Jätsime Ilsega hüvasti ja liikusime koos oma veinilaadungiga tagasi Slovakkia poole. Ametlikult oli tagasisõit alanud, aga kojuminekule me veel muidugi ei mõelnud. Kaugel sellest. Mägede osa oli ju kõik veel tegemata!
Meie sihtpunkt oli väike Répáshuta küla Ungaris, mis oli Slovakkia piirile juba üsna lähedal. Oluline oli aga see, et olime lõpuks jõudnud päriselt mägedesse. Või noh vähemalt Karpaatide ääremaile ja sellest kõigest juba üsna elevil. Tee külakesse lookles päris mõnusalt, tüdrukud jäid õnneks ruttu magama ja siis ei kippunud ka iiveldus nii kergesti peale. Lõpp läks muidugi hirmsaks ja kitsaks mägiteeks, kus kurvid olid pimedad, küll aga oli nagu peopeal tilluke Répáshuta külake ja ka järsakud, millest võisid iga hetk alla veereda. Et mul hakkas ka endal sellest kurvitamisest üsna näru, olin juba ette mõõdukalt mures, sest tagasi suure tee peale saamiseks tuli jälle sama pea 20-kilomeetrine õudus läbida.
Kämping oli jälle täielik mägironijatekämping (http://www.erdeicamping.hu/?fbclid=IwAR1mU77rTZgC3FGggxbraQd9DJki0HBh9NRCOUnr-MNxPtxo4GQVZ4gzr7g). Nii askeetlikke tingimusi polnudki sel suvel veel näinud, aga väga lugu sellest polnudki, sest nagunii plaanisime rohkem ümbrust uudistada, kui kämpingus passida. Küla oli nii väike, et esimesel õhtul tundus meile, et seal pole isegi toidupoodi (selles õnneks siiski eksisime). Söögikohti aga tundus olevat täitsa mitu. Järgmisel päeval pidi olema Kauri sünnipäev ja kui küsisin, mis on see üks asi, mida ta sel päeval teha tahaks, ütles ta, et kõik, millest ta unistab, on üks hea matk. Et sünnipäevaks olin talle Balatoni äärest ostnud neli paari 40sendiseid sokke, tundus matk “ohverdusena” väga tehtav. Armastus ei peitu asjades, inimesed! No judging!
Hommik algas muidugi klassikaliselt. Ehk et ärkasime ja hakkasime Mirdiga Kaurile kohe sünnipäevalaulu laulma, mille peale Rahe käratas: “EI LAULA!!!”, ja me ei laulnudki rohkem. Kujuta nüüd ette, et sul on sünnipäev, sa ei saa hommikul laulu ja saad kingiks neli paari sokke. Aga lahutust ei järgnenud.
Kaur oli leidnud meist umbes tunniajase autosõidu kaugusel ühe ägeda koopa (http://www.szalajka-volgy.hu/en/sights), mille nägemiseks tuli natuke ka mäest üles ronida. Sõime korraliku hommikusöögi ja et viimasel ajal oli autos iiveldust kurtnud just Mirt, panime tema ette istuma ja läksin ise Rahe kõrvale tagaistmele. Kuna varasematel aastatel tekkis iga päeva lõpuks reisi ajal minu istme juurde autos hunnik suvalist prügi, olin sel aastal ettenägelikum ja võtsin kodust kaasa ühe vana Delma karbi koos kaanega. Sinna oli hea sõidu ajal väikest sodi koguda ja see siis bensujaamas või kämpingus prügikasti tühjendada. Samast karbist sai sujuvalt Rahe ropsikauss, kuhu ta küll õnneks kunagi oksendama ei pidanud, sest ega ausalt öeldes ma ei usu, et sinna seda eriti mahtunud olekski, aga vähemalt oli mingi turvatunne endal ja ilmselt ka Rahel, et päris sülle sõidu ajal jälle kettima ei pea.
Kaur ei ole mingi eriline rallimees, me ei vaata WRCd ega F1-te, ei mängi (enam) pleista kahe peal Colin McRae’d (haha! jah, ma olen väga vana!) ega midagi sellist. Aga ikkagi on nii, et kohe, kui Arvit enam taga pole, ärkab ta sees see sõiduloom, kes tahab kurvilisel teel ka elust rõõmu tunda, mitte kuulata, kuidas kolm naisterahvast autos “AEGLASEMALT!”, “PAHA OLLA!”, “LIIGA KURVILINE!”, “KARDAN!” jms karjuvad.
Mina ei karjunud seekord mitte midagi, sest mul oli lihtsalt liiga halb olla. Ma ei mäletanudki, millal mul viimati autos nii paha oli. Istusin taga keskel, hoidsin ühe käega esiistmest ja teise käega Rahe nina ees Delma karpi. Ja tundsin, kuidas mulle tuleb külm higi otsaette. Kui juba külm higi tuleb otsaette, siis mäletan ka lapsepõlvest hästi, et nüüd enam midagi teha ei ole. Kõik on läbi.
Olime teel, kus oli peaaegu võimatu peatuda, aga Kaur leidis õnneks mingi orvakese, kus siiski seisma jäime ja Rahega natuke öökisime. Mirdil oli väga hea olla, meie Rahega olime püstihädas, aga hoidsime hommikusi munavõileibu siiski vapralt sees. Võtsin telefoni välja ja vaatasin Google Mapsist, kui kaugel kämping on. “Kui on alla 10 km, siis me läheme Rahega tagasi,” mõtlesin. Maps ütles, et kämpani on umbes üheksa kilomeetrit. “Palju õnne sünnipäevaks, Kaur,” ütlesin talle ja lisasin, et nendest neljast paarist sokkidest peab talle tänaseks siiski piisama, sest meie hakkame Rahega siit nüüd tagasi jalutama, midagi pole parata. Meil oli kaks pudelit vett, millest suurema andsin Kaurile – meile jäi Rahega kahepeale natuke alla poole liitri.
Sooja lubas selleks päevaks 28 kraadi, kell oli umbes 10 hommikul ja päike seniidist veel kaugel. Tee oli küll kitsas ja kurviline, aga pakkus siiski aeg-ajalt varju. Rahel oli müts peas, nii et väga ma ei muretsenudki. Kõige ebameeldivamad olid mööduvad autod, sest tihtipeale polnud teelt ka kuhugi kõrvale astuda ja pidid lihtsalt lootma ja palvetama, et juht parajasti millegi muuga ei tegele ja sind ikkagi märkab. Hakkasime siis kahekesi vantsima. Rahe ei ole tavaliselt suurem asi jalutaja. Kõik oleneb tujust, kuu faasist, ööunest, hommikusöögist, tähtede paigutusest, kleidist, jalanõudest, millise jalaga hommikul Arvist välja astus jne jne jne. Vahel on nii, et hakkame kuhugi kõndima või jumala eest, lähen lasteaeda auto või jalgrattata talle vastu ja siis pole tema jaoks probleem terve tee lihtsalt väga häälekalt selle üle kurta, vaheldumisi maas lamades ja põlvi nõtkutades. Higi mu laubalt oli juba ammu ära auranud, aga mõte uuesti autosse istumisest tundus täiesti väljakannatamatu. Ja õnneks mõtles samamoodi ka Rahe.
Balatoni ääres olime näinud väga palju Jeesuse kujusid. Tüdrukutel tekkis selle kohta muidugi väga palju küsimusi, nii et rääkisin neile seal kokkuvõtlikult Jeesukese-loo ära – jõuluevangeeliumi, ülestõusmispühade päritolu, Juuda ja muu sellise, mis mul keskkooli kirjanduse ja religioonilootundidest meeles oli. Nüüd oli sellest kõigest eriti palju kasu, sest Rahe tahtis muudkui aga “Jeesuse muinasjuttu” kuulata ja et endal igav poleks, panin iga korraga midagi ka juurde. Süsteem nägi välja umbes selline, et kõndisime koos paarsada meetrit, siis ta oli paarsada meetrit kukil. Siis tegime joogipausi, kus mõlemad võisid juua ainult lonksukese, et vett lõpuni jätkuks. Siis kõndisime jälle paarsada meetrit, rääkisime Jeesusest, istus kukile, lonksasime vett. Ja nii edasi ja nii edasi. Kõike kokku kaks tundi.
Just hiljuti vaatasin mingeid vanu klassipilte ja Rahe küsis pildil olijate nimesid. “See on Anka, see on Marju, see on Maarja,” näitasin näpuga klassiõdede peale. “Misasja?! Maarja on ju Jeesuse ema!” ütles Rahe mulle ärritunult, nagu ma ajaksin talle mingit täielikku jama. Kas tõesti ema tunneb Jeesust? Siiski – mitte eriti.
Aga tagasi metsa.
Ühe pausi ajal, kus parajasti tee ääres varjulises kohas meelelahutuseks Rahest telefoniga pilte klõpsisin (olime umbes poolel maal), sõitis meist mööda üks sinine Honda. Natukese aja pärast sõitis ta meist teistpidi mööda. Ja siis natukese aja pärast tuli ta jälle teiselt poolt, pidas kinni ja juht küsis, kas meiega on ikka kõik korras. Sain aru, et ta oli ilmselt käinud otsimas kohta, kus autot ümber keerata, lihtsalt, et küsida, kas vajame mingit abi. Kinnitasin talle, et kõik on hästi ja küüti me tõesti ei vaja. Täiesti normaalne on ju mingi nelja-aastasega 25kraadisel päeval täiesti jalakäijavaenulikul mägiteel ringi koperdada. Ma ei saanud talle ju ometi öelda, et tahaksime su Hondaga küll hea meelega sõita, aga kahjuks peaksime 200 meetri pärast jälle kinni pidama ja natuke oksendama. Mees sõitis ära, keeras auto jälle ringi ja lahkus lõpuks endale vajalikus suunas.
Sealt külla oli juba ainult kiire matkatee allamäge. Kui kohalikku pitsarestorani jõudsime, olin nii väsinud ja segaduses, et tellisin kogemata ainult joogid. Sellest sain aru alles 40 minuti pärast, sest tundus kahtlane, et ühe pitsaga nii kaua läheb. Pärast lõunat ja korralikku pesu jäi Rahe lihtsalt jalapealt täiesti paljalt telgi põrandale magama. Tore oli näha, et siiski-siiski, ka teda on võimalik ära väsitada. Selleks on vaja teda lihtsalt 9 km väga kuuma ilmaga mööda mägiteid karjatada. Nüüd siis tean, kui kunagi teda jälle väsitada tuleb, mida täpselt teha.
Õhtusöögiks valisime ühe teise söögikoha keset küla.
Ungari köök meenutas mulle väga Tšehhi kööki, kus aastaid tagasi viis sõbranna mind Prahas kohalikku restorani ja ka sellele einele mõtlen sagedamini kui mõnele teisele toidule. Sest see oli lihtsalt nii jube. Ungari köögi lagi oli minu jaoks endiselt Ilse tehtud guljašš, ja selleks ta ka jäi. Tegin jälle vea ja tellisin lastele dumplingud. Unustades, et need ei ole pelmeenid, vaid hoopis saiaviilud kummalise lisandiga. Nende jaoks oli see seekord põhimõtteliselt kausitäis pekki punakaspruunis kastmes. Endale omaselt nad ikkagi maitsesid seda ja isegi natuke sõid, aga tegelikult muidugi jagasime nendega pigem oma toite, et päris tühja kõhuga kämpingusse tagasi ei peaks minema.
Olin juba ette mures järgmise päeva pärast, kui pidime jälle edasi sõitma, mis tähendas, et sama kurviline tee ootas meid ikka samas kohas. One way in, no way out.
