Selles keskpärases Poola kämpas olime kahel põhjusel. Üks neist oli Morskie Oko ja teine seal lähedal asuv Zakopane linn (https://et.wikipedia.org/wiki/Zakopane). Järvematk oli niivõrd-kuivõrd tehtud, aga linna polnud keegi enam ammu saanud. Ka oli meil Mirdi sünnakingipoeskäik ikka veel tegemata ja tundus, et saame kõik asjad ühes kohas aetud. Saime ka.

Zakopane oli maaliline ja turiste täis. Vahelduseks oli tore jälle puhtad riided selga panna, jäätist süüa ja natuke prassida. Mänguasjapoes oli nii odav, et kui Mirt oma järjekordse hobusekomplekti kätte sai, polnud meil isegi kahju ka Rahele kinki osta. Nagu ikka, siis ükski heategu ei jää karistuseta ja järgmistel päevadel kahetsesime seda otsust väga, sest Rahe ostuks osutus patareidega koerake, kes haugub, saba liputab ja ennast edasi-tagasi õõtsutab. Pikal autosõidul on mängukoera kisa muidugi viimane heli, mida tagaistmelt nautida tahaks, sest kaks karjujat võtsime juba Eestist ise endaga kaasa, aga looma toetuseks peab ütlema, et ta töötab (kahjuks) endiselt väga hästi ja pakub Rahele ikka veel aeg-ajalt suurt rõõmu. Vähemalt ei pea päris koera võtma!

Zakopane kõrghetk oli minu jaoks raudselt õhtusöök väga kohalikus “restoranis” (see tegelikult on ilmselgelt mõeldud põhiliselt talvise aja suusaturistile ja on selleks täiesti ideaalne), kus ma isegi ei mäleta enam, mida endale tellisin, aga lapsed said lõpuks jälle päris pelmeene. Proovisin huvi pärast ühte Rahe oma ka ja hakkasin esimest korda elus söögi pärast peaaegu nutma. Nende lihatäidis maitses täpselt samamoodi, kui Pärnu mamma tehtud lihapirukad! Neid pole mitte keegi suutnud kunagi järele teha. Ilus!

See foto aga on tehtud meie kentsaka kämpingu jõesängis, mis oli küll ilus, aga väga külm ja kärestikuline. Et lapsed seal üldse hängida saaks, ehitasid vanemad neile väikesi basseine, kus vool neid ära viia ei saanud. Samas oli jälle tore tõdeda, et poolakad ikka oskavad elada – proua ja härra siin fotol (jalgupidi vees istumas) lahendavad parajasti pudelit vahuveini. Kell 11 hommikul! Keset jõge! Ka ilus!

Kauril on sellest kõigest kokku pandud video ja ma selle kohta midagi lisada ei tahagi. See on muidu siin: https://www.youtube.com/watch?v=UYR0LRU5yIE.

Edasi liikusime Kozienickie linna serva kämpingusse (https://www.eurocampings.co.uk/poland/masovian/kozienice/kozienickie-centrum-rekreacji-sportu-122281/). Piltide järgi üsna potentsiaalikas koht, aga saabudes ladistas vihma ja esimesel päeval midagi eriti toredat seal teha ei saanudki, kuigi seal tegelikult oli lahe rand, seikluspark ja mänguväljakud. Õnneks said tüdrukud järgmisel päeval suurt osa neist asjadest proovida ja Rahe ka oma elu esimese seikluspargikogemuse kätte. Kõlkus ta seal, mis ta kõlkus, aga kõige madalama taseme raja sai ta igatahes läbitud, samal ajal, kui Mirt mangus muudkui võimalust “mustale rajale” minna, mis puulatvades kõrgus. Meie oleks lubanud, aga pargi töötajad õnneks mitte. Siin on jälle peidus üks vanemlusenipp – võtke heaks!

Et ilm oli jälle hea ja teadsime, et linna ääres asub ka üks huvitav matkakoht, võtsime selle ühel päeval ette. Autoga sõitsime sinna minu mäletamist mööda alla kümne minuti, kuni jõudsime metsaäärsesse parklasse, kust sirge asfalttee küll jätkus, aga tõkkepuust edasi autoga ei pääsenud. Küll aga võisid sealt erilubadega sõita turistibussid ja pargi töötajad oma sõidukitega. Aga meie olimegi ju jalutama tulnud! Natuke meenutas kõik RMK-alasid, aga samal ajal üldse mitte. Sündinud metsarahvana ei jätnud me muidugi Valdur Mikitat ümisedes jonni ja keeldusime asfaltteed mööda kõndimast. Puude vahele keerates olid justkui ka mingid märgistused siin-seal näha, aga tegelikult müttasime peamiselt mööda parajat võsa ringi. Märgistused küll olid, aga radu kasutanud polnud keegi enam ammu.

Siin pildil olime ikka juba tunnikese teel olnud. Võiks arvata, et nad puhkavad, aga tegelikult käis kibe kätekõverduste tegemine, mis pildile väga hästi ei jäänud. Nende tehnika jätab muidugi soovida. Meie siht oli selline koht: https://inmasovianstyle.com/kozienice-landscape-park-the-royal-springs-and-secrets-of-kozienice-forest/?fbclid=IwAR0L777vP_NFeWKIR1Klr8QZc4kJDLIPhx_deEFUesZwHjfiCpBxGwlGlIM. Pärast umbes tunniajast ekslemist jõudsimegi sinna kenasti kohale ja nägime ära kõik sealsel tahvlil näidatud põnevamad taimed, putukad ja pisiloomad, keda seal leida võib.

Tagasiteel läksime kindla peale välja ja püsisime igaks juhuks pulksirgel asfaltteel. Jäigi selgusetuks, kas poolakate metsamatka ettekujutus ongi selline autoteel paterdamine, aga võsa vahele ekslema ei tahtnud ka rohkem minna. Tüdrukud pidasid miskipärast suurepäraselt vastu, vingumise asemel käis tants ja kätekõverdused. Päevad pole vennad.

Kätte jõudis aga meie viies pulma-aastapäev, milleks lootsime jalutuskäigu kaugusel mõne vahva söögikoha leida, kus ühiselt ilusat õhtut veeta. Hommikul käisime veel ka kämpingualal asuvas vesirattalaenutuses. See oli küll üks hullemaid ühistegevusi, mida me kunagi perega teinud oleme. Rahet pidi pidevalt jõuga kinni hoidma, et ta ennast vette ei aeleks. Lisaks käis kogu aeg kisa selle üle, kes parajasti vändata saab või ei saa, tahab või ei taha. Kaur tahtis ainult pildistada ja filmida. Mäletan, et mu kannatus oli alla Kroonlinna nulli. Samas Kaur oli pidevalt heas tujus, mis mind muidugi ainult veel vihasemaks ajas. Nüüd sellele tagasi vaadates, tundub kõik muidugi väga loogiline. Kurjad vaimud olid meid juba üle võtnud ja olukord oli ammu meie kontrolli alt väljas.

Oh, sweet idiots.

Kui läksime õhtusöögikohta otsima, ootas meid kämpingu väravas jäätiseauto, kus oli põhimõtteliselt kõike. Pehmet jäätist, kõva jäätist, mahlajääd, masinajäätist, masinajääd, vikerkaarevärvilisi vahvleid ja kõike muud. Jäätise- ja jäämasinad mürisesid kuumal päeval nii, et pidin müüjale mitu korda täiest jõust näkku karjuma, et ta minu tellimust üldse kuuleks. Jäätised käes, jalutasime edasi, kui Mirt korraga ütles, et ta enda oma lõpuni süüa ei kavatsegi. Kui arvestada seda, et reisi algusest saati kimbutanud põdura tervise pärast ei oldud neid just iga päev jäätistega üle valatud, oli see kergelt kummaline.

Edasi läks päev nii, et Mirt hakkas põhimõtteliselt kohe oksele, söögikohta me otsida ei jõudnudki ja Kaur läks temaga Arvisse pikutama. Meie Rahega läksime kämpa aia taha söökla moodi söögikohta lõunale. Nii kaua, kui me toitu ootasime, püüdis Rahe muidugi kõigi poolakatega pidevalt suhelda, mis minu jaoks oli paras katsumus. Mul tuli prouadega kohe keelebarjäär ette, samas Rahe oli väga nunnu ja temaga rääkida tahtsid muidugi kõik möödujad. Millest, ei tea. Friikartulid kõhus, otsustasime Kauriga vahetust teha. Läksin ise Mirdile seltsiks ja Kaur vahelduse mõttes Rahega hoopis muuseumisse.

Kuna varsti oli jälle selge, et Mirt sellest asjast ise välja ei tule, otsisin välja lähima EMO. Õnneks olime põhimõtteliselt linnas ja valik oli lausa suur! Võtsin auto, Mirdi, kausi ja olime paari minutiga õiges kohas. Google Translate’i abil selgitasin vastuvõtus, et 6aastane laps on juba viis tundi oksendanud ja vajab abi. Vastuvõtutädi ütles mulle Google Translate’iga, et EMO ainus lastearst on hõivatud ja peame ootama. Nii me seal siis istusime, Mirdil kauss süles. Tema muudkui oksendas sinna sisse, vaatas, kuidas väga haigeid inimesi sisse-välja kärutatakse, arstid jooksevad, patsientide pereliikmed põrandal istudes nutavad ja oksendas jälle. “Aidake mind…” ohkas ta selle vahepeal dramaatiliselt ja tundsin, kuidas ka endal hakkas sees kuidagi keerama… “See on ilmselt solidaarsusrops,” mõtlesin jälle sellele, kuidas mul alati autos, kui lastel paha on, ka endal kohe halb hakkab. Lõpuks tuli ka lastearst, tore noor naine, kes purssis natuke isegi inglise keelt, aga kinnitas mulle jälle GT abiga, et Mirt peab kindlasti ööseks haiglasse jääma. Aga oodaku me veel natuke.

Edasi läks meie ootamine nii, et ühel hetkel ei pidanud ma enam vastu ja väljutasin kogu Rahega söödud lõunasöögi Mirdi süles olevasse kaussi. “Vabandust,” pomisesin sinna vahele. “Pole midagi, ema,” patsutas Mirt mind mõistvalt. Kuidas traumeerida last? See on kindlasti üks võimalus!

Minul aga kummitas jälle Belle and Sebastian’i repertuaarist “If You’re Feeling Sinister” loost rida “…things will go from bad to worse what could he do?…”

Nothing. She could do nothing.

Edasi saadeti meid Mirdiga teda haiglasse sisse kirjutama. Ma ei tea, kas te olete näinud animeklassikat “Spirited Away”, aga kui olete, siis kujutage nüüd endale ette Yubabat (https://movie-villains.fandom.com/wiki/Yubaba). Ainult, et ta on väga pikk ja poolakas. Ma ei saanudki aru, mis ta täpselt oli või mis tema funktsioon oli, aga Mirdi ta igatahes läbi vaatas, samal ajal minuga pidevalt hästi kiiresti ja ärritunult poola keeles rääkides. Püüdsin talle igati märku anda, et ma ei saa temast sõnagi aru, mille peale ta oma lauanaabrile põlglikult veel palju poolakeelseid sõnu ütles, millest üks kõlas nagu “französisch“. “French?” hüüatasin mina. “Let’s try french!” läksin elevile. Meil oli ikkagi kunagi Hediga koduõpetaja, kes käis meile korra nädalas kodus prantsuse keelt õpetamas. Võiksin talle alustuseks laulda “Frére Jacques’i” – that will surely win her over! Selle peale vihastas ta veel rohkem. Poola keele õpetajat ema mulle kahjuks palganud ei olnud. Tädi proovis nüüd minuga sama, mida ikka proovitakse, kui teine sinu keelest aru ei saa. Rääkida kiiremini ja kõvemini. Võin etteruttavalt öelda, et nende paari päeva jooksul pakkusin kõigile kogu aeg saksakeelset vestlust. Isegi Facebook hakkas mulle saksakeelset sisu näitama.

Vähemalt keegi alati kuulab.

Lõpuks viidi meid Mirdiga haiglakorrusele, kus talle paigaldati ruttu kanüül, pandi tilk jooksma ja paigutati meid imepisikesse palatisse, kus oli üks voodi ja taburet. Mirt jäi muidugi kohe magama. Õnneks oli meil ka vannituba, sest ka minul ei piirdunud see pidu ühe oksendamisega. Selleks ajaks oli Kaur mulle juba ka kirjutanud täiesti ootuspärase lause: “Rahe oksendab”. Nüüd alles läheb peoks!

Kauril oli Rahega edukas taktika. Et kämping oli haiglast ainult paari kilomeetri kaugusel, võttis ta Rahe kukile ja tegi vajadusel peatusi. Siis kõndisid nad jälle edasi. Kaussi ta kaasa ei võtnud. “Oksenda, kuhu tahad, aga mitte endale peale,” andis ta lapsele isaliku nõuande ja sõnakuuleliku inimesena Rahe seda ka tegi. Ta oksendas haigla ukse ette ja siis ooteruumi põrandale. See tegevus kiirendas muidugi nende sissekirjutusprotsessi nii, et kui ma ühel hetkel, näost valge, vannitoast väljusin, oli õde juba Mirti koos voodiga minema veeretamas. Saime suure palati, kus oli kaks voodit ja üks vanaaegne metallist beebivoodi Rahele, kes ka parajasti saabus. Kanüülipanek Rahele läks seekord küll leebemalt kui eelmisel aastal Rumeenias, aga oli siiski parasjagu traumeeriv kogemus. Mulle eriti seetõttu, et mul terve selle aja nii kohutavalt iiveldas, aga pidin teda siiski süles hoidma ja rahustama. 

Mäletan hästi seda pildistamise hetke, kui tüdrukutel oli juba parem hakanud, aga kuna tegemist oli lastehaiglaga, siis minu jaoks ravi ette nähtud ei olnud. Küll aga oli mul lihtsalt hea meel, et lõpuks lamada sain. Hea meel oli ka selle üle, et vannituba oli väga lähedal, sest seal ma suurema osa ööst veeta sain. Kaur tõi meile õhtul vett ja mulle paratsetamooli palaviku jaoks, soovisime üksteisele turvaliselt distantsilt head pulma-aastapäeva ja tema läks kämpingusse tagasi. Õhtu veetis ta kohalikus bikerite pubis kohutavalt terava pitsaga, püüdes niiviisi haigust ära petta. Õnnestus.

Hommikul õhkas Mirt muidugi õnnelikult: “Mm, haiglatoit!” Ma ei tee nalja, nad ongi sellised! Ma ei tea, miks! Ma teen jumala normaalselt süüa!

Kes suutis, sõi natuke saia. Rahe kaanis endale lõunal supi kõrvale sisse ka terve kruusitäie kisselli, mis poole tunni pärast sama teed pidi välja tuli. Hingasin kergendatult. Ma ei tahtnud ise veel üldse haiglast ära minna – ikka veel oli nii halb olla. Kui läksin alla kindlustuseasju ajama, olid eelmisel päeval ringi jooksnud EMO-arstid leti ääres rivis ja üks tahtis mind kohe läbivaatusele viia. Päris ebamugav oli vaadata, kuidas inimesed sinust rahumeeli sinu nina ees taga räägivad. Ma poola keelt ei mõista, aga estonka on mulle siiski arusaadav sõna. Tagantjärele mõtlen, et kui ta oleks mind läbi vaadanud, oleksin ka äkki mingid päris rohud peale saanud.

Teise päeva õhtuks said tüdrukud juba haigla mängutuppa. On natuke hirmus, millise õhinaga nad sellest mõnikord ikka veel räägivad. Kui arst järgmise päeva lõuna ajal meid välja kirjutama tuli, küsis ta tüdrukutelt, kas nad üldse tahavad ära minna või jäävad parema meelega haiglasse. “Haiglasse!” hüüdsid nad rõõmsalt.

On natuke tore ja natuke õudne, et vaatamata sellele, et Mirt on oma noore elu jooksul juba kaks korda “oksehaigusega” haiglas olnud, Rahe 1,5 korda (Rumeenias ta oli haiglas ju ainult pool päeva), ei ole need kogemused neis kuidagi haiglahirmu tekitanud. Rahe lihtsalt ei taha, et kanüüli pannakse. Mirt oli just hiljuti väga haige ja ühel päeval hakkas muidugi ka oksendama. Pärast esimest korda küsis Rahe kohe: “Kas Mirt peab nüüd haiglasse minema?” ja ühel hetkel hakkas Mirt sinna ise nõudma. Ilmselt põhiliselt haiglatoidu pärast.

Kirsiks tordil oli see, kui Kaur meile järele tuli. Ta oli kämpingus kõik asjad kokku pakkinud ja Arvigi kaasa võtnud. Plaan oli suunduda Masuuria kõrgustikule. Tegemist oli pühapäevaga ja mida me ei teadnud, oli see, et linna mitmed tänavad olid rattavõistluste pärast kinni pandud. Nii sattusimegi Arviga ootamatult kitsal tänaval vastassuunavööndisse, sulgesime tänava ja meile vastu sõitis ei keegi muu kui vilkuritega kiirabiauto. Estonkad out.