ostmist põhjalikku uurimistööd, nagu ikka alati, kui ta oskab midagi suuremat kui paki piima. Kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega tundus just see (https://www.trailnomad.be/shop/overlanding/rooftop-tents-awnings/arb-deluxe-awning-room-with-floor-2500x2500mm-for-awning/?fbclid=IwAR3CWV0f3twCyNxVPP6xPvdbbEyf1uRRbUU78S3q0tpOOhMRyxix1d8Ognw), mida kahjuks saab osta ainult Austraaliast. Kallis ta iseenesest ei ole, kui ise Austraalias elaks, oleks see ju isegi vaata et täielik naljaraha! Meie jaoks läks kogu see kino maksma muidugi umbes poolteist tonni (telk ise, varikatus (https://www.trailnomad.be/shop/overlanding/rooftop-tents-awnings/arb-awning-with-light-2500x2500mm-pvc/?fbclid=IwAR2CiAHw9rhUE9qNCFjOsLW2gZk5sH9Oq2YeAsfaD_1l0aU9cDxqgJX9Btc), postikulu ja paigaldus). Kallis, aga vajalik tuba! Esiteks kaitseb ta meid suurepäraselt vihma eest. Teiseks kaitseb ta meid suurepäraselt päikese eest. Kõik lukud saab ka igast küljest täiesti lahti teha. Või jätta kinni ainult putukavõrgud. Kolmandaks kaitseb ta meid igaõhtuse põhjaliku koristamise eest! Telgis on igal asjal oma koht – meie laud ja toolid, laste laud ja toolid, vajalike asjadega väiksed sahtlid, toidukraam, köök jne. Muidu pidi igal õhtul põhjalikult koristama, aga auto oli ikka nagu täielik ladu! Lisaks. Äärmiselt nukker oli alati koleda ilmaga hommikutel olla see üksildane loll, kes peab õue kohvivett ja putru keetma minema. Nüüd sadagu või pussnuge! (See on muidugi piltlikult öeldud, pussnoad lõhuks selle telgi mingi sekunditega ära). Aga jah üldiselt on mu kämpimiselust nüüd puudu ainult nõudepesumasin, kõik muu on paigas.
Selle kämpa lähedal oli mitmeid lahedaid matkaradu, millest plaanisime pärast esimest ööd ühte kohe ka proovida. Minu tervis oli selleks ajaks jõudnud sellesse kohta, kus vaatamata püüdlikule sümptomaatilisele ravile hakkasin tol hommikul manustama igaks juhuks Mirdi potentsiaalse kõrvapõletiku jaoks kaasa ostetud antibiootikume. Selles mõttes ikkagi mitte täiesti omavoliliselt, vaid olin enne Karitiga konsulteerinud ikka ka. Mõtlesime Kauriga, et Poola kogemuse põhjal võis järeldada, et ilmselt saab mingi jama puhul lastega EMOs kiiremini jaole, nii et riskisime ja sõin laste rohud lihtsalt ära! Mirdile oleks sellest kogusest pidanud jätkuma peaaegu nädalaks, mina kulistasin need kahe ja poole päevaga alla. Küll olid kohutava maitsega! Kõrvale krõbistasin laste probiootikume, sest muud polnud võtta. Vanust juba nagu on, aga näe imet – köha hakkaski taanduma!
Aga tagasi mäematka juurde. Waze näitas käänulise teekonna pikkuseks kämpast mäe jalamini umbes pool tundi. Rahe, kes oli hommikul terve kausitäie putru vitsutanud, hakkas autos aga väga imelikult köhima. Vaatamata sellele (või just sellepärast), et Rahe oli nii pikalt köhinud, oli ruttu selge, et see pole mingi suvaline köhaköha, vaid vana tuttav ropsiköha. Pean muidugi mainima, et esimene, kes sellest aru sai, oli Kaur. Olen oma kohe viieaastase abieluga jõudnud sinnamaale, et olukord, kus mees saab köha järgi aru, kas lapsel on lihtsalt köha või ta tahab ropsida, on nagu top viis “väga hot‘id asjad, mida su laste isa teha saab”. Kivi minu kapsaaeda muidugi on see, et kui lõpuks peatuse tegime, oli mul tunne, et mul on Rahe autost väljaaitamisega aega maa ja ilm. Kui ukse lahti tegin, lendas hommikuputru juba väga mitmes suunas. Panime Mirdi ette ja mina istusin Rahega viimased seitse minutit koos taga tal oksekarbikest nina ees hoides. Aga tühjaks see jäigi.
Autoropsiga ei või kunagi teada, kas tegemist on niisama sõitmisest tingitud iivelduse või kohutava kõhuviirusega, mis endast lihtsalt niiviisi märku annab. Nii et läksime ühel hetkel Rahega lihtsalt maha, võtsime oma kodinad (vee, näksid ja dressikad) kaasa ja Kaur läks Mirdiga autot parkima, et siis mäkke ronida. Rahe tuju oli ülev, nõudis pidevalt näkileiba, millele ma umbes 15 minuti pärast ka järele andsin, alguses surudes talle vastuargumenti, et seda on pärast valus oksendada, kui korralikult läbi ei näri. Külakeses oli tegelikult mõnus rahulikult jalutada ja tegeleda ühe mu lemmikasja – inimeste majade ja aedade vahtimisega. Et laps ei näidanud kusagilt otsast enam iiveldamismärke, mõtlesin korraks vähemalt matkarada piiluma minna. Mägi oli üsna järsk, kaardi peal oli näha 12 kontrollpunkti. Ja siis hakkas Rahe korraga mäkke ronima. Ja ronis. Ja ronis. Ja ronis! Asi pole selles, et ta ei jaksaks selliseid asju või ei tahaks. Tema elustiil on nagu the little engine that could. But for some reason usually just fucking won’t. Mul oli ausõna temaga lausa raske sammu pidada. Kui mäkke jõudsime, oli käes raja 4. punkt, kohtasime seal ka Kauri ja Mirti ja olime kõik suht võhmal. Kõige mõistlikum tundus sama teed pidi alla minna, sest lisaks sättis parajasti ka vihmale ja mägi oli ikkagi väga järsk. Libedaga poleks seal enam midagi toredat teha.
Jagasime ennast jälle paaridesse, põhiliselt sellepärast, et ma ei suutnud üldse vaadata, kuidas Mirt mööda järsakut Kauril kõikjal järel käis ja kuna ma nagunii kaagutan siin eri põhjustel nendega (ära kõõlu tooliga; ära tao oma õde jalaga; ära karju nii kõvasti, naabrid alles magavad; oota oma järjekorda; ära viska oma õde ninakollidega jne jne jne) hommikust õhtuni, mõtlesin, et no elusana ta sinna üles sai, küllap saab samas konditsioonis ka alla tagasi.
Gandalfi sau tugevasti käes, alustasime Rahega laskumist. Kui suurema draama seljataha saime jätta ja ta aru sai, et üksi ja lahtikäsi ikka eriti kaua püsti ei püsi, läks edasine juba üsna sujuvalt. Poole mäe pealt jõudsid meile järele ka Mirt ja Kaur. Päris enne lõppu oli paar väga keerulist kohta suurte kivide vahelt laskudes, kus Kaur Rahe korraks sülle võttis. Ja vaatamata sellele, et Kauril on erinevalt minust päris korralikud matkasaapad, libises ta koos Rahega lausa kaks korda ja kukkus üsna valusasti. Õnneks oli õnnetus õnnelik ja päid keegi kivide vastu ära ei löönud, aga küünarnukid said mõlemad veriseks ja mina vananesin jälle 15 aastat. Samas oli natuke naljakas vaadata, kuidas Rahe ei suutnud lihtsalt uskuda, et tema isa – maailma suurim tank –, lihtsalt niiviisi otse öeldes „perseli kukkus“, ja veel samal ajal, kui tal laps süles oli! Paari tunniga usaldus õnneks taastus, aga Rahe ütles kohe ära, et rohkem ta ühegi mäe otsa ronida ei kavatse. Mitte kunagi.
Kuna ka seal kiskus ilm pärast kahte ööd vihmaseks, pakkus Kaur suht keset päeva välja, et äkki liiguksime jälle ikkagi edasi. Esialgu plaanisime ühe öö veel Sunny Rocks’is olla, aga kuna seal check-out’i jaoks kellaaega polnudki, sest chill, siis sai päeva jooksul sujuvalt plaane ümber teha. Järgmine kämping Modra Farma (https://www.modrafarma.com/en/welcome/) asus paari tunni kaugusel sügavas orus. Nii sügaval, et nelja kilomeetri raadiuses polnud isegi telefonil levi, rääkimata internetist. Wifi siiski oli ja kui peamajale piisavalt lähedale minna, siis see ilusti ka levis. Ja peamaja juurde oli põhjust minna kogu aeg, sest lisaks internetile ja mõnusale mängutoale, oli seal ka iseteenindusega baar, kust sai värskeid mune, kitsepiima (Mirdi suur lemmik), koduveini, moosi, mett, õlut, mahla ja muud, et mõnusaid suvepäevi õhtusse lasta. Paned lihtsalt raamatusse kirja ja viimasel päeval maksad.
Kämpingu omanikud on tegelikult üks Hollandi abielupaar, kes tuligi Slovakkiasse selleks, et seal nudistide kämpat pidama hakata. Kuna Covidiga läksid need plaanid natuke metsa (kämping tegutseb tegelikult neil juba 12 aastat, neist 10 nudistikana) ja selgus ikkagi, et slovakid ei tahagi üldse paljalt olla, jätkasid nad tavalise kämpinguna. See oli tõeline paradiis! Suurepärased vaated igas suunas, lisaks kitsed, lambad, sead, kanad (TIBUDEGA, keda võis peos hoida)-kuked, kalkunid (tibudega, keda ei võinud peos hoida, sest kalkun oli kuri), hobused, kassid, koerad. Ka sai igal hommikul kell 8.30 lambaid lutipudelist toita. Nad paistsid juba päris suured ja küsisin loomi talitava mehe käest, et kui pikalt nad seda pudelit siis veel saama peaks…? Mees ütles, et ammu enam ei peaks neile pudelit andma, aga lastele väga meeldib, haha. Ja lastele tõesti väga meeldis! Lisaks sai lüpsta kitsesid, kusjuures Mirdil ja Rahel tuli mõlemal esimese lüpsikatsetusega kohe udarast ka piima välja, nii et minu süda on rahul – kui ülikooli ei saa, hakkavad lihtsalt lüpsma!
Siin pidi nüüd olema nunnu pilt, kus tüdrukud parajasti lammastele pudelit annavad, aga see internet siin lihtsalt jääb seekord minu kannatlikkusele peale. Igatahes ühel lambal läks pudeli tühjaks tõmbamiseks umbes 40 sekundit!Et jõudsime sinna neljapäeva õhtul, polnud reedehommikuse söötmise ajal neil ka mingeid konkurente. Kaks lammast, kaks last ja kaks pudelit. Mida veel tahta, ma tõesti ei tea. Mirt muidugi alati rohkemat, kui parajasti pakutakse. Aa, no võib-olla siis seda, et reedest pühapäevani kell 10.00 saaks natuke poni seljas sõita? Miks mitte! Päris hirmus oli, kui nad laupäeval sisse magasid ja lambaid sööta ei saanudki. Ma tõesti ei arvanud, et peaksin selle jaoks äratuse panema. Aga usu mind, sa ei taha olla see ema, kes ütleb lastele, et täna kahjuks lambaid sööta ei saagi, sest tegelesite selle asemel hoopis maailma kõige mõttetuma tegevuse – magamisega! Nädalavahetuseks muidugi saabus sinna hordide kaupa lapsi, nii et laupäevase ponisõidu ajaks moodustus lausa pikk järjekord. Olime seal kokku neli ööd ja kohutavalt kahju oli ära minna – selline rahu, loomad ja leviauk. Viimasel päeval tegime juttu ka meie läheduses kämpiva hollandi perega – ema, isa ja kolm last, kes olid oma kaheksakuuse reisiga jõudnud kolmandasse kuuse. Lapsed vanuses üks, kaks ja kolm! Enda elu tundus kohe selline shallallaa, et üldine eluraskus kadus õlgadelt ja muutusin juba mõttest, et meil mingit beebit kantseldada parajasti pole, seitse aastat nooremaks!
Slovakkia oli ikka tõeline pärl. Tagasiteel peatume seal kindlasti veel ja ilmselt ka see paganama Modra Farma andis väga palju juurde. Aga ilma selletagi – nagu uus Sloveenia mu jaoks vaat et juba! Also Pilsner Urquell maksis kohalikus Coopis 80 eurosenti, ja nad baarides ütlevad selle kohta lihtsalt pilsner, nagu see oleks mingi suvaline pilku! Jumal hoidku küll!
Praeguseks on olukord muidugi kardinaalselt muutunud. Olen selle postituse kirjutamise ajal olude sunnil Balatoni ääres nudistide kämpingus (kusjuures me ise üldse nudistid ei ole, hahaha) ja helide järgi käib väljas kõva disko. Ma vaatama minna ei julge, aga ütlesin Kaurile, et ma ei saa ise diskole minna, sest “mul pole midagi selga panna”.
Sellest kõigest muidugi pikemalt järgmisel korral, kui ma ennast jälle kokku võtan.
