35. “Home is where you park it”

Itaaliasse jõudsime kibekiiresti. Mina lähenesin olukorrale muidugi eelarvamustega või pigem nagu Tommy Cash “Espresso Macchiatole” – stereotüüpselt! Aga nähes Waze’is noolt suunaga Prosecco, hakkasid mõtted juba mõnusalt mullitama ja üldine olemine läks ka juba üsna optimistlikuks.

Seega oli suur minu üllatus ja rõõm, kui selgus, et itaallased on tegelikult väga toredad inimesed ja kogu elu ei käigi ainult makaronide ja kohvi ümber. See käis ka pitsa, limoncello, värskete saiakeste ja Aperol Spritzi ümber! Ja mulle meeldib nende asjade ümber keerutada!

Ma ei teagi nüüd enam eriti, miks ma eeldasin, et itaallased on ülbevõitu ja turistide suhtes äkki isegi ebaviisakad, aga sellele väitele ma seal veedetud lühikese aja jooksul kordagi kinnitust ei saanud.

Meie reisi lõpp-punkt oligi sõna otseses mõttes paradiisisaar (https://isoladelparadiso.com/) ja plaanisime seal olla päris mitu päeva, et enne pikka tagasisõitu akud korralikult täis laadida. Itaaliat nägimegi selle reisi käigus tegelikult väga vähe, sest kämping oli piirile küllaltki lähedal ja mingit ringisõitmisplaani meil polnud. Tahtsimegi lihtsalt pikutada ja puhata – ja seda me tegime!

Et ka paradiisisaarekämpa omanikega (kelleks olid kaks 20ndates aastates venda) oli meil diil, saime endale parima platsi üldse. Ma poleks kunagi uskunud, et Arviga kunagi palmide all kämpida saame, aga just see Isola del Paradiso kämpingus juhtus. Telgi sättisime merevaate poole, mis oli meist tõesti vaid umbes 15 meetri kaugusel, suurepärase kalapüügivõimalusega. Ujuma minna sealt küll ei saanud, sest kogu merepõhi oli üleni kaetud austritega. Saare ühes sopikeses oli ujumiskohaks põhi austritest tühjaks tehtud – Kaur seal ka käis, aga kuna nad nägid seal Mirdiga kohe esimese asjana madu, siis mulle tundus bassein palju huvitavam ja ohutum. See oli ka suvi, mil Mirti tabas raskekujuline kalastushullus, mis tähendas, et meie elud polnud enam kunagi samad, mis enne.

Edaspidi olid nad kõvasti halvemad.

Mere ääres parkimine oli muidugi väga mõnna, kuni esimese õhtuni, kui selgus, et ka seal tuleb pea igal õhtul nii umbes pool tunnikest telki maa küljes kinni hoida, et “pehme merebriis” teda minema ei kannaks. Samas olime Sloveenias saavutanud juba teatava professionaalsuse – teadsime Kauriga väga hästi, mis nurka või seina üks või teine millal hoidma peab. Kui vaiksemad õhtud olid, panime lapsed magama ja hiilisime kämpingu baari. Vahepeal käisime muidugi kontrollimas, kas lapsed on endiselt Arvis ja naasime siis kordamööda pettunult teatega: “Jah, alles.”

See on muidugi nali – ma räigelt põdesin neid sinna jättes, aga tõesti – silm oli põhimõtteliselt siiski platsil pidevalt peal ja õhkkond tundus mega turvaline. (Sama mõtlesid kunagi kindlasti ka Madeline McCanni vanemad, aga nagu Hovery Covery 90ndatel SinkuVinkut kaverdas, siis “eks ole hullematki teinekord tehtud”.)

Kui nädalavahetuse päevad kätte jõudma hakkasid, tuli ka rahvast juurde. Meie olime arusaamal, et merele lähemale parkida enam ei tohtinud, aga ometi saabus üks 60ndatele lähenev Saksa paar, kes parkis meile täpselt telgi ukse ette. Ehk et merevaate asemel laiutas seal nüüd üks hiiglaslik RV. Kaur käis nendega üsna sõbralikult rääkimas ja pakkus, et äkki sõidate natuke edasi – meil nimelt läks tuba väga pimedaks, aga nemad vastasid sama sõbralikult, et päris sõidame. Mille peale mina panin passiivagressiivselt nende akna alla pesunööri ja riputasin sinna Kauri T-särgi kirjaga “Home is where you park it”. Kaur aga läks omanikele ütlema, et uued naabrid sättisid ennast keelualale, mille peale nad palusid sakslastel teise kohta kolida.

Casa è dove la parcheggi! (ingl k home is where you park it)

Mirdile meeldis tõesti järjepanu ja ilmast hoolimata mere ääres õngitseda. Kala ta ei saanud. Küll aga nägid nad seal vees ujumas hiiglaslikku madu, mis tekitas minus ikkagi väga palju ärevust ja mõtteid kohe koju tagasi sõitmisest. Õnneks jäid need kaks kohtumist madudega meie pere jaoks siiski ainsateks ja minu jaoks tavalise kollionujutu tasemele – las ta siis elab seal kapis, kui ma ei pea teda päevavalges nägema!

Mirdi kalapüügiarmastust märkas aga ka üks teine tore naabrimees, kes samuti sageli ussi leotas ja jättis ära sõites Mirdile kogu oma sööda – karbike jalgadega vihmaussidega (muud moodi ma neid kirjeldada ei oska). Kuna mina kardan vihmausse pea sama palju kui päris madusid ja Kaur tahab, et lapsed elus midagi ka õpiksid, pidi Mirt oma pisikese ja just seitsmeseks saanud südame rindu võtma ja neid jalgadega vihmausse ise konksu otsa ajama. Ühel hetkel hakkas ta aga hirmsasti kisama, sest väidetavalt oli sööt teda sõrmest valusasti hammustanud. “Ära aja jama,” ütlesime meie. “Tal pole ju isegi hambaid! Kus pool üldse ta pea on, mis?!” (Pärast guugeldasime sama isendit ja seal oli tehtud üks suurendatud pilt, kus oli näha, et seal pool, kus ta pea oli, olid ka teravad hambad – ja neid oli seal mitte vähe!) Laps õppis kindlasti midagi, aga vanemad ka!

Üks parimaid asju kämpa juures oli muidugi päris suur bassein, mille ääres ja sees veetsime iga päev mitu tundi. Seal tabasid stereotüübid mind siiski jälle, sest basseinis mängisid kohalikud lapsed päriselt “Marco-polo” mängu, kus üks karjub “Marco!” ja teine karjub “Polo!” – ja siis peab üksteist üles leidma. Teine geograafilisest asukohast tingitud olukord tabas meid Kauri sünnipäeval, kui tahtsime kämpingust väikese jalutuskäigu kauguses autentses Itaalia restoranis õhtuks lauda kinni panna. “At six? Noo, nooo!” ütles mees leti tagant. Lõpuks jäime tingimise tulemusena kella seitsme juures pidama. Ta pani selle küll raske ohkega kirja, ent oli kell 19 valmis meid siiski sõbralikult tervitama. Kui 21 paiku lahkusime, oli restoran muidugi päris õhtusöögile tulijaid täis. Meie eine oli itaallase jaoks parimal juhul brunch.

Kui ma Itaalias elaksin, veedaksin igal suvel vähemalt nädala sellel paradiisisaarel. 70ndatel hipide seas populaarne kämping on noorte kuttide käe all täiesti uue hingamise saanud. Samas hoiavad nad väga koha autentsust au sees. Selle õnnestumisest annab märku näiteks ka see, et igal suvel elavad kämpingus jälle ka need (vana)inimesed, kes seal 70ndatel peale tegemas käisid. Äkki teevad praegugi – ei küsinud!

Kui viimasel päeval lahkuma hakkasime – asjad olid juba koos, Arvigi auto külge aheldatud, ei saanud ega saanud me Mirti kalapüügilainelt eemale. Kuna kala tõesti hirmsasti näkkis ja kork oli isegi paar korda vee all käinud, polnud ka Kaur nõus ära tulema. Äkki laps saab tõesti lõpuks kala kätte! Kuigi see oli kaks aastat tagasi, mäletan ma endiselt mega hästi, kui närvis ma olin, et me lihtsalt minema ei hakanud! Aga ei – kalakese Mirt välja tõmbas! See kannatlikkus on ilmestanud hästi ka Mirdi edasist kalanaisekarjääri – lõputu ootamine ja väga vähe saaki! Esimesel korral ei tahtnud ta kala isegi kätte võtta, seal lendas appi loomaarmastaja Rahe, kes kalaga ilusti ära poseeris, enne kui ta jälle merre tagasi lasksime.