Kauri sünnipäevaks polnud ma üldse valmistunud. Nagu tavaliselt. Ma ei oska hästi kinke teha ja mida vanemaks saan, seda halvemaks selles miskipärast lähen, nii et surusin talle sünnipäevahommikul lihtsalt sularaha pihku ja ütlesin, et osta ise endale midagi vajalikku või ebavajalikku või niisama ilusat! Nagu me polekski kohe 12 aastat koos olnud ja selle üle tegelikult pea igapäevaselt väga õnnelikud! Ma suudan pigem talle mingil täiesti suvalisel teisipäeval tühja koha pealt ootamatult jumala hea kingituse teha, aga sellised tähtpäevalised asjad on minu jaoks keerulised ja ega sellega midagi teha olegi – ta on ka leppinud, et romantikut minust enam ei tule. Võttis raha vastu ega nurisenud.
See on traditsiooniline kaurisünnipäevapilt, kus ta võtab mõlemale õlale ühe lapsukese. Eelmisel aastal mõtlesin juba, et no järgmisel aastal enam ei jaksa! Aga näe, ikka jaksab!
Olime endiselt samas kummaliste majadega metsakämpingus, kus öö maksis kusjuures 15 (!) ja hommikusöök nina pealt neli eurot. Seega oli muidugi ülimalt loogiline, et mingit pudrukeetmist ei tule, vaid võtame einet kämpa baaris. Huvitav oli see, et kohvi meile esialgu koos toiduga ei toodudki. Arvasime, et nad lihtsalt unustasid ja küsisime seda eraldi juurde. (Kusjuures pärast selgus, et see polnudki hommikusöögi osa, aga eraldi tasu nad selle eest siiski ei küsinud.) Nad on tõesti üks tore ja lõputult külalislahke rahvas. Ka hommikusöögivalik polnud muidugi harjumuspärane, aga õnneks leidsime kõik endale midagi suupärast ja ühtegi asja päris söömata ei jätnudki. Kohv maitses muidugi väga kentsakalt – ei oskagi seda kuidagi kirjeldada. Nagu kastanitest tehtud või tammetõrudest. Kuigi ma pole kunagi söönud ei kastaneid ega tammetõrusid, aga selline ta igatahes tundus. Asja ajas ära igatahes – juba sellest maitseehmatusest olin kohe täiesti ärkvel!
Päeva plaanisime veeta kämpas, juba sinna sõites sai selgeks, et lähikonnas kuhugi eriti minna ei olnudki. Läbisime küll teel mingeid külakesi, aga näiteks mõnda restorani, kuhu jalutada, ei märganud. Ka polnud seal muidugi ohutut teed jalutamiseks. Pärast hommikusööki Arvi juurde tagasi minnes selgus, et meile olid tekkinud naabrid – mitu kohalikku peret (tõeliselt suured ja mehised mehed, nagu BjaH-s tavaks, naised-lapsed kaasas) ja vardasse tõmmatud üks terve siga. Oli näha, et ööbima nad tulnud ei ole, pigem päeva veetma. Et vardas siga (ja see polnud mingi väike notsuke, vaid ikka korralik kult) on meiesugustele ikkagi vaatamisväärsus, imbus Kaur muidugi kiiresti seltskonda, et nad tal natuke filmida lubaksid (https://www.youtube.com/watch?v=uVzyJluNDhA). Keelebarjäär oli küll maast laeni, aga see neid ülimalt sõbralikust suhtlusest muidugi ei takistanud. Kaurile pandi kohe külm õlu ja pits rakijat pihku – mida hommikul ikka muud juua, eks! Küll aga oli seltskonnas üks naisterahvas, kes oskas saksa keelt, nii et saime temaga natuke omavahel muljetada – ja muidugi selgus, et tema mehel, kelle siga seal vardas parajasti pöörles, oli ka täna sünnipäev! Nii et Kaur viis härrale meeneks väikese pudeli Vana Tallinnat – vat selle jaoks me neid ju kaasa ostsimegi! Et kui juhtub, et kohe pärast hommikusööki tuleb jooma hakata, poleks mingit imelikku passimist. Obv.
Päeva teises pooles, kui siga valmis sai, tõid nad meile muidugi ka hiiglasliku taldrikutäie rasvast tilkuvat siga, mis 30kraadises kuumuses tundus mulle lihtsalt maailma kõige jäledam asi (eriti, kui arvestada, et ma praegu ikkagi sealiha põhimõtteliselt üldse ei söögi). Kaur ja Rahe aga vitsutasid seda mõnuga. Paari päeva pärast aga pidime sellest suurema osa kahjuks ikkagi lihtsalt ära viskama – kus sa sellist kogust liha üldse hoiad? Žest muidugi oli nunnu. Mulle kõige rohkem meeldibki reiside ajal kohalike eluolu jälgida, nii et tegelikult oli supertore, et nad sinna metsa alla kogunenud olid.
Naljakas oli ka see, kuidas nad vahepeal kuulasid 2-3 lugu hästi kõvasti muusikat ja siis panid selle üldse kinni. Ja seda nii umbes korra tunni jooksul või natuke harvem. Kuuma eest pagesime metsarajale, kus väga palju matkata küll ei kannatanud, aga vähemalt sai puude alt varju ja jahedust leida – lisaks on sealne loodus ikka väga lopsakas ja muljetavaldav. Ka voolas meie platsi kõrvalt ja üldse läbi kämpingu üks ojake (nagu selgus, siis lausa allikas!), kuhu lapsed endale väikese lamamisbasseini ehitasid ja seal ennast jahutada said. Oja voolas läbi ka baari juurest, nii et kui sinna õhtusöögile sättisime, ehitasid tüdrukud puutükkidest paadikesi ja said neid oja mööda sõitma lasta. Nunnu! Peab ka ära märkima, et kohaliku sünnipäevalapse lapsed tundsid meie omadega suhtlemise vastu suurt huvi ja mingil moel mängimine neil isegi õnnestus, kuni kuulsin, kuidas Rahe korrutas võõrastele lastele, et Mirdi nimi on “Saku õlletehas”, mis viis meie omad omakorda tülini ja ka teistega koostöö jäi seetõttu katki ja rahvusvahelised suhted seiskusid. Kusjuures peaks jälle rõhutama ka seda, et Saku õlletehase tooteid meie majapidamisest leida on väga raske, küll aga ripub meil kodus saunas selline suur ja vanaaegne Saku õlletehase pilt. Inspiratsiooniallikas siis ilmselt see. Ikka endiselt on väga huvitav jälgida, kuidas Rahe aju töötab.
Õhtusöögiks olid kämpa “restos” sealihast vorstikesed, sai ja sibul. Enne seda aga tõi meie kõrval siga küpsetav sünnipäevalaps meile Rahe pea suuruse tüki torti, millest me suurema osa nelja peale kinni pistsime, nii et polnud lugugi, et suurem osa õhtusöögist ainult Kaurile väga maitses. Aga see tort, millega me oma isu ära rikkusime, oli tõesti suurejooneline. Kuuekihiline, kreemi ja marjadega. Nagu kohe näha, et ise tehtud! Ma ei kujuta ettegi, kuidas hommikul metsatulekuks sellisel juhul asjade pakkimine üldse käib. “Kas sea võtsid?” – “Jah. A sa tordi?” – “No see on kaheksakilone – tule tassi ise!” – “Kle siga kaalub 35 kilo – tee ka midagi!”
Pärast tõmbas see seltskond kahe puutoki vahele terve rulli toidukilet ja mängis üle selle mõnda aega võrkpalli, pakkis siis oma asjad kokku ja sõitis koju tagasi. Meile aga tulid uued naabrid – matkabussiga belglased. Nad olid nii umbes viiekümnendates, kuigi selle piirkonna inimeste vanust on üsna raske määrata, sest kõik on oma heaoluühiskonnas nii hästi säilinud. Igatahes istus see naine õhtul, kui me söömast tulime, murelikult keset platsi, tema mees seisis sama murelikult tema selja taga. Kes kunagi silmapilgutamist on mänginud, siis kujutage ette seda asendit, sest selles nad parajasti olid! Nendega juttu tehes selgus, et paar hetke tagasi oli platsi ääres pikalt seisnud üks loom, kes nende meelest oli kindlalt hunt. “Have you also seen a wolf here?” küsis belglanna hääle värinal. Ütlesin, et ei ole ikka küll, et võib-olla siiski oli see mingi koer. Siis nagu tundus endale kohe, et no mis linnainimene siin metsade vahel?! – arvab, et HUNT tuli, täitsa loll! Unustades ise muidugi kohe, et eelmisel õhtul olin samamoodi kartnud samast metsast välja astuvat karu. Kui pärast sellest Kauriga rääkisin, siis ta ütles, et oli jah siin päeval ka mingit koera liikumas näinud tõesti, nii et hundist oli asi siiski kaugel.
Olin askeetlikest tingimustest natuke väsinud, samas oli meil järgmiseks päevaks leitud Sarajevosse Airbnb koos turvalise parkimiskohaga! See on Arviga linnamineku juures alati kõige keerulisem, aga korteri omanik oli maailma kõige abivalmim BjaH-lane, kes seal kunagi ilmavalgust näinud oli, sest peale selle, et ta leidis meile suletud parkimiskoha, korraldas ta meile ka autoparanduse ja hambaarsti! Õhtul joonistasid tüdrukud Kaurile Arvi tule valgel sünnapilte ja see oli lihtsalt mega mega nunnu. Foto on nii säbruline, sest ma tegin selle läbi sääsevõrgu.
Kuna peale Sarajevot oli meil plaanis ekstreemsematele radadele siirduda, oli Subaariku kolksust lahtisaamine juba elulise tähtsusega. Meie Sarajevo host ütles, et põhimõtteliselt kohe linna sissesõidul asub üks töökoda, kus töötab nende hea tuttav, kes on nõus pärastlõunal meie auto üle vaatama. Kuna olime endiselt mures Rahe äralennanud hambaplommi pärast, lubas ta ka oma hambaarstiga rääkida, kes oli nõus järgmisel hommikul varem tööle tulema, et meie lapse suu üle vaadata. Et flossisin hambaniidiga endal ka selle peale õhtul kohe ühe plommi välja, oli veel eriti suur win, et kohe ka abi leidsime. Aga kõigest järgemööda.
Autotöökoja leidsime suurema vaevata üles, mina olin välja uurinud, et sealsamas lähedal asub ka mu lemmik BjaH toidupood Bingo!. Ilm oli meeletult kuum ja pidin jälle oma ravimite jaoks koha leidma. Kuna ka Arvi tuli parkida täiesti päikse kätte, kolmest küljest kinni müüritud parklaga, oli selge, et tuleb leida mingi teine lahendus. Autotöökoda oli kohe müügisalongi kõrval ja seal huugas õnneks mõnuga ka konditsioneer. Päris niisama seina äärde maha seda kotti jätta ei saanud, küll aga leidsin ühe hiiglasliku kabineti, kus paistis istuvat juhataja – pikkade blondide juustega 50ndates naisterahvas, kes vahetpidamata oma töölaua taga suitsu pahvis. Ühist keelt me ei leidnud, aga Google Translate palus luba oma ravumeid tema suitsuhaisuses kabinetis hoida, millele ta õnneks üldse vastu ei seisnud. Milline kummaline ajamasin see ikka on, kui keegi siseruumis (TÖÖRUUMIS! KABINETIS!) südamerahuga suitsu teeb.
Samal ajal, kui meie Bingo!-t otsisime (läksime muidugi alustuseks valele poole, sest meil polnud internetti ja minu orienteerumisvõimed on teadupärast neli kahesajaviiekümnest, nii et saime ülikuuma ilmaga üleni betoneeritud linnaosas mõnusasti ümber kvartali jalutada), tõstsid mehed Subaariku lae alla, leidsid kolina kohe üles ja keerasid vajalikud poldid kinni. Raha ei küsitud sentigi: “Welcome to Bosnia and Herzegovina“. Sarajevo ootas.
Meie korter asus kohe südalinna ääres, vanalinna viiva sillani oli vaid paarsada meetrit. Ka auto saime parkida kodule väga lähedale, sest kolmeks ööks ennast Arvist tuppa kolida polegi teab mis lihtne. Musta pesu on vaja, puhast pesu on vaja, nõusid ei ole vaja, toitu on vaja natuke (vähemalt see, mis külmkappi tahab), pesemisasju on vaja, rätikuid jälle mitte, patju ja tekke pole vaja, jalanõusid on. Samas mingit kohvrit või suurt kotti, kuhu kõik asjad ühekorraga sisse mahuks, polnud meil üldsegi. Käisime kahekesi kaks tiiru, aga lõpuks saime kõik vajaliku toodud ja võisime elama hakata!
Kui järgmisel hommikul Rahega hambaarsti juurde jalutasime, ei leidnud me õiget kohta kohe üles. Sellise numbriga maja lihtsalt polnud! Astusime mingisse valesse kohta sisse, tegemist oli täiesti tavalise paneelikaga, kus all seisis mingi suur mees, kes nägi kohe, et olime eksinud. Kui talle arsti nime ütlesin, oskas ta mind kohe kaks maja edasi ja nurga taha juhatada. Ka korteriomanik oli eelmisel päeval võtmeid üle andes öelnud, et Sarajevo on nii väike – kõik on omavahel tuttavad! Seal elab tegelikult üle 250 000 inimese. Kultuurilised eripärad. Rahe hambaarst oli äärmiselt tore, aga ütles, et misasja – siin linnas teha pole ju mitte midagi! Mida te siin nii mitu päeva üldse teete?! Üldse lobises ta imelises inglise keeles vahetpidamata ja küsis pidevalt küsimusi ka siis, kui ta parajasti mu suus toimetas ja mina mitte kuidagi rääkida ei saanud. Ise küsis, ise vastas – polnudki minu loba vaja sinna vahele segama!
Kusjuures fun fact. Kui hakkasin veebist üldse sealse piirkonna hambaravi kohta uurima, sain teada, et Bosnia ja Hertsegoviina on viimasel ajal lausa hambaraviturismipiirkond. Neil on Euroopaga võrreldavad vahendid ja oskused, aga kõik on lihtsalt poole odavam! Ja tõesti – Rahe kahe augu parandus ja minu üks ajutine plomm maksid kokku alla 150 euro. Tõele au andes saaks Rahe ju Eestis üldse tasuta käia, nii et selles mõttes võib-olla väga suure võiduga tegu pole, aga ikkagi. Huvitav oli ka see, et kabinet ise asus ühe panelka korteris, ma ütleks, et “elutoas” – ja kaks ravitooli olid seal kõrvuti. Ehk et ilmselt töötavad seal koos kaks arsti – sellist asja pole ma mujal kunagi näinud. Kui imelik, kui minu hambaravi ajal keegi teine kõrvaltoolis teise arstiga toimetaks! Meenutas seda Levika vetsu, kus kaks potti kõrvuti seisid. Privaatsus ikka ennekõike!
Sarajevos liikusime linnas hästi palju ringi. Kui liiga palavaks läks, aitas korteri konditsioneer. Meil oli oma tuba, lastel oma – sinna mahtus küll korraga magama üks laps, aga Mirt veetis ööd elutoa diivanil. Õhtuti vaatasime “Clarkson’s Farm”i ja tõesti puhkasime ja nautisime elu. Et Mirdile meeldib väga suši, Rahe aga ei kannata selle lõhnagi, jagasime üheks õhtuks lapsed pooleks – mina läksin Mirdiga sušit otsima, Rahe isaga muidugi Itaalia restorani. Korteriomanik oli soovitanud maailma parimat sušikohta, aga kui selle lõpuks üles leidsime, selgus, et sinna mahtus korraga kaheksa inimest ja selleks õhtuks olid kõik kohad juba välja müüdud. Mis seal ikka – Sarajevo oli suur ja lai ning järgmist kohta leida polnud sugugi keeruline! Nii tore oli Mirdiga kvaliteetaega veeta, linna vaadata ja koos süüa. Nad on mõlemad lapsest saati mullivett joonud, ka maitseb neile väga näiteks Borjomi, mis paljudele lastele tundub liiga soolane või lihtsalt jälk. Seega oli superveider, kui suši kõrvale tellitud mullivesi toodi ainult mulle ja Mirdile kallati kohe mullita versioon. Ei jõudnud reageeridagi kuidagi – mis seal ikka.
Kahju, et tavapäevadel pole sellist aega kusagilt võtta, et niiviisi ühe ja teisega pikka õhtut veeta saaks. Isegi kui ühe lapsega kahekesi koju jääd, tuleb kohe olme vahele ja niisama juturääkimiseks on aega vähe. Tol õhtul saime Mirdiga kõik maailma asjad paika panna, kaasa arvatud selle, millistes huviringides või trennides ta sügisest käima tahaks hakata.
Järgmisel hommikul sai Mirt üheksa, laulsime ta üles, kinkisime talle tema esimese noa, tegime pannkooke ja hakkasime päeva plaanima. Sinna pidi kuuluma üks tõsine ja üks lõbusam tegevus. Ehk et alustuseks viisime nad vaatama Sarajevo tunnelit (https://meetbosnia.com/sarajevo-war-tunnel/), mille kaudu Sarajevo piiramise ajal linna toitu ja ravimeid sisse smuugeldati. Linnas jalutades oli kuuliaukudega maju näha mitmeid. Ei teagi, millega seda kõike võrrelda. Kui näiteks Pariisis, Londonis, Berliinis või mõnes teises suurlinnas ringi jalutad, siis muidugi tunned igal sammul linna ajalugu. Siin juhtus see, ja siin on mälestusmärk sellele või tollele, selles majas toimus üks või teine asi jne jne. Sarajevos on seda muidugi ka, aga samas on see kõik kuidagi teisiti, sest nende ajalugu alles toimus! Just see mentaliteet “kõik tunnevad kõiki” – ja ilmselt tunnevadki, sest nad on kõik selle ajalooga kuidagi seotud. Kui see neid endid otseselt ei puudutanud, siis kindlasti said Sarajevo piiramist tunda nende pered, tuttavad või naabrid. Selline asi ühendab.
Et lapse sünnipäev siiski liiga masendavaks ei läheks, liikusime edasi veeparki (https://terme-ilidza.ba/). Võõristav oli see, et uksel korjati kõik veepudelid ära. Kuidas see võimalik on, et nad sunnivad meid kohapealt vett ostma – eriti sellise kuumaga! Vesi nagu kõik muu, oli seal muidugi naljahinnaga (oleks võinud seda seal kastide kaupa osta!), aga asi on pigem põhimõttes. Ei kujuta ette, et näiteks Viimsi spaas keegi mul enne sisenemist koti läbi otsiks! Ja mitte niisama mingi piletimüüja, vaid selle jaoks olid palgatud eraldi mehed! Kas see on lennujaam või veepark? See polnud lennujaam.
Park ise oli suur ja tore. Oli siseala ja lasteala ja torud ja kellad ja viled. Tabasin jälle minu ja kohalike kultuurilised erinevused, kui jõudsime kolme suure allalaskmistoru juurde, kus elu käis, nagu jumal juhatas. Ja nagu teame, siis Sarajevos elavad koos mitmed erinevad usundid, nii et igaühe jumal juhatas kõiki eri suundades. Kõik kolm rada jõudsid samasse basseini, ei piirdeid, ei midagi. Kõige järsumast torust lasi parajasti vahetpidamata alla grupp noormehi – õhk oli testosteroonist paks. Otse püstloodis allalangevast torust sai tõesti hea hoo üles, lausa sellise, et osavamad põrgatasid ennast mööda vett edasi. Mööda sama vett, kuhu sõitsid ka kõrval olevatest lihtsamatest torudest saabuvad külastajad, sh lapsed. Vetelpääste küll oli, aga probleemi sellises asjad ei näinud üldse! Tüdrukud õnneks selle järsu toru järjekorda ei kippunudki ja soovitasin neil kahekesi koos mõnest lihtsamast torust tulla. Selle käigus muidugi põrkas ühe pea vastu teise lõuga, järgnes nutt ja minu suureks rõõmuks ka äraminek. Olime seal tegelikult juba mitu tundi lustinud. Mirt muidugi kinnitas, et ta ei taha enam kunagi ühtegi veeparki minna, tulgu või veeuputus.
Linnaeluga olime jälle ühele poole saanud. Pärast Mirdi sünnaõhtusööki pakkisime asjad kokku, et hommikul jälle teele asuda. Kanjonisse raftima! Jõe äärde puhkama! Loodust nautima!
Nagu mingid kuradi ullikesed.
Märkmikus olen järgmise päeva peale kirjutanud lihtsalt “põrgusõit”. No vaatame siis, kuhu jumal juhatab!
