Haiglast põrutasime otse Masuuria kõrgustikule (https://et.wikipedia.org/wiki/Masuuria_k%C3%B5rgustik). Kui keegi ei tea, mis see on, siis laias laastus on see suur maa-ala Poolas (ja osaliselt ka mujal), kus on hästi palju järvi ja järvekesi, mis on kõik omavahel veeteid mööda ühendatud. Ilm oli kehvavõitu ja kuigi leidsime väga kauni järve ääres endale üsna nunnu kämpa (https://kama.mazury.pl/), siis täiel rinnal seda siiski nautida ei saanud. Õudne oli see, et haiglas olnud päevade järel oli nälg meeletu, aga isu null. Võib-olla kui oleksin kodus olnud, oleksin osanud ka midagi süüa või tüdrukutele pakkuda. Seal aga hakkasime otsast kämpa resto menüüd lihtsalt läbi võtma. Katsetasime suppidega, proovisin praetud räimi, mida ma üldiselt mitte kunagi ei telliks. Lõpuks jäin pidama õunakoogi juures, mida vitsutasin iga päev lausa mitme tüki kaupa. Jõud hakkas vaikselt tagasi tulema, rõõmu oli ikka veel kuidagi raske leida.
Masuuria kõrgustiku esimesel õhtul nägime üle pika aja ka eestlasi. „Lase Kevinil süüa!“ hüüatas üks ema kämpingu restoranis paar lauda meist kaugemal (insert Maculay Culkin surprised face: https://external-preview.redd.it/13tUcQ4gDRJrCSnhn380JfUEo5192Q_KYDCYMiomvw8.jpg?auto=webp&v=enabled&s=825b4c6881a0ab85eb7aa7185fde35f54dc8fd94). Lehvitasime neile sõbralikult, aga korraga sain aru, et tegelikult koju veel tingimata ei kipugi.
Enne päris lõppu oli meil plaanis veel kaks peatust – Leedu ja Läti. Leedus meil varem kuidagi kämpingutega vedanud pole. Ei ole midagi lahedat leidnud ja oleme pigem püüdnud sealt ühe jutiga läbi kütta. Sel korral aga sattusime vahvasse kodukämpasse (https://www.facebook.com/profile.php?…), mida pidas üks pigem isegi natuke vanemaealine paar või ma tegelikult ei tea, kuidas nimetada inimesi, kes vanuse poolest võiksid olla mu vanemad, sest oma ema kohta ma näiteks „vana inimene“ ei ütleks, aga isa kohta jälle ei julgeks öelda, haha. Mees oli igatahes kunstiülikoolis professor, õpetas seal inimesi ja ehitas endale aeda ja maja ümbrusesse igasugu lahedaid kujusid. Ka oli neil virsikupuu, kus sai päriselt igal aastal ka vilju. Kui keegi kaalub sama asja (kui erinev see meie kliima leedukate omast ikka on!), võib katsetada nende nippi ja istutada puu päikselisse kohta kohe telliskiviseina äärde. Soe sein töötab sellises olukorras nagu ahi ja küpsetab virsikud mõnusasti valmis.
Ööbisime täitsa omaette jõe ääres, saime õhtul ujumas käia ja Kaur koukis jõepõhjast laste rõõmuks ja hirmuks välja ka ühe vähi (kelle ta pärast muidugi vette tagasi lasi). Mirt sai kerge südari. Ma ei tea, mis ta arvas, et millised need vähid siis ka täpsemalt välja näevad (ta vist tegelikult on neid näinud ainult punasena ja taldrikul), aga igatahes hirmutasid need mustad sõrad ta korralikult ära. See on nii naljakas, kuidas ta ühest küljest on kõige julgem inimene, keda ma tean, ja teisest küljest ikka jälle absoluutselt mitte!
Lätis peatusime jälle Labirinti kämpingus (https://labirinti.lv/en), kust me igal aastal koduteel püüame läbi käia. Sel korral parkis meie kõrval hiiglaslik tuletõrjeautost ümber ehitatud matkamaja, kus pesitses üks Hollandi pere kolme lapsega. Rahe oli lõpuks päriselt terveks saanud, õhtuks tegin lihtsalt makarone ja kõik sõid rõõmuga. Rahe istus natukese aja pärast veel üksi laua äärde tagasi ja vitsutas neid otse potist edasi. Jälle oli ilus olla, sest et kole oli möödas.
Lapsed klikkisid Labirintis hollandi lastega vaatamata keelebarjäärile täiega. Nad mängisid terve õhtu koos, meie lobisesime vanematega, ja kui Kaur kuulis, et nad peatuvad natukeseks ka Eestis, hakkas ta neile muidugi kohe näpunäiteid jagama, mida teha, kus, millal ja kuidas täpselt. Nad olid pikas plaanis teel Kolumbiasse, pereema õe (või oli see venna) pulma. Nad oli hiljuti müünud maha oma maja, ostnud selle hiiglasliku ja ägeda monstrumi ja juba mitmendat kuud teel. Lapsed olid kurvad, et me järgmisel päeval juba ära plaanisime minna, aga ma ütlesin, et nüüd ei ole enam midagi teha – kehad on juba kodule häälestunud ja rohkem me lihtsalt enam ei suuda. Imelik jah, et võid 30 ööd kodust ära olla ja sellele eriti isegi mitte mõelda, aga seda kolmekümneesimest ära olla korraga kuidagi ei saa.
Selle hollandi perega kohtusime küll nädalakese hiljem, kui nad just parajasti sel ajal Eestisse sattusid, kui me tagantjärele Mirdi sünnapidu pidasime. Nende hiigelkämper mahtus napilt meie aia taga parkima, aga öö nad seal siiski veeta said. Kuidagi nii sürr oli, kui reisielu päriselule sisse sõitis, aga kuidagi tore ka. Suurt sõprust meil täiskasvanute vahel siiski ei tekkinud, aga need kaks õhtut olid sellegipoolest väga toredad. Vaatasin Instast, et nad on nüüd ikkagi Hollandis tagasi ja panid trucki müüki. Eestis olles nad veel ei suutnud otsustada, kas naasta tavaelu juurde või edasi reisida.
Ma tegelikult istun juba Leedus järve ääres ja vaatan teisel kaldal laiuvat Venemaad (iseasi, millal ma muidugi piisava interneti leian, et seda ka postitada)… Kaur üritab lapsi magama panna või noh, tegelikult paneb ka, aga Rahe magas autos täna vist pea kaks tundi, nii et palju õnne meile kõigile, ma palvetan ta eest (lonksab proseccot). Ühesõnaga. Uus reis on täies hoos. Oleme teel alles kolmandat päeva, aga juba on nii palju juhtunud!
Hakkasin sel korral ka päevikut pidama (päriselt paberil), et kui aasta pärast üritan uue reisi ajal siin eelmise käigu viimast postitust teha, suudaksin sinna midagi sisukamat kirjutada kui Masuuria õunakook ja lendavad hollandlased.
