Paar nädalat tagasi sattus meile ootamatult käima üks Kauri hea sõber, kes jõudis kohale pisut enne Kauri. “Aa, väga hea, et teda veel pole, tahtsingi sinu käest midagi küsida,” ütles ta ja küsis, kas mulle tegelikult ka meeldib nädalatekaupa neljakesi Arvis elada. “Ei, muidugi mitte. My whole life is a lie. Kui hea, et lõpuks keegi küsis ja saan sellest rääkida!” mõtlesin sarkastiliselt. Ja siis mõtlesin, et kui juba tema arvab, et äkki ma siin hoolega “feigin, kuni meigin”, siis mida veel mõned inimesed, kes mind üldse ei tunne, võivad mõelda! Kinnitan siin nüüd kohe, üks käsi südamel ja teine teeb parajasti kikku – ausõna ma päriselt ei aja teile jama, Kaur ei hoia mind pantvangis, keegi ei maksa mulle selle eest iga kuu ümbrikupalka, püüan vähe feikida (ja meikida) – ma päriselt käin Arviga trippimas, sest mulle meeldib!
Nüüd, kus need asjalood on selged, saan jätkata sisulistel (sisukatel?) teemadel.
Kämpingust ärasõites istusin taha keskele ja vaatasin terve tee kramplikult ette. Ja ei hakanudki paha! Kui suuremale teele tagasi saime, ei tundunud elu enam nii hull. Meie sihtmärk oli üks väga kaunis järv mägede vahel, mille ääres väidetavalt oli mingi kämpingulaadne toode. Meid võtsid vastu tohutud massid, tasuline parkimine ja mägine tühermaa, mida internetis nimetati kämpinguks, aga kus taheti künka peal kõõlumise eest 50 eurot öö. Ei kööki, ei pesemisvõimalusi, ei ühtegi varjulist kohta. Jah, vaade järvele, mis asus üle maantee, oli tõesti vaat et viit tonni väärt, aga sinna saabumisest peale ei mõelnud ma muule kui lahkumisele. Kaur tegi lastega kiire ujumise, siis hingasime sisse ühed jäätised – seda kõike 30 minuti jooksul, et parkimise eest maksma ei peaks. Milline sääst!
Edasised võimalused tundusid hapuvõitu. Lapsed ei viitsinud eriti autos olla, plaan B kämpingu mõttes meil tegelikult puudus. Kaur leidis õnneks mingi sellise koha (https://www.podlesok.sk/), mis linnulennult polnud küll eriti kaugel, aga sinkavonkateedpidi tuli jälle selline 45 minutit solid kannatamist.
Siin üks kahesajast peatusest, kus kõik peale Kauri tundsid suurt vajadust oksendamiseks, aga autost väljudes see soov jälle taandus. Meenus taas seik lapsepõlvest, mida ühes varasemas postituses vist ka kirjeldasin, kus sõitsime õega ilma emata ühe Rootsi onu autos, Hedil hakkas tagaistmel halb ja ta kasina keeleoskuse tõttu juhile “I’m bad” pobises. Selle mälestusega seoses hakkab mul alati kummitama Michael Jackson (I’m bad, I’m bad, really, really bad!) ja tuleb meelde see, kuidas ma ise Hedi kõrval metsa all kükitasin ja põdrasammalt nuusutasin. Võin kohe etteruttavalt öelda, et iivelduse vastu põdrasambla nuusutamine ei aita. Proovige kristalle või palvetamist! Nii et seda mägedevahelist teed normaalsemasse kämpingusse sõitsime 45 minuti asemel umbes tunni. Kui keegi oleks minu käest selle tunni sees küsinud, kas ma ikka päriselt tunnen sellest kõigest rõõmu, oleks vastus olnud kahtlemata: “EI. Keegi kutsuge mulle helikopter ja lahutusadvokaat!”
Aga nagu elus ikka, tuleb halbadest asjadest mõnikord hoopis midagi väga head. Ja saatus halastas meile selgi korral. Olime jõudnud oma selle reisi lemmiketappi, seda ise veel teadmata. Saabusime Slovak paradise‘i. Kämping oli jälle täielik mägironijatekämping, aga parem. Seal sai üsna mugavalt pesus käia, kui järjekorras viitsisid seista, nõusid ja isegi pesu pesta! Õues oli lausa kraan, kust said kaardiga maksta ja endale soovi korral mitut sorti õlut lasta. Kuigi meie saabumise ajaks ühtegi pistikuga kohta enam pakkuda polnud, aga õnneks aitasid meid hädast välja tšehhidest naabrid, kes lubasid oma pikendusjuhtmesse ka Arvi pisikese saba pista. Rahvast oli muidugi murdu, aga kõik olid tulnud sinna ainult ühe asja pärast. Ronima.
Kämpingust läks mägedesse mitu rada. Kaur teadis kohe, et tahab läbi teha Sucha Bela (ma iga kord pean pingutama, et mitte kirjutada selle asemel Huija Bella). Siin on sellest päris hea ülevaade, skrolli lihtsalt kas või pildid läbi ja saad üsna hea ülevaate, millega täpsemalt tegu: https://traveltipy.com/sucha-bela-slovak-paradise-national-park/. Küsisin õhtul kämpingu respast, kas lastele on see liiga hull. Olin letis Rahega ja tädi vaatas mind üsna murelikult. “Once you get to the ladders, you can’t turn back,” selgitas ta ja ütles, et neljasele jääb see ilmselt liiga keeruliseks, aga kuuesele (sel hetkel oli Mirt küll viimast päeva veel viis) võib olla jõukohane. Samas kinnitas, et ta on ka ise seal käies kohutavalt ettevaatlik, sest ohtlikke kohti on küll ja veel. Teadsin kohe, et Rahega ma seda läbi teha ei suudaks, ta kukub kodus vähemalt korra nädalas trepist alla, milleks teda siis 20meetrise redeli otsa ajada. Otsustasime, et Kaur läheb sellele rajale Mirdiga, mina otsin Rahega selleks ajaks mõne lihtsama variandi.
Mäkkeminekuhommik oli ilus, oli lausa kohutavalt palav päev. Kaur ja Mirt võtsid kaasa vett ja natuke näksimist ja asusid teele. Meie tegime Rahega ka endale korraliku pikniku, võtsime eelmisel päeval respa tädi käest saadud kaardi näppu ja läksime ühte lihtsamat rajajuppi otsima. Rahe sellest kõigest liiga elevil ei olnud, kurtis ja kräunus mul käe otsas, nagu ta vahel oma hullematel päevadel kipub tegema. Et ma ei suutnud ka õiget rada mitte kuidagi üles leida, nägi meie matk välja pigem selline, et jalutasime natuke edasi-tagasi, kuni jõudsime kellegi hoovi, kus Rahe vahtis natuke aega hobuseid. Siis sõime metsast ühest ja teisest kohast marju ja lõpuks leidsime ühe mõnusa piknikulaua koos väga agressiivsete liblikatega, sõime kaasavõetud toidu ära ja läksime Arvisse tagasi.
Siin on Rahe veel väga elevil, sest ta ei tea, kui väga ta meie matka vihkama hakkab. Oleksin pidanud teadma, et minu kaardilugemisoskuse juures me õige teeotsa kätte ei leia. Always the Tänak, never the Järveoja. Ära väsitas see tripp ta sellegipoolest, nii et läksime Arvisse pikutama ja multikaid vaatama, sest väga ootamatult läks ilm kohutavalt halvaks. Mägede kohale kogunesid äikesepilved ja enne, kui ma arugi sain, ladistas. Kuna mul telgi nurga allalaskmine just ideaalselt ei õnnestunud, pidin umbes iga kolme minuti tagant katusele kogunenud lompi tühjaks valamas käima. Võite siis ise ette kujutada, kui kõvasti sadas. Aga Mirt ja Kaur olid ju alles mäel. Ilmateade midagi sellist ei ennustanud, nii et minu süda vajus muidugi kuhugi maakoorest kõvasti allapoole, süvavahevöö kihtide kanti.
See koht, kus pilt on tehtud, oli pigem raja teises pooles. Aga nagu näha, on ilm siin veel hea.
Kui Mirdi käest pärast küsisin, et kas ta vahepeal kartis ka, siis ütles, et kartis, aga ronis ikka edasi. Redeleid nad võtsid nii, et Kaur ronis tal võimalikult lähedal selja taga, et mitte öelda lausa seljas. “Miks te lapsi lihtsalt sõitvast autost välja ei viska?” küsis mu BFF Ef kogu selle ettevõtmise kohta. (Jah, meil Kauriga on mõlemal head sõbrad, kes küsivad kohutavaid küsimusi, haha.) Olgu. Olgem ausad, kui ma oleksin ise selle raja enne läbi teinud, ei oleks ma Mirti vist sinna lubada julgenud. Aga mul on hea meel, et läks teistpidi ja ta sai selle läbi teha. Ta räägib sellest endiselt suure õhina ja rõõmuga. Kui mina oleksin nendega kaasas olnud, mäletaks ta ainult hüsteerilist ema, kes pidevalt appi ja “ETTEVAATUST!” karjuks. Kunagi ma ütlesin alati “vaata, et sa ei kuku”, aga saan nüüd aru, et vaatavad, nad mis nad vaatavad, kasu pole sellest midagi. Nüüd ma ütlen lihtsalt “kukkuda ei tohi!” ja see toimib ausalt öeldes pisut paremini.
Aga tagasi vihma kätte. Sucha Bela ei ole eriti pikk rada. Üles umbes 4,5 km ja alla umbes viis. Olenevalt sellest, mis tempot ise teed ja kui palju teisi ronijaid parajasti mäel on, võid üles minna pooleteise tunni või kahega. Igatahes oli kell juba nii palju, et võisin eeldada, et Mirt ja Kaur on vähemalt üles jõudnud. Ja uskumatu küll – mäel oli isegi levi! Sain Kauriga ühenduse, ta ütles, et on kohe tipus ja “redelite osa on vähemalt läbi”. Hingasin hetkeks kergendunult, aga alla pidi ju ka tulema. Ja vihm oli kõik libedaks teinud. Järgmine pooltund oli pehmelt öeldes ebameeldiv. Nüüd väike nõuanne kõigile isadele, aga miks mitte ka emadele. Asi, mida mitte oma lapse teisele vanemale Whatsappi kirjutada, kui oled parajasti teie ühise lapsega 450 meetri kõrgusel mäe otsas. “Päris sitt seis siin rsk”. Või kui sa seda teed, püüa järgmise 20 minuti jooksul vähemalt viisakusest telefonile vastata. Võtke heaks ja head saabuvat isadepäeva meile kõigile!
Allatulek oli tegelikult üsna lauge maa. Võisid valida ka veidi järsumaid variante, et maad lühemaks teha. Aga et Mirdi jalad olid väsinud (Kauri omad tegelt ka) ja ta võttis Mirdi kukile, et kiiremini saada. Mingi ime läbi keegi käna ei pannud ja kui nad lõpuks Arvi juurde jõudsid, olime kõik parajad õnnejunnid.
Päev ei olnud muidugi lõppenud, ilm oli endiselt kehv, olime kõik nii füüsiliselt kui ka vaimselt väsinud, aga vihma tõttu “kodus istuma” sunnitud. Tegin õhtusöögi valmis ja kutsusin kõik sööma. Ja Mirt muudkui plõksis. Ja plõksis. Ja plõksis. Mõistusega saad aru, et oleme kõik lihtsalt väsinud, aga aju koostööd ei tee. “Misasi ma olen teile siin? Mingi teenija?!” prahvatasin lõpuks. Mille peale Rahe tormas mulle kohe appi ja hüüatas: “Ei! Ema pole mingi teenija. Ema on KOKK!” I had failed my children and feminism in general.
Ja nagu “Kreisiraadios” vihastas Alev Strömi ema selle peale, et musta leiba polnud, vihastasin nüüd mina (küll meie metallist matkalaua sisse auku löömata) ja lihtsalt lahkusin. Dramaatiliselt.
Põhiline draama seisnes selles, et mul polnud kuhugi minna. Õues tibutas, rahakott ja autovõtmed olid Arvis. Nii et ma lihtsalt seisin seal telgi ja auto vahel vihma käes ja tundsin ennast kohutavalt halvasti. Nagu igal reisil, oli murdepunkt lõpuks kätte jõudnud. Õnneks oli käepärast külmkapp ja seal oli veel 80sendiseid Pilsner Urquell’e, mida ma endale lohutuseks lubada otsustasin. Kaur tegi telgist auto vaikselt lahti, istusin sinna sisse ja kuulasin õlle kõrvale, kuidas Kaur neile telgis kurjal toonil elutõdesid lahti seletab. Läks nagu natuke paremaks küll.
See pilt on tehtud natuke hiljem. Siis, kui pilved olid juba hajunud. Kõik olid vabandust palunud. Mirt selle eest, et ta ütles mu kohta teenija. Mina selle eest, et olen neile jätnud mulje, et ma olen kõigest teenija. Ja kokk. Aga nii me seal elasime. Ühtegi mäge siin pildil küll näha ei ole, aga te peate mind lihtsalt uskuma. Need olid seal. Kikku.
“Sa pead kindlalt ka seda rada minema tegema,” ütles Kaur. Ja ma tahtsin küll nii väga. Kätte oli jõudnud Mirdi sünnipäevapäev, milleks meil suuri plaane polnud, peale selle, et minna õhtusöögile lähedal asuvasse restorani, kus oli kohutavalt suur mänguväljak. “Sa võid minna ainult siis, kui sa hästi ruttu teed,” ütles Mirt. Plaanisingi väga ruttu teha. Minu sees elab ikkagi see vana sportlashing, kes võimalusel ennast alati näidata tahab, nii et võtsin võileiva ja vee kaasa ja asusin teele. Kujutasin ette, kuidas kõnnin seal inimtühjas metsas, mõtlen oma mõtteid, kardan metsloomi ja mõrvareid, teen natuke trenni ja saan lõpuks ometi elust korralikult rõõmu tunda ja natuke üksi olla.
VALE.
Täpselt sama mõttega oli metsa tulnud veel sadu ja sadu inimesi. Kohtusin suurema osaga nendest siis, kui esimeste redeliteni jõudsin. Kauri eelmise päeva videod ja pildid, kus nad olid Mirdiga kogu aeg ainult kahekesi, tundusid nüüd photoshopitud. Ootasin siin redelijärjekorras umbes 20 minutit. Et kõik rääkisid täiesti arusaamatuid keeli, tundsin ennast õnneks siiski üsna üksikuna. Küll aga mõtlesin hirmuga sellele, kuidas olin oma viieaastasel lapsel lubanud sellises asjas osaleda. Enne mind nuttis üks umbes 9aastane poiss poolel redelil nii hüsteeriliselt, et pidi koos emaga alla tulema ja vastassuunas lahkuma. Samas oli seal ka üks Mirdisuurune tüdruk, kes isa toel vapralt ja rõõmsalt edasi rühkis. See rahustas. Mulle tundus vahepeal, et pärast rasedusi oli minus justkui mingi kõrgusekartus pead tõstma hakanud, aga oli rõõm tõdeda, et nii see siiski polnud. Hirmu tunda polnud aegagi, seisma jääda ei saanud, siis oli kohe kellegi pea tagumikus kinni.
Tegin elu tempot ja erinevalt teistest mäe otsa jõudes puhkust ei teinud. Võileivad sõin ära teel alla, võimalusel tegin pehmetel jalgadel järsumatest kohtadest shortcute, et kiiremini saaks ja sünnipäevalaps liiga pikalt ootama ei peaks. Vaatamata inimmassidele oli see ikkagi mega kogemus. Kui peaksite sinnakanti sattuma, soovitan-soovitan-soovitan. Aga mitte nädalavahetusel. Ja mitte vihmaga.
Meil on ikkagi välja kujunenud mingid Mirdi sünnipäevatraditsioonid. Ehk et alati saab uue kleidi (seljas) ja siis ise mänguasjapoest endale kinki valida. Et mänguasjapoed olid meist tol hetkel 25 oksepeatuse kaugusel, viisime ta kämpingu suveniirileti juurde, kust ta valis endale neli hobusega käevõru, millest kaks andis Rahele, lisaks mangus lõunaund tegevale õele välja karukujulise seljakoti ja õige sünnakingihetke lükkasime edasi aega, mil jälle tsivilisatsiooni ja kaubandusvõrkudesse jõuame.
Õhtul aga hakkas jälle sadama, nii et meie plaan suure mänguväljakuga restorani kasuks otsustades läks otsesõnu vett vedama, kuna vihma tõttu seal eriti mängida ei saanudki. Aga toit oli aus, jäätist sai hunnikuteviisi ja koju kukil, nii et lõpp hea, kõik hea.
Seiklused mägedes polnud aga selleks korraks veel kaugeltki lõppenud.
Faux pasid olid veel kõik olemata.
Videomaterjal elu kohta endiselt Kauri kätetööna kättesaadav siit: https://youtube.com/playlist?list=PL01xG91wWaaifWZpk54gcZtsdy7zqOnqB.
