Oh, millise rõõmuga ma ennast viimasel nudistidehommikul riidesse panin, kindla teadmisega, et rohkem lähiajal paljaid võõraid inimesi nägema ei pea. Järgmine plaan oli avastada Ungari veinipiirkondi ja selleks oli meil põhimõtteliselt valitud kaks kohta. Lõppotsust aitas teha see, et ühes neist oli ka bassein. Ja milline hea otsus see oli!
Enne seda käisime veel ühes kohas. Ma ei suuda seda hääldada, aga selle nimi oli muidu Tapolcai-tavasbarlang Látogatóközpont (https://www.bfnp.hu/hu/latogatohelyek-3/tapolcai-tavasbarlang-tapolca). Ma alguses ei viitsinud sellest üldse kirjutadagi, aga Kaur küsis, et “no kas sa paadisõidust ei kirjutagi siis midagi, kui sa mingist külapeost kirjutad nii pika lõigu…?”. Ja siis muidugi ma pean nüüd kirjutama sellest paadisõidust ikkagi ka, kuigi see oli selline käik, et tund aega kannatusi, 10 minutit rõõmu ja kõik. Samas kuulsime seal järjekorras esimest korda üle pika aja eesti keelt!
Aga edasi kämpingusse. Olime jälle hollandlaste juurde jõudnud – kuhu iganes me sel suvel ka sattusime – seal nad jälle olid! Osa jälitas meid lausa koduni! (Aga sellest edaspidi). Kusjuures hollandlaste kämpimise jaoks on Euroopas täiesti eraldi klubi, kuhu ennast 10eurose aastatasu eest regada ja siis igas hollandi omanikuga kämpingus, kes on ka klubi liikmed, hiljem üsna märkimisväärset soodustust saab. La Petite Étoile kämpat (http://hongarijevakantie.com/?fbclid=IwAR0oIUGF_vqLv7PmfZWUl5tqHOXnEtZoSORkUWh6-GDHdQbrOsXVqq1GJME#) pidasid väikeses Miklósi külas Ilse ja Ervin. Põhiliselt ikkagi Ilse (hollandi keeles hääldus see nimi muidugi rohkem nagu Äelse) juba 18 aastat. Kunagi töötas ta Hollandis lastepsühholoogina, aga kuna ta tütar oli mingil hetkel väga sügavas depressioonis, oli elukohavahetus lõpuks lausa elu ja surma küsimus. Elu võitis.
Nädal Ungaris ja koht välja valitud, ostsid nad täieliku naljaraha eest (Eestis elamise mõne kuu elektriarved pmst) endale maja, kus nad plaanisid ise elada ja ka kämpingu rajada. Ilse õppis kohe selgeks ungari keele, ostis uue kodu lähedale väikesi viinamarjaistandusi ja pisikesi majakesi, mida siis jõudumööda korda tegema asus. Need summad, millest me seal rääkisime, ajasid küll sõna otseses mõttes lihtsalt naerma. Näiteks oli ta viinamarjamaa naaberpõllul üks lohakas põllumees, kes oma maa eest hoolt ei kandnud, mille tõttu kannatasid ka vaese Ilse viinamarjad. Kui ta uurima hakkas, kes seal nii suvalist elu elab, avastas ta, et maa omanik müüks oma lapi hea meelega hoopis talle. Nii ostis ta endale hiiglasliku põllumaa VIIEKÜMNE EURO eest. Saate aru. Ja võttis siis sinna ise rentniku peale, kes oma vilja eest päriselt ka hoolitseb ja Ilse viinamarjad saavad rahus edasi kasvada.
Veini teevad nad rohkem oma ja külaliste tarbeks, korra aastas viivad suurema laadungi Hollandisse püsiklientidele. Meie ostsime ka mitmeid pudeleid kaasa. Kodus küll maitseb see vein kuidagi teisiti – et kohapeal tundus parem, haha. Aga mis seal ikka. Suu mäletab suve ikkagi hästi. Asi see siis peale meelde tuletada on. Ilse oli kusjuures ka mu vanaisa õe nimi, nii et mulle ta kohe algusest peale oma teatavas agressiivsuses ja kõiketeadmises väga meeldis. Meenutas Pärnu mammat. Shut up, I’m the driver, you’re the passenger (The Streets, “Sharp Darts”, 2002). Need põlluäärsed majakesed olid tõesti mega nunnud. Selline rahu ja vaikus. Eluks vajalik oli seal kõik olemas, ainult duši all oleks pidanud kämpingus käima. Olenevalt maja asukohast oli see nii umbes 20-30 minutit jalutuskäiku.
Ilse olemuse võttis kõige paremini kokku minu meelest lugu, kus nad olid just oma “liblikamaja” valmis saanud, Ervin oli juba maalingudki majaseinale ära teinud ja siis korraga unustas üks lähedal töötanud kombainijuht oma masinale käsipiduri peale panna ja see vajus nende majakesele ning viis poole sellest ära. Tollest päevast on tehtud ka foto, kus Ilse püüdlikult maja ust lukku paneb, kuigi pool majast on kuhugi kadunud. “Kunagi ei tea, kes võib vargile tulla,” ütles ta seda pilti näidates. Selline huumor mulle meeldib! Naer seda maja muidugi tagasi püsti ei pannud. Kombainijuht pakkus, et võib ehitustööd ise ära teha. Ilse küsis, kas ta ehitada oskab või on seda õppinud? Tuli välja, et ei ole, aga kombainijuhi isa oli ehitaja olnud. “My father was a brain surgeon, can I operate on your brain?” küsis Ilse vastu. Sellega kombainijuht miskipärast nõus polnud ja lõpuks ehitasid Ilse ja Ervin maja ikkagi ise uuesti üles. Ehitustööd olid siiani veel mõnes kohas pooleli. Aga iga majakese suurim väärtus oli siiski veinikelder.
Küla ise oli väga pisike. Sinna kohale jõudsime korra aastas tähistataval külapäeval, mis tähendas, et päeval toimus meile väga lähedal asuval külaplatsil häng ja laat, õhtul aga ka meile väga lähedal asuvas kultuurimajas disko. Õhtune pidu pidi algama kell 21 ja see tundus toreda võimalusena natuke Ungari “päris eluga” tutvuda. Kell 20 paiku hakkas juba hämarduma, läksime lastega mänguväljakule, kus poole üheksa paiku pidime neile juba taskulampidega valgust näitama, et üldse näeks, millega mäng parajasti käib. Kell 21 pidu muidugi ei alanud, mind aga ajas jälle kohutavalt köhima. Võin etteruttavalt ära öelda, et kuni reisi lõpuni ma köhast päriselt lahti ei saanudki. Kaur läks mänguväljaku kõrvale baari ja tõi mulle kurgu rahustuseks palinkat. Nii et seal ma olin, kottpimedas pargis palinkaga mänguväljaku ääres “enne-pidu-soojendust” tegemas, et oma alaealisi lapsi diskole viia. Ei mäletagi, millal viimati sai enne peoleminekut pimedas pargis napsu võtta, aga igatahes, millal iganes see viimane kord siis ka olla võis, ei mõelnud ma kindlasti, et järgmine võiks olla midagi sellist.
Kümne paiku läksime rahvamaja uksest siiski sisse, et üldse natuke enne magamaminekuaega peol ka olla saaks, ostsime kolmeeurosed piletid ja astusime saali. Bänd mängis kõiki kuulsamaid ungari laule. Ainus naine bändis oli solist, bassimees oli juba silmanähtavalt švipsis – selles suhtes ei erinenud pidu paljudest Eesti pidudest, kuhu elu jooksul sattunud olen. AGA! Ungarlaste ja eestlaste suur vahe oli siiski selles, et kui nad juba peole kohale jõudsid, läks üritus ka kohe käima. Mingit soojendamist-passimist-nurgas nohisemist ei olnud. Põmm – jope varna ja tantsima! Bänd esitas (meie jaoks) võõraid ja tuntud lugusid, põhiliselt ungarikeelseid. Lisaks selliseid klassikuid nagu https://www.youtube.com/watch?v=hcm55lU9knw, mida iga eestlane oskab muidugi kahjuks ka kaasa laulda (“nossa, nossa, mul silgud seedimata!”).
Õnneks ei vaja ka Mirt ja Rahe mingit soojendamist, nii et nemad alustasid kohaliku rahvamuusika saatel esialgu oma balletivõtete demonstratsiooni ja tekitasid kohalikes sellega muidugi teatavat elevust – võõrad inimesed, pealegi kahtlaselt pisikesed, aga väga nunnud! Kui järgmisel päeval mänguväljakul ühte peol viibinud meest nägime, küsis ta esimese asjana saksa keeles, et kui kaua me lastega ikkagi peol olime. Võtsin seda esialgu natuke nagu solvanguna – kuigi tõesti, peale meie omade seal selliseid tittesid ei paistnud, aga sattusime sama mehega veel mitmel korral järgmiste päevade jooksul kokku ja hukkamõistu tema hääles kujutasin ilmselt siiski vaid oma peas ette. Ta oli tegelikult väga lahe! Nime ma muidugi ei mäleta – midagi ungaripärast. Tüdrukud surusid peol ennast kiiresti kohalike tantsuringi, kuhu nad rõõmuga vastu võeti. Nii et see tund-poolteist, mis me seal veetsime, oli nende jaoks kindlasti kvaliteetaeg.
Ilse juures meeldis mulle veel see, et soovi korral sai õhtul ühiselt süüa teha. Tema korraldas tooraine, pärast lisati see lihtsalt arvele. Nii tegime ühel õhtul õues asuvas pitsaahjus pitsat, teisel õhtul lõkkel suures potis õiget Ungari guljašši. See oli ühtlasi selle reisi kõige parem söök. Ilse oli väga üllatunud, et Mirt ja Rahe sõid oluliselt suurema innuga guljašši kui pitsat. Et nad muidu olid seal läbivalt ikkagi suht hullud, olin väga õnnelik, et vähemalt söömises olid nad endiselt ületamatud. “Rahe, hmm… She really is like a hail storm,” ütles Ilse mitmel korral Rahet vaadates. Lastepsühholoogi suust kõlas see mulle muidugi nagu mingi diagnoos, haha.
Õhtusöögid toimusid koos teiste kämpingu külalistega – kaks paari umbes viiekümnendates hollandlasi. Harilikult oli lisaks kutsutud veel ka mõni külaline – ühel õhtul veel kolmaski paar viiekümnendates hollandlasi, kes tulid meile õhtustama oma samas külas asuvast suvekodust. Teisel õhtul tuli õhtusöögile sama peol ja pargis kohatud ungarlane oma väikese pojaga. Hollandlased rääkisid omavahel hollandi keeles, meie Kauriga ja lastega eesti keeles, Ilse ungarlasega ungari keeles ja mina ungarlasega saksa keeles, lisaks kõlas igal pool muidugi inglise keel. Kuidagi vahva oli Ungari elu läbi mingite hollandi prillide näha. Üks kämpingu külalistest sõbrunes eriti Kauriga ja näitas talle ühel õhtul suure õhinaga videoid oma kodusest mudelrongikogust. Tal oli selle jaoks muidugi terve tuba – nende hulgas mudelrongid, mis sõitsid diisliga! Erialalt oli mees maaler. Kujutasin ette mingit lihtsat seinavõõpamist, aga kui ta mõnda “tehtud tööd” näitas, siis nägid need pigem välja nagu professionaalsed kunstiteosed, mitte lihtne seinavärvimine. Aga nunnu oli see, et oma lastest rääkides, mainis ta peaaegu alati ainult seda poega, kes rongijuhiks õppinud oli.
Läksime sinna väiksesse külakesse üsna plaanitult, aga jäime lõpuks kolmeks ööks. Ühel päeval külastasime ka paarikümne kilomeetri kaugusel asuvat spaad (http://www.igal.hu/Gyogyfurdo/A-furdo-tortenete?fbclid=IwAR29Fu3aJv7ZfI33f4EDqvk7_uVfjq0JVqlz6gp9_BxPfbxC2rh2GQmNoS8). Eesti mõistes oli see pigem nagu sanatoorium-veekeskus. Seal oli kohutavalt palju rahvast, hästi palju erinevaid mudalõhnalisi lebotamisbasseine, aga ka mõnus jõnksuline liutee, kust sai alla lastes basseini maanduda. Alustuseks leidsime sauna! Päris sauna! Olime kõik neljakesi üsna elevil ja hakkasime sauna ukse taga plätusid jalast võtma, kui “saunanaine” tuli ja ütles saksa keeles, et lapsed sauna minna ei tohi. “Miks ei tohi? Warum denn?” ei saanud ma aru. Alla 14aastased sauna ei tohi ja kõik. “Aber sie gehen jede woche!” üritasin olukorda päästa. Teda see ei huvitanud – käigu kodus või iga päev saunas, siin ei tohi ja kõik. Tõesti – seinal oli see muude reeglite kõrval kirjas. Eestis võid 16aastaselt valimas käia, aga kaks aastat varem Ungaris sauna minna ei või. Mind. Blown. Lapsed oli muidugi löödud, aga meie Kauriga mitte nii väga – sest nüüd sai üks sauna minna ja teine lapsi karjatada, ja siis vahetasime. Saunas ei tohtinud ka ise leili visata. Kui aeg käes, tuli saunanaine ja ise viskas nii palju, kui parajasti vaja. See polnud saun, vaid ajamasin!
Arvasin, et liumäe jaoks on tüdrukud siis kindlasti liiga väikesed, aga kuttidel, kes seal basseini juures otsuseid tegid, oli täiesti suva. Kaur jäi alla basseini neid vastu võtma (sest lastel oli seal vesi üle pea) ja mina vaatasin üleval, et nad enne alla ei laseks, kui seal istuv noormees seda ungari keeles lubas. Rahe läks paar korda ka muidugi seda hüüet ära ootamata (siis hüüti selle peale midagi muud), aga ikkagi – keegi ei keelanud. Võiks sinna sauna ka need samad poisid tööle panna, läheks seal üldine olo kohe oluliselt mõnusamaks!
Ühtlasi on see ilmselt viimane postitus kogu selle reisi jooksul, kus ma ei pea üldse oksendamist mainima. Sest seda juttu edaspidi tuleb. Ja tuleb palju. Ja alati ei jää jutt lihtsalt jutuks. “Kas nüüd tulevad jälle sinkavonkateed?” küsis Mirt iga päev enne autosse istumist. Oh, lapsuke, you have no idea. Ka mina ei teadnud veel, kuidas hakkan oma lapsepõlvetraumasid iga päev uuesti ja uuesti läbi elama. Elagu reisimine!
Aa ja selline asi ka veel, et põhimõtteliselt on nüüd nii, et kui sinul või kellelgi, keda sa tead, on ka tekkinud isu minikaravanimaailma kolida, siis mine Respo kodukale (https://www.respo.ee/et/), vali enda lemmar välja ja ostu vormistamisel kirjuta lisainfo lahtrisse: arvithereyet. See annab sulle kohe soti soodustust!
