Modra Farma viimasel hommikul pakkisime asjad kokku (unustasime kusjuures sinna maha ka oma parima pesunööri) ja mina läksin arvet maksma. See on alati selles mõttes põnev hetk, et Modra Farma arve on “like a box of chocolates, you never know what you’re gonna get” põhiliselt seetõttu, et baari-kohvikuosas on raamatusüsteem ja sa tegelikult ei taju üldse, kui palju lapsed päeva jooksul jäätist söövad ja mida sa sinna täpsemalt muudkui kirja oled pannud. Auto juurde tagasi minnes kuulsin juba eemalt mingit imelikku heli – loomulikult tuli see meie platsi juurest, kus Kauri vandumist saatis mingi veider plõksumine, mis tuli Subaarikust.
Läksin majja tagasi – tol hommikul olid mõlemad omanikud kusagil asju ajamas ja kohal oli ainult nende töömees-sulane – megasõbralik hollandlane, kes oli kohe valmis meile appi tulema. Ta teadis juba autot nägematagi, milles asi on, ja sõitis oma auto ja krokodillidega Kauri juurde. Minutite pärast mootor jälle töötas ja saime Arvi taha ühendada. Eks autode akud ongi erinevad ja Subaruga reisimist me tegelikult alles õppisime. Nii hoidsimegi muretult näiteks tagaluuki pool päeva pärani, mis võib-olla Koleosega võis isegi läbi minna (sest ma ei mäleta, et me oleks kunagi ühtegi oma Renault’idest jump startima pidanud), aga diiselmootor polegi ju sama, mis hübriid, nii et mida sealt oodata ongi. Igatahes saime targemaks, ostsime järgmisest bensukast igaks juhuks isiklikud krokodillid ka ja sõit võis jätkuda.
Kassi kämpingust kaasa ei võtnud, aga meid hakkas saatma üks uus kaaslane – “kolks”. Kusagil midagi kolksus, mitte kogu aeg ja vahel ka mitte august läbi sõites, aga midagi kusagil kogu aeg või vahepeal kolksus, ja oli näha, et Kaur ei mõelnud enam mitte millelegi muule, vaid ainult sellele, mis kolksub ja mis sellest kõigest edasi saab. Seega võtsime suuna Ungarisse Ilse juurde (https://www.campercontact.com/fr/hongrie/miklosi/73038/la-petite-etoile), aga enne seda üritasime Slovakkia poole pealt leida veel mõne autotöökoja, kes meid reedel üle vaadata saaks. Asusin oma lemmiktegevuste – autos guugeldamise ja võõrastele helistamise kallale. Eriti nii on hästi tore helistada, kui sa pead kõnet alustama: “Hello, do you speak English?” ja teise poole instinkt tundub sageli olevat kohe “no” öelda. Küll aga rääkis kõikides helistatud kohtades keegi mingil tasemel inglise keelt, samas polnud neil muidugi pooleteise tunni pärast meile vaba aega pakkuda. Kuni leidsime ühe koha mingis väikses linnakeses, kus oli nullingliskeelne töömees, aga vägagi ingliskeelne naisterahvas, kes ise käsi külge ei pannud, aga oli suurepärane korralduslikes küsimustes.
Tegemist oli Subaru, samas ka Lada esindusega. Kellele ema, kellele tütar. Päev oli jälle kohutavalt kuum, aga panin rohtudele uue külma õlle kotti ja tõstsin ravimikoti Arvisse – seal püsib temperatuur üldiselt pareminigi stabiilne kui autos. Et käes oli lõunaaeg, võtsin tüdrukud käekõrvale või sappa (oleneb, kes on veel sellises vanuses, et võiks avalikus kohas ema käest piinlikkustundeta kinni hoida) ja läksime toitu otsima. Maps ütles, et nii umbes poole kilomeetri kaugusel peaks olema mingisugune, võiks isegi öelda, et restoran! Kohale jõudes selgus siiski, et tegemist on spordibaariga ja süüa seal tegelikult ei saa. Õues aga oli tõesti väga palav, nii et tüdruk leti taga ütles ilmselt pigem kaastundest, et mingi snäkivaagna ta võiks meile kokku keevitada küll. Girl lunch Slovakkia moodi!
Vaatamata sellele, et mure auto pärast oli üsna suur, juustuisu see muidugi ära ei võtnud. Ei teagi, mis peaks elus juhtuma, et juustuisu ära läheks! Eelmise aasta Rimi aasta kokkuvõte (nagu Spotify teeb, aga laulude asemel on toit ja bändide asemel toidugrupid) kinnitas mulle ka, et kõige rohkem ostsid sa 2024. aasta jooksul juustu. Siinkohal oleks oluline ära märkida, et näiteks Rimi banaane sõime perega eelmisel aastal ära 77 kilogrammi! Aga ometi ostsin rohkem juustu! Igatahes. Snäkivaagnalt jätsime söömata ainult sibula, sinepi ja rupskid, aga just siis ilmus õnneks Kaur välja ja sai oma lemmiktoidud ise pintslisse pista. Subaariku kolksu põhjust tuvastada ei suudetud, aga tehnik kinnitas, et edasisõit mingisugust ohtu ei tohiks kujutada.
Ilse juurde oli väga tore jõuda. Väikeses Miklósi külas oli aeg seisma jäänud, aga Ilse oli ehitanud näiteks uue katusealuse, kus juba esimesel õhtul saime tutvust teha jälle ühe hollandi perega. Et Ilse on ise hollandlane, on tema juures alati ka kaasmaalasi näha. Pereisa oli graafiline disainer. Paika pidas jälle vana tõde, millele olen elus ennegi kinnitust saanud. Kuidas saada aru, et keegi on graafiline disainer? Ta ise ütleb seda sulle esimesel võimalusel! (Samas olen aru saanud, et sama on ka inimestega, kes on Sütevakas käinud – sa saad aru, et ta on Sütevakas käinud, sest ta ütleb seda sulle esimesel võimalusel! – stop me if I’m wrong, stop me if I’m wrong.) Lobisesime temaga pikalt, lapsed mängisid vaatamata keelebarjäärile ja vanusevahele edukalt sulkat ja hängisid basseinis.
Otsustasime Ilse juures üldse aja maha võtta (nagu me Modra Farmas poleks seda just teinud…) ja otsisime võimalusi mingiks lahedaks matkaks või muuks väljasõiduks. Kaur leidis poole tunni kauguselt järve nimega Deseda, mille ümber sai jalgratastega sõita. Olin küll mõõdukalt mures, sest ühist rattamatka pole me varem proovinud. Isegi Muuga vahel perega sõitmas põhimõtteliselt eriti ei käi, lapsed omaette küll vuravad ringi, mõnikord olen viimasel ajal ka näiteks Rahega külapoodi sõitnud. Kui siin kellelegi külla lähme, siis tavaliselt üks ühe lapsega ja teine teisega. Ei pea minu närv muule lahendusele vastu. Paaril korral on lapsed ka kahekesi kodukandis ratastega liikunud, eelnevalt täpselt kokku leppides, kui suurt pikivahet tuleb hoida, ja jõudnud kokkuleppele, et kahe ratta vahe peaks alati olema vähemalt “2 Birki”. Kes ei tea, kui palju see on, siis üks Birk (minu korvpallurist tädipoeg) on natuke üle kahe meetri pikk. Nii et kaks Birki on täiega hea pikivahe!
Deseda järve rada oli tõesti väga tore. Ka rattalaenutusemees oli ülimalt kannatlik, sest Mirt võttis alguses lasteratta nagu ikka, sest ta on KA laps. Kui aga sõitma hakkasime, kurtis ta, et see on talle lootusetult väike. Peale vaadates ei tundunud probleemi olevat, aga kes on kunagi Mirdiga vaielda üritanud, teab, et mingis olukorras on lihtsam lihtsalt järele anda, eriti juhul, kui oled just neljaks tunniks rattad rentinud ja tead, et tema võib selle aja ilusti täis vaielda. Seega sai ka tema naisteratta, millega ta suurepäraselt sõita oskas ja minu suureks rõõmuks rivis viimaseks nõus jääma oli.
Kui järele mõelda, siis minu lapsepõlves oli küll jumala vähe lapsi, kellel nende pikkusele sobiv ratas oli. Ikka sõitis keegi kellegi väikse vanaga või siis oli kusagilt juba 9aastaselt mingi täissuuruses ratta saanud ja siis pulgaratta puhul sõitis nii, et keha oli pulga alt august läbi, või kellel olid vähegi pikemad jalad, see lasi sadula kõige madalamale ja väntas kikivarvul, nii et kogu keha vajus selle vända poole, mis parasjagu allavajutamist vajas. Ja see oli kõik täiesti tavaline ja normaalne.
Järvering ise oli nii umbes 12 km pikk. Selle läbimiseks oli ette nähtud neli tundi, meie saime hakkama kahega. Ma ei tea, kas näiteks Rahe on üldse kunagi nii pikalt järjest rattaga sõitnud, aga tegime vahepeal söögi- ja joogipause, keegi käna ei pannud ega nurisenud kordagi! Sõitmisest tegin ainult videoid, nii et seda saate Kauri vlogist paremini näha (https://www.youtube.com/watch?si=ZFFozYlGBdPgOAA8&v=O7JK-gYpKkE&feature=youtu.be). Rada kulges peamiselt asfaldil, mõnes kohas ka metsa vahel, aga ka seal ei olnud seda kuidagi keeruline või ohtlik läbida. Meie valisime selles suhtes (küll täiesti kogemata) mõnusama suuna, et teistpidi sõites oleks teel olnud väga palju tõuse. Mäest üles sõitmiseks tulime rattalt maha ainult ühe tõusu ajaks kohe enne lõppu.
Mul läks ikka päris pikalt aega, et aru saada, mida teeäärsetel liiklusmärkidel suur hüüumärk ja sõna “VIGYÁZAT!” tähendab. “Oo, vigiasat sullegi!” mõtlesin mina ja mõtisklesin väntamise kõrvale jälle selle üle, kuidas eesti ja ungari keeled on omavahel nii lähedases suguluses ja kuidas see ikkagi üldse eriti välja ei paista. (Vigyazat tähendab ungari keeles “ettevaatust” ja tähistas olukorda, kus oli parajasti tulemas järsk ja kiire laskumine.) Kui ma oleks neid ette teadnud ja sellest sõnast kohe alguses aru saanud, oleks ma sinna palju suurema murega läinud. Nüüd oli kuidagi go with the vändad olukord ja tuli omavahel lihtsalt piisavalt Birke hoida, et suurema mureta alla jõuda. Kes sinna kanti satuvad, soovitan kindlasti rattaretk läbi teha! https://www.alltrails.com/trail/hungary/somogy/deseda-to-kortura Ilse juures viibides olime otsustanud jälle ka kuulsatesse Ungari termidesse minna. Valisime sama koha, kus me kolm aastat varem olime käinud. Seekord oli sinna nii palju toredam minna juba ka seetõttu, et tüdrukud oskasid mõlemad ujuda! Seal oli küll päris termibasseinide juures igasuguseid keelumärke, mis ütlesid, et lapsed peaksid olema vähemalt 12aastased, et nad vette minna tohiksid, aga mulle tundus, et see oli pigem seotud sellega, et näiteks kolm aastat varem ei tohtinud lapsed seal saunagi minna! Nüüd kusjuures võisid. Palju imelikke reegleid! Ühesõnaga ignosime kõiki keelumärke ja tegime kordamööda liumäe juures valvamist. Isegi see, kui saad täiesti muretult viisteist minutit ühes kohas Ungari pensionäride vahel liiga soojas vees mõnuleda, on täiesti hindamatu. Et tol päeval oli kämpas pitsaõhtu, pidime vahepeal ka kella vahtima, et mitte hiljaks jääda. Samas polnud meil ka nii kiire, et ei jõuaks spaas ühte vanakoolimaisi sisse keerata. Seda tõesti kusagil paremat ei saa, kui selle piirkonna kõige lambimas söögikohas.
Viimasel hommikul Ilse juurest ära sõites, olid kõik miskipärast mega närvis. Reis oli tegelikult alles nii alguses ja selline “kõik on närvis” olukord on siis täiesti tavaline. Umbes teise nädala pealt tekib täielik rahu majja, kõik võtavad asju nii, nagu nad parajasti on, ja erilist põhjust tüli üles kiskuda justkui enam ei leiagi! Suure kisaga saime asjad siiski kokku, kõigele lisaks hakkas Rahe kurtma hambavalu, sest üks plomm oli eelmisel päeval suust välja pudenenud. Samas kolises autos midagi endiselt ja see ei aidanud üldisele meeleoluhoidmisele eriti kuidagi kaasa.
Päevaplaan nägi ette Horvaatia kaudu supsti Bosnia ja Hertsegoviinasse jõudmist. Waze pakkus, et kohale võiks jõuda umbes 17.15 (tegelikkuses maandusime kell 20.30). Teadsime kohe, et Horvaatiasse sel suvel pikemalt jääda ei plaani – sel lihtsal põhjusel, et seal me juba mingid aastad tagasi olime, lisaks on seal väga kallis! Üks bensiinijaamapeatus, kust ostsin paar sarvesaia, natuke vett ja äkki ka mõne jäätise, läks maksma 34 eurot. Paari tunni pärast kulutasin sama summa Bosnia ja Hertsegoviina toidupoes, kus lisaks mitme päeva toidule, ostsin veel õlut ja näiteks ka lastele kaheksa paari trussikuid! Tajusin jälle, kuidas oleme siin oma Circle K-de ja Alexelade ja miks mitte ka Olerexidega täiesti ära hellitatud! Lõunat ei saa sa mujal suvalises bensukas elu sees – null värsket asja, ainult krõpsud ja küpsised. Hädapärast leiad mingi võileiva, aga see on raudselt mingi hästi spetsiifilise kastmega ja osaliselt läbivettinud või võimatult kuiv. Siis on nendest 34 eurost veel eriti kahju – pead ostma asju, mida sa tegelikult isegi eriti süüa ei tahagi!
Bosnia ja Hertsegoviinast algas ka eestlasele väga võõras “appi, mul pole netti” olukord. Õnneks oli kohe pärast piiri teel hiiglaslik kaubanduskeskus, kus jagasime ülesanded ära ehk et Kaur läks internetti otsima ja mina tšikkidega toidupoodi. Seda me aga suurest kompleksist ei leidnudki. Õnneks juhatas ühes apteegis müüja mind lahkesti maja taha, kus saabus minu esimene kokkupuude mu vaieldamatult lemmari B-ja-H toidupoeketi Bingo!-ga. Tõesti – nii odavad ja head asjad! Kauril õnnestus ka internet leida ja minul see kaart oma telefoni isegi ära installida. Meil oli igaks juhuks küll kaasas ka Garmin ja isegi füüsilisel kujul teedekaart, aga Kaur vist ei kujuta ette, kui halb kaardilugeja ma tegelikult olen, nii et etterutates võin öelda, et seda kaardiraamatut me õnneks kunagi avama ei pidanudki. Kuigi see on tema suur unistus – päris atlasega reisida.
Unistagu edasi!
Kämping, kuhu õhtuks jõuda tahtsime, oli piltide järgi üks tõeliselt veider koht (http://www.zelenkovac.com/). Tee sinna kulges mööda ilusaid vaateid. See riik meeldis mulle kohe algusest peale. Kuidagi nii ehe ja ilus, samas põnev ja sünge. Nagu Eesti, aga steroidide peal. Ehk et on küll kuusk nagu koduski, aga kaks Birki kõrgem! Kämpingusse jõudmiseks pidime ka natuke metsateed läbima, mis on Arviga minnes alati natuke õudsem, sest keerad kuhugi sisse ja kunagi päris kindel pole, kas see ikka õige koht on. Eriti kottpimedas metsas. Aga siiski-siiski, jõudsime õigesse kohta pärale.
Kämpingu keskus oli väike kanepilõhnaline baar (pildil), mis nägi välja natuke nagu muinasjutust, aga võib-olla pigem sellisest algupärasest vendade Grimmide omast, kus õnnelikke lõppe polnud veel üldse välja mõeldudki, kus Punamütsike jäi hundi kõhtu ja Okasroosike igaveseks magama (vaja siis on kõike näppima minna!) jne. Kämpingu majakesed olid kõik justkui põlve otsas suurtest palkidest kokku klopsitud ja metsa alla (ja sisse) laiali loobitud. Omanik juhatas meid baarist natuke eemale ühele suurele platsile, kus seisis vana kollane buss, telk (kus keegi kunagi ei maganud) ja üks kummaline majake.
Pimedas ei ole väga tore asju lahti pakkida, aga midagi muud üle ka ei jäänud. Mets ümberringi oli pime ja natuke õudne. Täpselt selline tunne oli, et iga hetk võib puu tagant välja astuda näiteks karu või puuma või põder. Aga (rööv)loomade asemel nägime hoopis midagi väga imelist! Jaanimardikaid! Või ma isegi ei tea, kas need olid jaanimardikad, sest neid ma olen Eestis ka näinud, aga siis nad on olnud vähemalt kaugelt vaadates hoopis teistsugused. B-ja-H omad olid osaliselt nagu virvatuled, mis Eesti muinasjuttudes talupoegi sohu meelitasid. Igatahes vilkusid puude vahel pisikesed täpitulukesed mööda oksi ringi ja kadusid siis üldse ära. Kuna Kaur nägi neid ka, siis saan kindel olla, et tegemist pole päris viirastusega. Tol hetkel see küll täpselt nii tundus.
Õhtusöök oli tol päeval kell 22.00. Mulle nii meeldib, et meil on nüüd telgis uus ja suurem laud, kus me saame kõik koos päriselt süüa, mitte nii, et meie oleme kõrgema ja lapsed madalama laua ääres eraldi. Siis isegi kell kümme õhtul suppi süüa on täiesti nunnu ja tore tegevus. Natuke vähem toredad olid meie platsi äärses majakeses asuvad vetsud ja pesuruumid. Ma ei tea, kas te olete kunagi näinud filmi “Wrong Turn” (2003. aasta versioon), aga tunne oli umbes selline. (Soovitan seda filmi ka igal juhul vaadata!) Ma olin täiesti kindel, et lapsed sinna duši alla oma jalga ei tõstagi, aga eksisin! Kaur arvas üldse, et tuleb meie kaasatassitud minivetsulahendus lõpuks ikkagi käiku lasta, aga naispere võttis asja pigem huumoriga. On ta, mis ta on. Kui asjale teisest küljest vaadata, siis ikkagi olime jõudnud otsapidi piirkonda, kus pahatihti oli vetsupoti asemel lihtsalt auk maas, nii et!
Ma ei tea, miks ma sellest “vannitoast” ühtegi pilti ei teinud, aga kujuta lihtsalt ette, et vanaaegse vetsupoti kõrvalt seinast tuleb välja dušš. Pildil istub Mirt parajasti vetsu ukse ees. Nurga taga sai nõusid pesta, mida me hakkasime hoolega laste päevadesse integreerima (vahel edukalt, vahel mitte – fotol edukas päev). Ja kõik kohad, KÕIK kohad, olid täis tuhatoose.
Järgmisel päeval oli Kauri sünnipäev.
