Käes on 2023. aasta suvereisi kuues päev. Ootame Loži kämpas, et restoran lahti tehtaks ja hommikusööki saaks. 44 minutit veel. Inimesele, kes elab ja hingab hommikusööki, on see lihtsalt ränk. Ränk, ma ütlen teile.
Kodust sõitsime välja eelmise reede lõuna ajal. Pakkimine läks, võiks isegi öelda, et valutult. Kõige keerulisem oli leida apteeki, kust lastele igaks juhuks antibiootikume välja osta, lisaks nägin kurja vaeva, et Rahe vanusele sobivaid merehaigusetablette leida. Otsustasime sel aastal läheneda mägiteedele teisiti ja rohud enne hullemaid marsruute sisse võtta. Kuigi me pole veel mägedesse jõudnud, proovis Rahe seda ühel päeval siiski neelata, aga loobus kohe, sest kibe. Ütlesin talle, et rops on kibedam. Aga tal on vähemalt esialgu täitsa suva. Eks vaatame, kui päris õiged teed kätte jõuavad, mis siis saab. Oma ropsitopsi pakkis ta igal juhul ise kaasa. Küll mitte selleks otstarbeks, vaid putukate püüdmiseks. Juba kodust oli ta sinna kaasa pakkinud ühe hiiglasliku sääse, kellele ta oli näksiks pannud sinna ka hapukoorega leivakrõpse ja tilgutanud pisut vett. Märjamaal suutsin teda siiski veenda vaese looma lahti laskma.
Kodus püüdis ta kinni kärbseid ja lepatriinusid. Kui aga kuulis, et lepatriinud on röövputukad ja tahavad kõige rohkem lehetäisid süüa, läks asi tema jaoks keeruliseks, sest selleks peaks jälle ohverdama mõne teise putuka, et üks elada saaks! What would Jesus do? Selles suhtes on tema putukaarmastusest palju kasu, et Mirdil jookseb ikkagi aeg-ajalt täiesti kokku ja tekib näiteks parmude või mõne muu pisikese loomakese suhtes kabuhirm, seal tuleb kohe appi Rahe, kes ükskõik kui jõleda putuka pihku võtab ja mujale viib. Peab lihtsalt ette vaatama, et tema ees näiteks sääsetapuga vahele ei jää. Seda ta ei salli mitte üks põrm. „Sääsetapja!“ röögatab ta siis. Hullem kui vennatapp.
Sõit Lätti läks vaevaliselt ja võttis sada tundi. Tegime esimese peatuse juba Märjamaal, et osta kabanosse, mida me mitte kunagi ei söö. Kabanosse tahtis samal ajal osta veel üks bussitäis inimesi ja kõik noored veganid, kes parajasti Pärnusse Grindile sõitsid. Meil läks seal oma 40 minutit. Edasi istusime enne Aret pikas ummikus, sest toimunud oli avariike. Samas aitasid kabanossid meil selle kõigega ilmselt paremini hakkama saada. Ka oli see esimene toit, mis Rahe endale tol päeval otsast lõpuni sisse suutis suruda. „Reisipalavik,“ mõtlesin.
Esimene suurem takistus ootas meid pärast Läti piiri. Tema nimi oli Mirt. Nimelt on Mirt viimasel ajal väga ootamatutes olukordades Rahe suhtes kohutavalt vaenulik. Ma ei tea, kust see õelus ta seest sellises mahus tuleb, ilmselt annab alateadvus teada, et sügisel tuleb kooli minna ja titeaeg hakkab mööda saama, aga olime igatahes olukorras, kus pärast pissipeatust otsustasin Rahega kohad vahetada ja ta rahu saamiseks Kauri juurde ette istuma saata. Mirt ei soovinud reisi sellistel tingimustel üldse jätkata ja hakkas otse Lätist kodu poole jalutama. Õnneks on olemas Kaur, kes nendes olukordades suudab mõnikord oluliselt rahulikumaks jääda kui mina ja ta kuidagi jälle õigele teele tagasi juhatada. Nii ka seekord.
Rahel oli ees istuda tegelikult kehv. Päike paistis täpselt peale, oli palav ja paha. Õnneks jäi ruttu magama.
Kämping, kus me esimesena peatusime, oli mõnusalt nunnu (https://www.zanzibara.lv/en/). Aafrika võbin oli seal täiesti olemas, mega lahe isetehtud mänguväljak lastele, paar jänest ja pisikest siga, batuudid ja kõik jutud. Mirt jäi kohe üksi mänguväljakule, Rahe ärkas ka, täitsa lödi ja väga soe.
Kaur lasi mul oma vlogis mingi aeg kodus rääkida, millised on mu ootused selleaastasele reisile. Ütlesin, et tahaks päevikut pidada ja olla tsillim. Ja tahaks, et kõik oleks terved. Selles suhtes mega KOHE palavikust alustada. Rohud sisse, kauss ette (tol hetkel iiveldas tal ka täiega) ja panime Rahe tooliga keset platsi istuma, et asjad lahti pakkida. Mis seal ikka. Oli kohe hea tunne, et suutsin juba no täiega tsill olla. Mis see väike palavik ikka teeb? Vähemalt ei pea kohe jälle haiglasse minema!
Väga varsti saabus joostes natuke hüsteeriline Mirt, kes väitis hääle värinal, et mänguväljakul oli mingi lind tema peast väga lähedalt mööda lennanud. Meil elavad kodus aias umbes viis-kuus varest juba pikka aega. Kui nad näevad, et ma lähen kompostiämbrit kasti tühjaks valama, annavad nad üksteisele kohe kisades märku, et enne vesirotti paremale kraamile jaole saada. Üldiselt ei sega meie neid ega nemad meid, aga sel kevadel oli vahepeal ikkagi selline periood, kus nende pojakesed õppisid otse meie laste mängumaja katuselt lendama, mis tähendas, et pikemaid tiire aias tegin ikkagi nii, et võtsin hirmutamiseks ka ühe kaika kaasa. Sealt ilmselt õppis Mirt ka linde kartma. Ühesõnaga – eeldasin, et ta liialdab. Aga ei! Paar minutit hiljem lendas meie juurde, pmst pea ripsega üks nooruke hakk, kes pikema jututa läks ja istus Rahele õlale – ja jäigi sinna. Palaviku vastu see pigem aitas, isu oksendada ununes üldse.
Andsime hakile (edaspidi ka Faking Hakk) natuke süüa ja ta hängis meiega tol õhtul päris pikalt. Kui ta Rahet juba kaela pealt nokkima hakkas, pidin talle kahjuks natuke kolli tegema ja ta läks tolleks õhtuks täitsa ära. Mirt istus suurema osa ajast telgis ega tahtnud hakiga tingimata tegemist teha. Hiljem saime teada, et üks kämpingu töötaja oli ta pisikese pojana sealt territooriumilt leidnud ja ta põhimõtteliselt seal siis ise üles kasvatanud. Lind oli inimestega harjunud ja elas tegelikult seal lähedal naabrite juures. Kas tal õhtuti oli vaba aeg suhtlemas käimiseks, ma ei tea. Aga ka järgmisel õhtul saabus ta umbes samal ajal mänguväljakule, ehmatas Mirdi poolsurnuks ja sõi meiega mõnda aega pähkleid. Kui ta hakkas telgile väljastpoolt auku sisse nokkima, hirmutasin ta selleks korraks jälle minema.
Oli põnev ja kurb vaadata, kuidas Mirt, kes jällegi, on muidu väga julge tüdruk, sai sellest hakist täieliku trauma. Ühest küljest tahtis ta temaga väga kontakti leida, aga iga kord, kui asjaks läks, ei suutnud endast siiski üle saada ja jooksis kiljudes minema. Ühe korra juhtus see ka loomade aedikus, kus oli kategooriliselt keelatud jooksmine ja karjumine, sest see hirmutaks ülearu pisikesi sigu ja jäneseid. Korraga aga oli Faking Hakk seal kohal, hirmutas Mirdi jälle poolsurnuks ja nii ta seal ringi silkas, sigadele ja jänestele „vabandust-vabandust-vabandust!“ kiljudes.
Rahel oli esimesel ööl tegelikult päris korralik palavik, vahepeal lausa peaaegu 39 täis. Kütsime aga rohtu sisse, samal ajal, kui Mirt kogu aeg üles ärkas ja „ega see lind siin ei ole?!“ kisendas. Ei olnud. Sellised ööd on vahel nii toredad, siis mõtlen, et oi!, nagu nad oleksid jälle beebid, muudkui ärka koos nendega! Kahjuks rinnapiimast sellises olukorras eriti tolku pole, aga Arvis on selles mõttes mõnus, et ei pea kuhugi minema. Tõused korra istuli või põlvili, annad juua või rohtu või pai, heidad pikali ja magad edasi. Mille üle kurta!
Järgmisel päeval hakkas Mirdil muidugi kõrv valutama, aga ka siis ei kaotanud ma absoluutselt tsilli – valuvaigisti sisse ja elu läheb edasi! Pidasin isegi natuke päevikut!
Reis oli alanud vaatamata fucking palavikule, kõrvavalule ja hakile edukalt. Mina olin tsillim kui kunagi varem. Vahepeal, kui Rahe „mängust väljas“ oli, oli lausa rahulik olla. Lugesin kahe esimese päevaga 87 lehekülge juturaamatut! Sellist asja Eestis juba naljalt ei juhtu. Saldejumps!
Üks hea nali tuli veel meelde, kuidas esimesel õhtul Rahe muidugi varakult voodisse heitis ja kohe magama jäi, Mirdiga läksin hiljem järele. Mirt kurtis vaikselt voodist, et tal ei tule kuidagi und. Küsisin, kas ta tahaks midagi arutada, noh nagu ikka päevasündmusi või tulevikuplaane või niisama küsida, kuidas vorsti tehakse jne. Tema aga kuulis, et ma ütlesin “arvutada” ja edasi läks hoopis nii, et pidin talle kümme minutit liitmis- ja lahutamistehteid ette sosistama. “Kaheksa miinus kuus,” sosistasin mina. “Kaks,” sosistas Mirt üle magava Rahe mulle vastu.
Nii see elu meil siin käib.
