Pärast kahte ööd Lätis, kui kellelgi enam kõrvad eriti ei valutanud ja palavikku polnud, liikusime ettevaatlikult edasi Leetu. Nagu ma ka varem siin öelnud olen, siis Leedu kämpingud ei ole meie jaoks harilikult midagi erilist pakkunud. Oleme sealt pigem läbi sõitnud, hädapärast öö veetnud. Seekord aga oli Kaur leidnud üsna laheda koha Poola piiri ääres: https://pusele.lt/?lang=en. Koht asub suure järve rannas, mille teisel kaldal laiuvad Vene Föderatsiooni metsad. Küll siiski üsna kaugel, aga hea tuule ja päikese korral paistab Vene lipp üle järve siiski kenasti kätte.
Seal ja ka eelmises kämpingus ööbisime tegelikult tasuta. Kaur kirjutas neile, et kui nad tahavad, siis ta võib neile vlogis reklaami teha. Mul on selliste asjade suhtes nii vastakad tunded, sest esiteks – no mis influensserid meie ka oleme!? Samas. Kaur lennutaks drooni ja teeks oma videoid ja pilte nagunii. Kui me selle pealt paar sotti reisiraha kokku hoiame, mis sellest siis nii väga ära ei ole? Mina selleks üldiselt eriti sebima ei pea. Paaril korral hoidsin natuke aega kaamerat ja ühe korra vihastasin, kui ta tund aega kadunud oli ja omanikuga juttu ajas, aga mul parajasti elus abi vaja läks. Ja siis järgmisel päeval täpselt sama asja kordas, haha. Muidugi tegelikult olin täiesti tsill! Tegelikult muidugi eriti mitte, sest esimene kord, kui ta tunniks ajaks ära kadus, oli siis, kui pidime lapsi magama panema hakkama ja Mirdil tuli kohutav loomepuhang täpselt sel ajal peale ja ta ei saanud kuidagi pesema tulla, sest pidi kohe „ainult selle ühe asja, mis võtab viis minutit“ (võttis kakskümmend) valmis meisterdama. See tekitas aga olukorra, kus Rahe oli pestud ja voodis, mina aga pidin Mirdiga pessu minema. „Ära mitte midagi katsu, Rahe. Lihtsalt ole voodis ja jää magama,“ ütlesin talle. „Jaa, ema, jaa, ära muretse,“ ütles Rahe ja kasutas seda kümmet minutit, mis ta üksi Arvis oli selleks, et kõiki nuppe vajutada ja küte sisse panna. Nagu.
Ma põhimõtteliselt saan Arviga hakkama. Ma võiks minna temaga üksi metsa, leida sellise koha, kus ma teda lihtsalt auto tagant lahti ühendama ei pea. Ma oskan talle jalad alla kerida, gaasi pliidi külge ühendada ja muid eluks vajalikke asju teha. Küll aga ei tea ma eriti midagi küttesüsteemist. Ma tean aga, et seda ei pea sisse lülitama olukorras, kus väljas on 25 kraadi sooja ja selleks, et seda kinni panna, on mul vaja Kauri aju ja kätt. Ja seal vist tegelikult ei vihastanudki mind nii väga Kauri puudumine ja see, et Rahe loomulikult tegi täpselt vastupidi sellele, mis ma temalt palunud olin, vaid see, et ma olukorra lahendamisega ise hakkama ei saanud. Sest järgmisel päeval, kui ta jälle tund aega kadunud oli, panin kõik asjad üksi kokku, k.a telgi. Ainus, mida ma üksi ei saa teha, on varikatus, sest see võib tuule alla võtta ja siis läheb kõik nässu. Aga siis tundsin ennast vähemalt paremini, et sain midagi teha ja kuhugi oma energia suunata.
Aga sinna Kauri vlogimise juurde tagasi tulles on samas ju tore kõrvalt vaadata, kuidas tal see kõik silma särama võtab ja eriti sellistes pisikestes kodukämpingutes omanikud ikkagi ise ka päris elevile lähevad ja enne intervjuud puhta kleidi selga panevad. Kui saame sellega neile mõned kliendid juurde sebida, et toredad kohad võimalikult pikalt püsiks ja saaksime neid ka ise edaspidi külastada – miks siis mitte?
Lugesin kevadel hea sõbra soovitusel raamatut „Dopamiinisõltlased“ ja seal jäi ikkagi kõlama mõte, et kõige pikema „laksu“ saab taliujumisest. Alustasin kodus külma duši all käimisega, aga päriselt jäävette jõudnud muidugi pole. Samas olen püüdnud alates selle raamatu lugemisest pidevalt ennast ületada ja suvalistes kohtades ujumas käia. Et olen üles kasvanud Pärnus, siis olen selles suhtes ikkagi täielikult rikutud, et ma tahan ainult täiesti liivast põhja ja igasugused kivikesed, vetikad ja muda on põhimõtteliselt big no-no. Selle vastu aitavad aga ujumisjalanõud, mis ma kunagi endale Horvaatia reisi ajal mingist suva putkast naljaraha eest ostsin. Küll aga lasevad need mul ka väga rõveda põhjaga kohtades siiski vabalt ujumas käia. Nagu näiteks Leedu järves hommikul esimese ja õhtul viimase asjana. Mõne inimese jaoks on selline asi kindlasti täiesti suvaline elu osa, mis sa sellist asja üldse mainid, onju, aga minu jaoks täielik pidu minus eneses. Kaugel see talisupluski nüüd on? Jalanõud on ju olemas! Samm korraga!
Pušele kämpa tegi lahedaks see, et seal on terve metsaalune vanametallist kokku keevitatud kujukesi täis. Nende autor on keegi leedu kunstnik ja neid skulptuure on seal eri suurustes tõesti väga palju. Ka teeb kämpingu omanik jaanalinnumunadest uuristatud, vahel kristallide või muuga täiendatud kaunistusi, mille väljapanekuks on kämpingu juurde ehitatud kaunilt valgustatud vitriinidega klaasist majake. Õhtuti saab valgustatud kujude vahel ringi jalutada ja terve see kogemus on natuke õudne, aga lahe ka. Kaur käis neid ise ühel õhtul poole 12 ajal pildistamas ja siis käskis tagasi tulles mul ka ära käia. „Nad hoiavad sinu jaoks praegu tulesid veel 10 minutit põlemas.“ Nagu vahel ma mõtlen, et ta ei tunne mind üldse! Kas ma tahan minna öösel üksi metsa vahele kondama? Ei taha. Kas ma tahan minna öösel pimedas kondama metsa, kus on kõikjal natuke õudsed kujud, mis on valgustusega veel natuke õudsemaks tehtud. Kindlasti ei taha! Kas ma lähen üksi pimedasse metsa kollide sekka, kui keegi hoiab selle jaoks tulesid 10 minutit pikemalt põlemas? Jah, loomulikult! Ega ma mingi tänamatu ole! Kartsin ja vaatasin. Igatahes annavad need kujukesed kogu atmosfäärile väga palju juurde. Järv ise on mega nagunii.
Ka saab seal vesijalgrattaid laenutada ja restoranis süüa. Vesijalgrattaid võttes loetakse muidugi kohe sõnad peale, et kõige mõistlikum on sõita nii 15 meetri kaugusele kaldast ja hoida igal juhul ainult paremale, sest muul juhul võib kergesti kogemata Venemaale sattuda. Seda küll ei tahaks.
Kämpingust paari kilomeetri kaugusel leidus ka üks väga lahe matkarada. See oli üles ehitatud õpperajana koolilastele, mis tähendab, et vahepeal oli palju kõiksuguseid leedukeelseid infotahvleid, millest me muidugi mitte midagi aru ei saanud. Küll aga saime sealt hea ülevaate sellest, milliseid loomi metsas liigub ja kui me metsas alati nii palju kisa ei teeks, oleks meil ilmselt õnnestunud mõnda neist ka näha. Seekord nägime vähemalt rähni ja natuke oravat. Aga matk oli tõeliselt mõnus. Jõudsime ka kohalikku pühapaika, kus oli allikas ja pisike ristimägi. Kui mingi koht valutas või oli mõni muu tervisehäda, pidid sinna risti jätma ja haiget kohta allikaveega määrima, siis pidi valu ära minema. Mirdil tundus köha tulevat, nii et Kauri abiga meisterdas ta endale tillukese risti ja määris allikavett kaelale. Järgmisel hommikul ärgates rögistas ta aga ühe korraliku klombi endale suhu ja püüdes seda telgi ukse vahelt välja sülitada, lennutas ta selle otse Kauri plätusse. Ma ei ütle, et pühavesi üldse ei toiminud – naer on ju parim ravim!
Baltikum jäi seljataha.
