Igal aastal, kui Kaur hakkab reisi plaanima, on alati üks asi või koht, mida ta tahab külastada ja millest tekib talle, ma julgeksin isegi öelda, et kinnismõte. Horvaatias olid need rahvuspargid, Rumeenias Doonau delta jne. 2022. aasta suvereisi puhul oli see koht Morskie Oko järv Poolas (https://en.wikipedia.org/wiki/Morskie_Oko). Küll oli ta uurinud välja, et sinna ei saa autoga. Küll oli vaja arutada, mis pidi ümber järve kõige parem käia oleks. Siis käis pidevalt mingi jutt hobustest, kellega sinna minna saab ja küll siis lapsed võivad sellest ikka elevil olla. Ka käis läbi mingi teema selle kohta, et sinna tuleb minna hommikul väga vara, sest muidu on seal liiga palju rahvast. Jne jne jne. Igatahes.
Ma ei oska seda väga hästi seletada, aga kui mul on tunne, et mind utsitatakse (sel juhul siis mingi väga kauni järve äärde minema, kuhu ma obv olin nõus juba minema, milleks sellest novembrist märtsini kogu aeg aeg rääkida!?), siis ma ei taha enam osaleda. See tähendab, et pikas plaanis lõpetasin igasuguse kuulamise kohe, kui kuulsin sõna “järv” või “Poola” või “hobused”. Ühesõnaga unustasin kõik asjad, mida ma oma üliõpilastele suhtlemise teemadel räägin, eriti kuulamise ja aktiivse kuulamise võtete kohta.
Viga.
Jätsime Slovak Paradise’iga hüvasti ja läksime tagasi Poola. Nagu ikka Poolas, siis päriselt lahedaid kämpasid jalaga segada pole, kui ei taha just 50 eurot öö eest maksta. Üsna Slovakkia piiri lähedale jäi selline koht http://www.frydman.pl/index.php. Et ta polnud liiga kaugel Morskie Okost ega ka Zakopane linnast, kuhu tahtsime päevatripi teha, jäime paariks ööks sinna pidama. Kämping ise oli Poolale omaselt kentsakas. Inimesed kuulasid keset päeva lahtiste ustega autodest tümmi. Pesemisvõimalus oli olemas, aga meie parkimiskohast kohutavalt kaugel, nii et lastega duši all käimine oli õhtul tõeline ettevõtmine. Nõusid pesta tuli ka suhteliselt kaugel ja külma veega, aga vähemalt (küll veits rõvedad) vetsud olid lähedal.
Korjamata olid ka kõik metsvaarikad, mida kämpingus oli tohutult palju. Mirt veetis kõva pooltunni neid korjates (eksis selle käigus ka umbes kolmeks minutiks ära ja meenutab seda senini sagedamini, kui ma tahaksin tunnistada – kuidas tekitada lapsele traumat kogu eluks? Ikka kahe minuti kaupa!) ja kuna meie Eestist kaasa võetud moosivarud olid juba nädalaid otsas ning toetusime kohalike kettide masstoodangule, oli tore, et saime vahelduseks hommikul mõnusat toormoosi pudru peale panna.
Jõudsime kohale umbes lõuna paiku ja otsustasime Morskie Oko kohe samal õhtupoolikul ette võtta. Osalt sellepärast, et selleks (vähemalt Kauri sõnul lausa hädavahalik) varahommikune ärkamine tundus mulle täiesti võimatuna, sest lapsed magasid tol ajal ikkagi pea kaheksani välja. Teisalt tahtsin ka väga, et see järvejutt juba ükskord mu elust ära lõppeks ja selle kaelast ära saaks.
Pärast umbes 45 minutit käänulisi teid jõudsime suurde parklasse. Ja tõesti – hobused olid täiesti olemas! Ja järjekorda polnudki! Ilm oli soe ja mõnus, samas hakkas päike juba mägede taha minema, aga ma ei märganud endiselt midagi, mille pärast liiga palju muretseda. Kutsarile sai maksta ainult sularahas ja Kaur oli väga vihane, et ma mehele lihtsalt summat küsimata peaaegu kogu meie sula ära andsin. Kui ta sõidu ajal teiste reisijate (meie vankris miskipärast kõik araabia verd mehed) käest nende piletihinna kohta küsis ja teada sai, et ka nende pilet sama palju maksis, sain õnneks süüdistustest vabaks. Ei olnud naistele mõeldud hoax. Pilet neljale maksiski röögatud ~45 eurot.
Sellised need vankrid välja nägid. Tee oli lai ja jalutajaid väga palju. Tee ise oli umbes 9 km pikk ja hobused liikusid üsna vaevaliselt, nii et kuigi alguses oli lastel päris põnev, siis tegelikult muutus see umbes tunnine sõit nende jaoks ruttu kaunis igavaks. Samas oli põnev vahepeal näha, kuidas hobuseid juhtiv rahvarõivis mees oma jalgade vahelt väikese plastämbri võttis, hobusele tagumiku alla pani ja hobune kohe sinna sisse kakas. Väliselt ei olnud ühtegi märki näha, et nüüd oleks aeg ämber loomale alla panna. Olukord meenutas mulle väga Mirdi ja Rahe beebiaega, mil olin kõva beebipotitaja ja suutsin üldiselt väga edukalt õigeid märke lugeda ning teadsin peaaegu alati, millal kellelgi kakamiseks minna võib. Mida muud see hobunegi on, kui üks 400kilone kapjadega beebi! Küll aga hakkas mulle muret valmistama see, et päike vajus juba täielikult mäetippude taha, ja mida kõrgemale me tõusime, seda madalamaks temperatuur läks.
Nüüd ma jõuangi selleni, miks ma sain aru, et teinekord ikkagi peaks Kauri juttu kuulama. Mina olin lühikestes pükstes, t-särgis ja oma kõige õhema jakiga. Rahe oli suvekleidis ja õhukese kampsiga, Mirt oli oma kõige suvisema pükstüki ja õhema dressikaga. Tõeline ime, et keegi paljaste varvastega polnud! Kaur oli muidugi selga pannud oma kõige soojema fliisi, pähe mütsi…
Sest tema teadis.
Võib-olla mõne jaoks on see täiesti tavapärane arusaamatus, aga mitte minu jaoks. Mina olen see, kes on alati valmistunud. Mina olen see, kes läheb lastega sünnipäevapidudele, neile igaks juhuks teine komplekt uhkeid kleite kaasas – äkki midagi juhtub! Igaks petteks on mul suvepidudel alati kaasas ka pikad dressid, suveõhtuks jopekesed ja mütsidki, samal ajal, kui kõik nende sõbrad maikaväel ja paljajalu ringi kepsutavad. Ma tõesti ei tea, mida ma täpselt mõtlesin või ei mõelnud, aga seljakotis oli mul tol korral lihtsalt veepudel ja natuke rosinaid.
9 km pärast olime nii kõrgel, kui hobused tulla said ja pidime viimase kilomeetri jätkama jala. Morskie Oko asub 1000 m kõrgusel merepinnast, õhutemperatuur oli meie “maandumise” hetkel napp 16 kraadi Celsiust. Harjunud olime pigem pluss kolmekümnega. Pooljoostes liikusime edasi järve poole, rahvast tuli rohkem vastu, kui meiega samas suunas läks. Lapsed olid väsinud, näljased ja neil oli külm. Hullem veel – minul oli kõht tühi ja külm samal ajal! Põrgulik kombo mulle, veel hullem neile, kes minuga aega peavad veetma.
Järv jääb siin parajasti paremale. Selles majas oli mõnus söögikoht, keldris baar ja tualetid, üleval vist ka ööbimiskohti ja lisaks väike nännilett. Selge oli see, et järvematkast koos lastega võisime vaid unistada. Kaur arusaadavalt polnud nõus oma sellesuvisest unistusest loobuma, mina ka muidugi julgustasin teda minema, sest vastasel juhul oleksin pidanud veel ühe aasta sellest järvest kuulma. Mina tahtsin lihtsalt sooja ja süüa. Läksime lastega majja ja avastasime esimese asjana keldrist vetsude juurest sularahaautomaadi. Et kell oli juba seitse läbi ja viimased hobused mäest alla startisid üheksa paiku, oli selge, et meie lahkumise ajal on juba lihtsalt liiga külm ja hilja, et lootagi lastega 9 km allamäge kõndimisele. Et automaat oli olemas, hakkasin restoranis muretult prassima ja meie allesjäänud zlotte laiaks lööma.
Tellisin lastele erinevad supid, endale rummiga tee ja kõigile hiiglasliku tüki kooki. Mõnus oli see, et rummitee oli menüüs täiesti eraldi olemas ja kõige tellimine oli näpuga näidates väga lihtne, sest peale poola keele seal keegi eriti midagi muud ei tundunud rääkivat. Supid olid suured ja sellised, kus lusikas ikkagi sirge seljaga püsti seisis. Tüdrukud sõid suppi, vahetasid vahepeal kausse ja sõid edasi. Ja mulle jäi ikka veel täiesti arvestatav ports sööki alles. Rummitee andis sooja, ja mis seal salata, rahustas ka hinge. Kahe väsinud lapsega väljas söömine on kõike muud kui mõnus ajaviide, aga õnneks saabus Kaur täpselt siis, kui olime lõpetanud ja enam paigal istuda ei suutnud. Seda, kuidas tal järveringi läbijooksmine õnnestus, saate ise vaadata siit https://www.youtube.com/@ARVIthereyet, kui ta selle video valmis saab.
See on mu kogu suvereisi lemmikpilt. See kehaasend, eriti Mirdil – justkui “ah, olen paremat järve ka näinud” suhtumine. “Sa pead ikka tuunima ka natuke pilte enne, kui üles paned. Üldse pole ju aru saada, et Morskie Oko on sinine!” õiendas Kaur. Jah, võib-olla kohapeal tundus ta tõesti natuke sinisem kui siin pildil. Aga ma olen selles blogiasjanduses ikkagi läbi ja lõhki naturalist – kui ma juba juttu paremaks ei valeta, siis pilte ammugi mitte! Sellegipoolest. Kui Poola satute ja aega on maa ja ilm, minge muidugi ise kohale. Võtke võileivad kaasa, tehke mõlemad otsad mõnusasti jala. Kindlasti tehke matk ümber järve, lisaks leiate sealt veel mitmeid mõnusaid radu ja rajakesi. Hea ilma korral veedate kindlasti ühe täiesti suurepärase päeva!
Kui Kaur matka lõpetas, oligi põhimõtteliselt aeg hakata hobuste parklasse tagasi liikuma, et ei tekiks olukorda, kus me äkki peale ei mahu, peame jala alla minema ja Poola jälle enda jaoks eluks ajaks ära rikume. Selleks aga oli meil vaja sulli. Lubasin reipal sammul seda tuua, aga kui vetsude ukse juurde jõudsin, oli see suletud. Mitte nagu ajutiselt kinni, vaid taba-ees-kõik-pidu-läbi suletud. Sattusin kergesse paanikasse. Õnneks selgus üsna pea, et automaadi juurde saab ka teise ukse kaudu. Nii et saabusin siiski teiste juurde võidukalt, zlotid taskus ja vaim valmis lühkaritega nüüd juba umbes 14kraadise külma kätte minema. Hobuvankrisse istudes võtsin lihtsalt hobuste teki ja panin meile jalgadele. Ei küsinud kutsarilt ega hobuselt luba. Ihhahaa, kriis oli käes.
Mäest alla läks sõit õnneks pisut kiiremini, parklasse jõudsime siiski juba täitsa pimedas. Panime Mirdi küll ette istuma, aga Kaur tallas pimedatel mägiteedel üsna ennastunustavalt gaasi, mistõttu pidime väga ebamugavates kohtades “oksepeatusi” tegema. Mirt midagi välja ei lasknud, hingas niisama vahepeal värsket õhku, aga kiiremaks see meie sõitu igal juhul ei teinud. Kämpingusse jõudes oli Arvi ümbrus täiesti kottpime. Kaur läks telki, et natuke asju valmis sättida ja Mirt teatas, et ei – nüüd ta siiski kavatseb päriselt ka oksendada. Kargasime esimese põõsa alla, hoidsin tal ühe käega juukseid, kui Rahe pistis kisama, et temal on nüüd vaja igatahes kohe pissil käia. Et öö juba paistis, ei tahtnud naabreid segama ja Kauri hüüdma hakata, Mirti üksi pimedasse põõsasse jätta ka ei saanud. Nii ma seal siis olin, püüdsin ühe käega Mirti silitada, teisega Rahet pissitada ja mõtlesin oma üldiste eluvalikute peale ning sellele, et tõesti – see järv oli nüüd küll üks meeldejääv käik. Kaur ei eksinudki!
Poola polnud meiega veel lõpetanud. O nie (poola keeles “oh ei”).
