Alustan ühe hea naljaga, mis mul Bosnia ja Hertsegoviina metsakämpast rääkimata jäi, aga praegu meelde tuli. Oli üsna tavaline, et mina jõudsin õhtul enne Kauri voodisse, sest nagu me teame, siis naiste aju vajab rohkem und, sest me kasutame oma ajusid rohkem, nii et see oli ka täiesti loogiline. Viimasel õhtul Arvisse tulles rääkis ta (küll sosinal, sest lapsed juba magasid), et oli telgis näinud nii suurt ämblikku, et ta väljaajamiseks pidi isegi tema kasutama abivahendeid, sest seda kätte võtta eriti ei tahtnudki. Ma ämblikke pigem ei karda, võib-olla ainult siis, kui nad ootamatult ronivad mu õlal vms, et kui nagu ehmatavad, siis võin ikka rapsima hakata, aga reageerisin tookord Kauri jutule siiski mingi sosistava ewww või muu sellisega. Ja siis korraga kostis pimedusest Mirdi sosin: “Isa? Kas tal olid karvased jalad?” Ja see küsimus set the tone kogu ülejäänud ööks ehk et Mirt nägi kogu aeg unes ämblikke ja kartis, et need on ka Arvisse sisse roninud ja Rahe kisas vahelduva eduga öö otsa niisama, sest miks mitte!
Eritervitused Viimsi FB gruppi, kus põhiteema on see, et keegi teeb kusagil lähikonnas lärmi ja siis öeldakse talle kohe, et kui sa rahu ja vaikust tahad – mine ela metsas!
Tõesti?! TÕESTI!?
Aga nüüd tagasi Sarajevosse, kus pakkisime oma kola kokku, panime korteri jälle korda, tassisime kõik asjad autosse, ühendasime Arvi uuesti Subaariku külge ja võtsime suuna kanjonisse. Tükk tegu oli enne linnast väljasõitu leida hea parklaga toidupoodi ja sularahaautomaati, aga lõpuks tegime seda nii, et hüppasin lihtsalt suvalises kohas autost välja, jooksin pangaautomaati ja Kaur tiirutas seni ümber kvartali, kuni ma jälle suvalisest kohast koos rahapatakaga oma killavooriga ühineda sain. Kämping, kuhu me läksime, oli Tripadvisoris lausa 4,9-punnine koht (https://www.facebook.com/kamp.encijan/ ). Sinna tegelikult päris teed ei viinudki ehk et külastajad tulid oma autodega jõe teisele kaldale, kus siis keegi kämpingust neile kummipaadiga vastuvoolu järele aerutas ja siis kenasti kämpasse tagasi liugles. Meie aga Arvit üle jõe tuua ei saanud, seega tuli kasutada tagaust.
See, kellega Kaur kämpingust sõnumivahetuses oli, ütles, et muret pole, nendeni tuleb kruusatee, ja ärgu me muretsegu – seda mööda toovad nad ise iga päev endale ka toitu ja muud vajalikku, meie neliveoga seal kindlasti mingit jama ei ole, ja tulgu me aga kohale – nad võtavad meid rõõmuga vastu! Küll aga ei juhata kämpani ükski veebirakendus, aga tüüp näitas Kaurile ise kaardil ära, et ühe koha pealt kaob tee tõesti ära, aga teie sõitke muudkui edasi, kuni jõgi vastu tuleb – ja oletegi kohal!
Ja nii me siis alustasime oma teekonda tõesti nagu mingid kuradi ullikesed, Arvi rõõmsalt järel lohisemas, väljas juba üle 30 kraadi kuuma ja päike polnud veel seniiti jõudnudki! Kui maanteelt kõrvale keerasime, algas tõeliselt kitsas asfalteeritud mägitee. Selline, kus meile sõitsid vastu eranditult Volkswageni neliveoga bussid, ühel pool kõrgus kaljusein ja teisel pool tühjus – isegi piirdeid ei olnud. Kurvi taha ei näinud ja kogu aeg oli õudne olla. Lisaks ei süstinud enesekindlust teeäärses järsakus mahajäetud autod, ninad kuristiku poole kurvalt norutamas. Ühe koha peal sõitis meile vastu lausa kaks volkari bussi järjest, nii et pidin pea aknast välja panema, et näha, kas meie auto ratas äkki saaks veel 5 cm järsaku poole hoida või on Subaru esiratas viimane asi, mida ma oma lühikese elu jooksul näha saan. Samas võis aimata, et teel liikusidki peamiselt sellised sõitjad, kes seal kogu aeg ringi lasid, nii et neil oli üsna hea ettekujutus sellest, kui servale sõita võiks. Ja see polnud selle reisi ajal esimene kord, kus usaldasime oma elu sõna otseses mõttes mingi võhivõõra mehe kätte, kes kätega vehkides meile ühes ja teises kohas mõista andis, et tegelikult surm veel suu ees pole ja liikugu me julgelt edasi.
Juba siis hakkas mulle tunduma, et tegelikult võiks selle raftimise üldse vahele jätta. Igatsesin väga tagasi meie mõnusasse Sarajevo korterisse, turvalisse turistiellu vanalinnatänavatel, aga teha polnud enam midagi – ümber pöörata ei saanud isegi siis, kui ka Kaur oleks seda tahtnud.
Ühel hetkel sai asfalt aga otsa ja algas “kruusatee”. Kui keegi ütleb eestlasele kruusatee, siis halvimal juhul on see suure lahtise killustikuga veidi keskelt rohtu kasvanud teeke. Bosnia ja Hertsegoviina kruusatee oli aga hoopis midagi muud. See oli kitsas, järsk ja suuri kaljust alla kukkunud kive täis. Juba esimesest mäest alla sõites jättis isegi Kauri süda paar lööki vahele. “Mnjaaa, see polnud mul parim mõte…” konstateeris ta fakti. Edasi läks tee (nagu vanad hobuvankritele tehtud mägiteed ikka) järsult mäest üles või alla ja iga pööre oli peaaegu U-kurv. Pidime põhimõtteliselt sõitma mäe otsa ja siis mäest nii alla orgu, kui võimalik. Ja paari päeva pärast sama teed pidi ka tagasi…? Kuna Subaarik on automaatkäigukastiga, siis ei saanud eriti ka käikudega mängida, et õigel hetkel mootorile rohkem jõudu anda. Pidime lihtsalt lähenema asjale võimalikult suure hooga. Ja palvetama. Oi, kuidas palvetama. Avastasin, et mõttes issameie lugemine aitab hästi fookust hoida, isegi kui sa oled täiesti kindel, et jumal sind aitama ei tule. Põhimõtteliselt oleks võinud muidugi lugeda ka näiteks mõnda Leelo Tungla luuletust või muud, mis parajasti peas on. Näiteks J. Oro raamatut “Muna”.
Selleks ajaks, kui kaardi peal tee otsa sai, olime me juba 20 minutit täiesti vait olnud. Jututuju oli null. Mul oli selline ärevushoog, mida mul pole mitte kunagi varem olnud. Suu kuivas ja kurgus pitsitas, higi voolas ja pulss tümises kõrvus. Vaatasin vahepeal küljepeeglist, kuidas Arvi lihtsalt lendas üle kivide ja aukude, teinekord korraga mõlemad rattad õhus. “Nagu Kingpoole hiir,” mõtlesin. “Muhvigi.” Lapsed lihtsalt magasid. Ilmselt tajusid ka, et vibe autos oli nii mööda, et lihtsam oli silmad kinni pigistada.
Kui lõpuks kohale jõudsime, mul käed värisesid. Ja mitte ainult käed. Kuigi olime Sarajevos lõpuks selle paganama süsti ära teinud, siis tuli mul ikkagi esimese asjana otsida jahe koht ravimikotile, sest hommikune õlu, mis ma sinna külmikust susanud olin, ei olnud ammu enam jahedapoolnegi. Päriselu langes kohe kaela, taastumisaega ei antud. Meid võttis kämpingus vastu üks lahe lokkidega sell – meie arusaamist mööda ka selle koha omanik, kes hõljus rahulikult ringi, pakkus meile esimese asjana rakijat ja leidis minu ravimikotile koha ühes mõnusas tühjas kivist majakeses, kus jahutas ennast parajasti ka üks suur ja karvane koer, ja mille aknalauale sätitud kõlaritest tuli lakkamatult üsna head vanakooli tantsumussi, mida ta mängis kusjuures Winampist (kui keegi veel mäletab, mis see oli).
Tüdrukud said oma tervitusfantad kätte ja nende elu oli kohe jälle lill. Miks vanemad näost ära olid ja ema natuke värises, ei tekitanud kuigipalju küsimusi. Kämping ise oli mega ilus, aga Arvile seal tegelikult kohta ei olnud. Jäime ühe sissesõidutee juurde ja pakkisime ennast sinna esialgu siiski lahti, aga varsti selgus ikkagi, et ei – telk jääb sõiduteele ette ja nii kohe kuidagi ei saa. Pakkisime siis telgi uuesti kokku ja leppisime sellega, et peame paar päeva ainult Arviga läbi ajama.
Õnneks oli kämpingus hästi palju hängimiskohti ja telgist tegelikult eriti puudust ei tundnudki. Pigem mõjus see aga halvasti üldisele moraalile, mis oli tol hetkel niigi juba väga madal. Üritasime kohe ka omanikule mõista anda, et mäest üles me oma jõududega ikkagi ei saa, aga talle tundus see pigem mingi hea naljana. A la – selle auto ja nende rehvidega? Mis te muretsete – see on nuusata! Trallalallalaa! Tulge jooge õlut!
Nuusata oleks tahtnud küll, õlut üldse mitte, sest nutt kippus hirmsasti peale. Mirt asus kohe jõest kala püüdma, Rahe teda segama, ja me istusime Kauriga esialgu lihtsalt erinevatel kividel ja vahtisime murelikult kaugusesse. Olime nii madalal, kui Bosnia ja Hertsegoviinas minna sai. Sõna otseses mõttes.
Õhtusöögi olime tellinud kohapeal, kuna mingit söögitegemistunnet ei olnud, eriti nüüd, kus me ka telki üles panna ei saanud. Tõdesin jälle, kui väga ma armastan BjaH-d ja sealseid inimesi, ja kui vähe nende kohalikku kööki! Taas toodi lauda suured hunnikud sealiha, keedukartulit, alustuseks veel supp. Kõik oli muidugi väga maitsev (kui selline asi meeldib), aga söögiisu oli meil Kauriga peaaegu null. Suure vaevaga surusime midagi sisse ja palusime ülejäänu kaasa pakkida.
Kämpinguelu käis tegelikult väikestes majakestes, meie parkisime nendest natuke eemale. Arvi lähedal aga oli mingisugune eraldiseisev majake, kus tol õhtul tundus olevat kohalike meeste pidu. Me ei saanudki täpselt aru, kes need inimesed olid või mis seal täpsemalt toimus (vähemalt kämpingust kinnitati meile, et see on ühekordne asi), aga igatahes pidu neil käis. Täpsemalt poole kolmeni hommikul.
Selles mõttes polnud lugu, et meie lapsed magavad läbi igasuguse jura, nad on ikkagi Maardu külje all kasvanud, ja juba beebist peale harjunud sellega, et ilutulestik ei küsi nädalapäeva, aasta- ega kellaaega, ja magasid ükskord näiteks Haapsalu kesklinnas üle ka õigeaegse ilutulestiku, mida lasti 15 minutit järjest otse meie hotelli akna all.
Meie aga seevastu, olles tol esimesel õhtul nagunii murest koormatud ja seetõttu täiesti ärkvel, saime läbi kuulata kogu kohaliku popmuusika valiku. Minu jaoks kõige huvitavam oli see, et kõik oli kohalikus keeles tümakas, aga mitte ühegi laulu juures ei tundnud ma ära mõne maailmahiti töötlust! Viimase loona tuli ainus ingliskeelne lugu sel õhtul (Tom Jones’i “Sex Bomb“), mille järel pandi muss kinni, osa külalisi sõitis autoga (mööda seda kreisit teed, sest muud moodi sealt ära ei saanud!) minema ja Kaur läks autosse, et kindalaekast üks hädaolukordade Xanax hinge alla visata.
Hommikul ma kohvi ei joonud. Tundus, et kui sinna värina peale veel mingisugust ergutit ajada, võib päris jamaks minna. Lastele tegin põlveotsas võileivad ja läksime päevale vastu. Ise sõin nii palju, et saaks rohud ära võtta. Aga. Kui see kohutav mure (tol hetkel tundus see tõesti põhimõtteliselt maailmalõpuna) sealt ärasaamise kohta mind kogu aeg piinanud poleks, oleksin suutnud ka sellest tegelikult täiesti imelisest kämpingust rohkem rõõmu tunda. Jõevesi oli küll külm (15-16 kraadi, mitte rohkem), aga kuna õhk oli nii kohutavalt kuum, siis oli aeg-ajalt jõkke sulpsamine suurepärane värskendus! Selleks päevaks olime lubanud ka raftima minna, millega meil kogemused üldse puuduvad, aga mille BjaH-s olles tegemata jätmine tunduks täiesti kuritegelik!
Et nädalavahetus polnud veel käes, olid kämpingus peale meie veel ainult mõned hollandlased, seega jagasime paati koos ühe isa ja varateismelise pojaga, lisaks ühe 20ndates hollandi paarikesega, kes olid mõlemad hollandlasele omaselt väga heledanahalised ja pidid ennast ja üksteist seetõttu vahetpidamata päiksekreemiga määrima. Lastele aere kätte ei antud, aga varustuse saime selga kõik, nemad istusid kahekesi paadi keskel ja hoidsid elu eest kinni. Iga paat sai endale ka kapteni, meie oma oli kohalik jõmm Raiku, kelle inglise keel oli küll äärmiselt primitiivne, aga hääl vajadusel karm ja kuri. “Go, go, go, go! Fast! Go!” (lugeda nii, nagu sa seda eesti keeles loeksid ehk et goo-goo-goo-goo-fast-gooo).
Esialgu istusid paadi ninas hollandi pereisa ja Kaur. Seal pidi ilmselgelt kõige rohkem tööd tegema ja vett sai ka kõige rohkem näkku. Jõgi oli tegelikult mitte kuigi ekstreemne, oli kohti, kus pidi suurte ja teravate kivide vahel laveerima, mis pani Raiku tõesti väga kõvasti kisendama, samas hollandi pereisa selle peale sageli ikkagi kuigi palju kiiremini sõudma ei hakanud. Mulle oli see inimvaatlushuvilisena jälle väga põnev analüüsimise koht – rääkimata sellest, et meeskonnatööõpetajana oli seal väga lahe märgata ka erinevaid grupinähtusi või lausa -protsesse!
(Kuidas on hollandi keeles “sotsiaalne looderdaja”?)
Anyhow. Sõit kestis kokku päris kaua, samas tehti tee peal ka mitu pausi, põhiliselt selleks, et õlut juua (aga oli ka alkovabasid karastavaid jooke). Pärast löödi sadamas summa kokku ja anti oma kapteni kätte. Igas sellises peatuses, kus oli metsa kastide kaupa jooke tassitud, möllas ka kohalik tümm ja tehti kohutavalt palju suitsu. Aga pauside ajal sai ka ujuda ja see oli ikkagi väga tore! Meie kämpast läks too hommik ainult kaks paati välja, aga jõgi oli tegelikult sarnaseid seltskondi vaatamata mittenädalavahetusele üsna tuugalt täis. Eriti meeldis mulle, kuidas kohalikud kaptenid üksteisele üle jõe omavahel muudkui mingit arusaamatut jama hõikusid, või kuidas näiteks sõitsime justkui ühest täiesti süütust seisvast paadist mööda, aga siis, kui nendega kohakuti jõudsime, kargas neli suurt tüüpi sealt otse jõkke pommi, nii et me kõik jääkülma veega läbimärjaks saime! Igatahes oli vahepeal nii tore, et meie suur mure läks üldse meelest. Piisas mul aga ainult pilk uitama lasta, et tuleks jälle meelde, kui sügaval me täpselt oleme. Taevalaotuses kõrguvad kaljunukid tundusid täiesti kättesaamatuna – aga just sinna me pidime järgmisel päeval kuidagi saama.
Kui sõit lõppes, tassisime paadi jõest välja, künkast üles ja olime korraga Montenegro piiripunktis. Kuna auto, mis meile järele pidi tulema, viibis, oli tõeliselt põnev jälgida, milline kontrollitud kaos seal parajasti toimus. Olime täpselt silla ees, mille teisel kaldal oligi piiripunkt. Sild aga oli kohutavalt vana, nii et mingi vanamees andis vahepeal ootavatele autodele märku, kui jälle järgmised ekipaažid üle võisid minna. Meie olime nüüd tegelikult otsapidi juba Montenegros ja oma kämpa mõttes valel pool jõge. Valgeid Jeepe ja Volkari busse saalis seal kogu aeg edasi-tagasi. Nendest ronisid välja pea kahemeetrised üldiselt kiilakad ja higised mägede pojad, kes loopisid mängleva kergusega auto katusele virna kolm kummipaati, toppisid auto turiste täis ja sõitsid mootori lörinal minema. Üks nendest poegadest oli lõpuks ka meie sohver, nii et loopisime paadi katusele (kuidagi neid kinnitama keegi ei hakanud, ka see “kolmene tort” sõitis lihtsalt minema – tuletame meelde, et mööda kurvilist ja kitsast mägiteed, ehkki asfalteeritud) ja istusime autosse. Ühtegi turvavööd autos meie laste suureks rõõmuks (ja šokiks – “Ema! Kuidas nii saab!?”) ei olnud, konditsioneer oli looduslik (lahtised aknad) ja et ventilatsioonisüsteem veel paremini töötaks, vajus vahepeal sõidu ajal lahti ka tagaluuk.
Õhtusöögi võtsime jälle kämpingus, aga palusime seekord väiksemat portsu, lapsed sõid lihtsalt toorest salatit ja muud midagi. Kätte oli jõudnud reede ja õhtuks seilas suur hulk uusi külalisi üle jõe. Nagu ikka tervitati neid pitsi rakiaga ja muidu rahulikust kämpingust sai kohe tõeline peopaik, mille edukust sai hinnata selle järgi, et järgmisel hommikul jõe äärde minnes, võis siit-sealt leida roosakaid okselaike.
Meil aga polnud endiselt plaani. Nii omanik kui ka üks vanem härra, kes tundus seal mingi asjamees olevat, käisid meie käest sel päeval mitu korda eilse kohalike meeste peo pärast vabandust palumas, kinnitades, et nad ei saanud kahjuks midagi ette võtta, et seda lühendada, aga õnneks oli tegemist ühekordse asjaga ja loodetavasti me väga ei pahandagi. Kui üritasime jälle selgitada, et meil oleks siiski vaja kedagi, kes meid järgmisel päeval kruusatee lõppu aitaks – kas või nii, et sõidab julgestuseks ees ja häda korral võtaks Subaariku korraks lihtsalt sleppi, et me saaks veidi rahulikumalt sõita, siis meie jutt kuidagi kohale ei jõudnud. Magama läksime varakult ja murelikult. Ööunele ei aidanud kaasa see, et Mirt oli päeval jõe ääres üsna pikka madu näinud ja kartis nüüd, et see leiab kuidagi tee Arvisse. Olin temaga samas paadis – asjad olid minu meelest juba nii pekkis, et üks madu Arvis oligi sellest viimasest piisast puudu!
Hommikul jätsime jälle kohvi joomata, et süda liiga puperdama ei hakkaks ja otsustasin ühe korra veel kämpameestega rääkida proovida. Tulin just koos lastega hambaid pesemast ja võtsin, tüdrukud käekõrval, suuna otse omaniku ja selle asjaliku vanamehe suunas. Selgitasin uuesti, et palun, tõesti väga palun – kas te leiaksite kellegi, kes tuleks meile järele ja aitaks meil tagasi mäe otsa ja selle otsast alla saada. Sest mina sinna autosse enam istuda lihtsalt ei julge. Et haagis. Ja lapsed… Tõesti, endalgi võttis silma niiskeks. Ja nagu ikka naiste pisarad – mõjub! Oleks ma vaid parem nutja, maailm oleks mu jalge ees! Igatahes hakkasid härrad nüüd lõpuks kõnesid tegema.
Tiksusime mööda kämpat ringi, nägin ise ka jõe ääres ühte päris pikka madu, aga mul oli täitsa suva. Ja mul pole mitte kunagi mitte ühestki maost täitsa suva!
Raftima sättisid ennast aga eelmisel päeval saabunud. Nende stiil oli meie omast täiesti teistsugune – paatidesse pakiti kastidekaupa õlut, lisaks tahtis üks paatkond kaasa võtta ka oma tümmi, mille meie Raiku kohe ära keelas. Kui paadid välja hakkasid sõitma, siis astus lahe lokkidega sell rõdule ja mängis pisut häälest ära plokkflöödil Titanicust tuttavat “My Heart Will Go On’i”. Surin naerust. Korraks läks jälle täiesti meelest ära, et meie põhiprobleem polnud endiselt lahenenud. Tõdesin aga jälle, et ükski olukord ei saa kunagi olla nii drastiline, et mul naeruisu täitsa ära läheks.
Siis tuli sama mees meie juurde ja ütles, et põhimõtteliselt on ta ühe juhi leidnud, kes millalgi tuleb. Aga hommikul tulla ei saa, sest et siis sõidab sel teel liiga palju autosid, sest tassitakse paate ja varustust – kitsaks läheb! Aga millalgi ta tuleb, küll me näeme.
Kreisi on oodata midagi, mille kohta sul pole aimugi, millal ta siis ometi tulla võiks. Või kas üldse. Panime asjad igatahes kokku ja lootsime parimat. Ootasime ja ootasime. Kui siis korraga saabus mingi suur tüüp – kohe näost oli näha, et tema see meie päästeingel ongi – kas sina, Gabriel? Hoopis Miljan oli! Ta võis olla äkki natuke üle kahekümne ega rääkinud sõnagi inglise keelt. Ühendasime Arvi tema Jeepi taha. Lapsed olid muidugi sillas – seda nad kõige rohkem tahtsidki – et poleks turvavöösid ja aknad oleks lahti! Siis ei lähe süda üldse pahaks! Kaur sõitis Subaruga järel, meie läksime Miljani ja Arviga ees. Ravimid võtsin Jeepi kaasa – juhuks, kui Kaur peaks siiski kuristikku kukkuma, saan mina vähemalt oma vähki edasi ravida!
Istusin ja higistasin seal, suurest õnnest värisesid käed ja silmad läksid jälle niiskeks. Kas tõesti – lõpuks pääseme! Omanikud ütlesid, et peame Miljanile sõidu eest maksma 40 eurot, mis tundus mulle täiesti naeruväärne summa, sest ma oleks talle selle eest kohe andnud 200 oirot, oma esimese poja ja pool kuningriiki! Kuna ma Miljaniga rääkida ei osanud (ega julgenud), siis tegin meist salaja ühe pildi ka – auto nii hirmsasti värises, kvaliteedi kohapealt pidi ikkagi järeleandimisi tegema, aga mälestused on õnneks igavesed.
Sõidu alguses vaatasin kogu aeg murelikult küljepeeglisse, et kas Kaur ikka on meil sabas. Aga Miljan andis mulle üsna ruttu mõista, et muretseda pole mõtet ja kõik on väga korras. Võib-olla ta arvas, et ma muretsen üldse Arvi pärast…
Umbes poole tunni pärast oli kruusatee läbitud (kaljupoolsel küljel oli oluliselt mõnusam istuda ka) ja jõudsime kitsa asfaltteeni. Miljan jättis auto seisma ja mõtlesin, et nüüd siis ongi kõik – peame ise edasi saama. Kaur tuli ka juba autost välja, siis aga sain aru, et Miljan tahtis lihtsalt oma autosse õli juurde panna ja andsin ka Kaurile mõista, et kobigu ruttu oma autosse tagasi – ta viib meid edasi ka! Enne kitsa tee lõppu küsis Miljan lihtsalt kuidagi kätega, et kas tahame Montenegrosse minna või mitte ja minu vastuse peale keeraski nina Montenegro poole ja jäi suure tee ääres seisma.
40 eurot mul ei olnud, käepärast olid ainult 50-eurosed. Proovisin seda talle siis kätte toppida, millega ta üldse nõus ei olnud! Ei noh, mõtlesin mina. Hea tüüp, nüüd tahab ikkagi rohkem saada! Anname! Võtsin kohe järgmise 50-se välja ja pakkusid nüüd juba 100 eurot – nagu ma ütlesin, 200 oirot, mu esimene poeg ja pool kuningriiki, aga ka sellega polnud Miljan nõus. Vat sulle ahnepäits! Või äkki ta ei taha eurosid!? Hakkasin siis kohalikku raha pakkuma – ka seda ta ei tahtnud. Lõpuks tegi mulle selgeks, et kokkulepe oli 40 peale ja 50 on talle liiga palju. Püha taevas! Tüüp oli minust küll kolm korda suurem, aga toppisin selle 50eurose talle lõpuks ikkagi pihku, mille peale ta selgitas Google Translate’iga, et tahaks siis pärast ka YouTube’i video linki saada ja andis mulle oma meiliaadressi.
Kämping tegi meile õnneks mega alet – teeäärne ööbimine koos öise tümmiga oli üldse tasuta! Raftimise eest võtsid ka poole hinnast alla ja lõpuks oligi põhikulu 50 eurot Miljanile, mille kirjutasime koolituskulude alla. Never again.
Kuigi nagu huumori mõttes pakkusin kohe Kaurile välja, et läheks järgmisel aastal uuesti Arviga sinna samamoodi. Lihtsalt, et nende nägusid näha, kui me kohale jõuame. (Kõrvus hakkas kohe kumisema häälest ära “My Heart Will Go On”.)
Montenegro teed olid küll käänulised ja kurvilised, aga piiretega ja väga siledad. Esimeses linnakeses tegime peatuse ja sõime – suured portsud ja mitu käiku! Selline rõõm ja rahu olid hinges, et meenutan toda söömaaega siiani suure heldimusega. Üldse oli kuidagi nii mõnus olla. Kui kogu aeg on mingi jama, siis vahepeal, kui ei ole parajasti mingit jama, tundub kohe maailma parim päev!
Restoranist auto juurde kõndides leidsime veel ka putka, kust sai 10 euro eest 500 GB (!!!) internetti, nii et naasmine tsivilisatsiooni käis kohe kõikide kellade ja viledega. Võtsin isegi jälle päeviku välja ja panin paar dramaatilist ridagi kirja! Järgmisse kämpingusse ühe rahvuspargi veerel oli veidi üle tunni aja sõitu, aga tee sinna lookles Montenegrole omaste taimestikuta kaljude vahelt, päike oli loojumas, avarus lõputu, lehmad läksid koju ja nii hea oli olla.
