Tagasitee oli nüüd ametlikult alanud ja esimene peatus selles pidi olema kämping nimega Kentaur (https://www.kentaur-farm.ro/en/sleeping-opportunity/camping/). Olime eriti elevil, sest seal pidi olema hobuseid! Ja pidi lausa saama ratsutada! Mirdi sünnipäevapäeva hobusepaanika emotsioon minus oli maha rahunenud. Võiks öelda, et I was ready to be hurt again.

Jõudsime kämping Kentauri üsna viisakal õhtusel ajal – peale meie seal eriti kämpijaid polnud, hobuseid ka mitte. Mees rääkis natuke inglise, rohkem saksa keelt ja saime teada, et ratsutada lapsed ikkagi ei saa, sest nad on liiga pisikesed. Mirt suutis selle infoga üsna kenasti hakkama saada ja hobusedraama jäi seekord olemata. Õnneks oli seal kastitäis kassipoegi käepärast ja hobuseid sai vahepeal vähemalt tallis söötmas käia. Kass meil juba kodus on ka, nii et draama jäi sel õhtul põhimõtteliselt täitsa olemata.

Kämpingu omanik suitsetas vahet pidamata. Temaga koos kimus pidevalt ka üks noor tüdruk, kes tõele au andes nägi välja nagu 12aastane poiss, aga et ta käis naiste vetsus ja tegi suitsu, eeldan, et ta tegelikult oli ikkagi vähemalt 16aastane tüdruk. Meie tutvusringkonnas on suitsetajaid viimasel ajal aina vähemaks jäänud. Võiks öelda, et neid põhimõtteliselt polegi! Aasta varem Tšehhis pidime lastele lausa selgitama, mida need inimesed täpsemalt teevad. Kuna tüdrukud teavad hästi, et suitsetamine võib põhjustada muu hulgas kopsuvähki, lendab Rahe sellises olukorras inimesele alati peale väga konkreetse küsimusega: “KAS SA TAHAD SURRA?!?!?!” Omanikule ma seda igaks juhuks tõlkima ei hakanud. Vahel on parem mitte teada.

Olime paar päeva mänginud mõttega, et äkki minna seekord tagasi läbi Ukraina. Kui Waze’ist ja Mapsis teekondi võrdlesime, tundus Ukrainast läbisõit lausa mitmetunnise võiduna. Jah, seal muidugi mingi sõjategevus ikkagi ka siis toimus, aga see oleks jäänud meie trajektoorist väga kaugele. Aga viimasel hetkel ütlesin ikkagi, et ei hakka igaks juhuks jamama. Kiiret meil otseselt ka polnud ja sattuda ikkagi riiki, kus põhimõtteliselt käib siiski sõda, tundus natuke ohtlik.

Hommikul leppisime kokku, et mina pakin asjad ja Kaur läheb tüdrukutega hobuste juurde. Asjade pakkimine ei ole otseselt mingi mõnus tegevus, aga mul on nagu mingi limiit, mitu korda ma suudan kahe päeva jooksul samale hobusele maja eest rohtu kitkumas käia ja see oli nüüd kätte jõudnud. Et vahel näiteks nädalavahetusel ütled, et minge paariks tunniks kuhugi, et saaks rahus terve maja üksi ära koristada. Sa ei naudi seda otseselt, aga sa tunned suurt rõõmu üksiolemisest, kvaliteetajast tolmuimejaga. Tol kevadel olime lasknud teha jälle uue varikatuse, mida ma polnud veel kordagi üksi kokku pannud. Aga et sain kõik asjad juba pakitud ja neid ei paistnud ikka veel, otsustasin olla eriti tubli ja panna ise kokku ka varikatuse! Ma ei tea, kas kunagi üldse on olnud olukord, kus ma olen tahtnud teha midagi lisaks, et tore olla, ja mitte sellega täiega pange pannud? Igatahes suutsin selle karuteene käigus ära murda varikatuse ühe plastist kinnitustest, mis tähendas, et ilma selle jupita katust üldse üles seada ei saanudki. Pekki küll, ma ütleks. Küll aga saime järgmiste päevade jooksul külastada eri riikide ehituspoode ja proovida kõikvõimalikke liime, et tükki parandada. Ükski ei töötanud.

Asjad koos, panime Waze’i sisse Poola kämpa – selle, mis seal veepargi kõrval asus. Geps näitas vist kuus tundi – leeeboooo! Jõuame normaalsel ajal kohale, paneme asjad üles ja lähme linna peale – õhtusöök, jalutuskäigud, mänguväljakud! Piir tuli tol hommikul kuidagi väga ruttu kätte. Pean siin silmas riigipiiri, sest päris piir tuli ette alles mitme tunni pärast.

Ei, me polnud kontrollinud, kust kaudu Waze meid juhatab. Lihtsalt läksime. Seisime seal rekka taga ja kaalusime võimalusi. Tagasi ei lähe ju? Ei lähe. Ja kaardi pealt vaatasime, et Ukrainas peame sõitma ainult umbes 120 km. See on ju Pärnu ots! Ainus miinus oli see, et internetti meil polnud, aga selleks, et Waze’i jooksutada, oli seda muidugi vaja. Kauri pakett oli küll piiramatu, aga ainult ELi riikides. Tagasi ikkagi kindlasti ei lähe? Ei lähe.

See võis olla meie esimene viga.

Piiri peal tervitas meid püssiga mingi näo järgi napilt 17aastane kutt, kes pani paberilipikule kirja inimeste arvu ja sõidukite numbrid. Kokku võis meil seal minna umbes 45 minutit. Põhiline aeg läks selle peale, et tõestada, et meil on olemas kõik vajalikud kindlustused. Kuna Poola oli meie jaoks juba käegakatsutav, olime eurosulli varem laiaks löönud ega leidnud vajadust seda kusagilt ka lisaks hankida. See võis olla meie teine viga.

Ukrainas oli lihtsalt kohutavalt palju teetöid. Lisaks oli meil nälg, aga teeäärsed kohad tundusid kõik sellised, et kaardiga seal ilmselt maksta ei saa, sobiv sularaha meil aga endiselt puudus. Tegime kiire peatuse bensiinijaamas, ostsime mingeid näkse ja jätkasime teekonda. Mulle tundus, et mida kiiremini Ukrainast välja saame, seda parem. Piiril läks kiiresti. Vaatamata sellele, et kulutasime seal Waze’i peale 70 eurot, läheb kõik siiski libedalt ja otsetee on ikka otsetee! Vat kui hea, et ümber pöörama ei hakanud!

See oli ka loomulikult viga.

Slovakkiasse sisenemine oli hoopis teine teema. Tead seda tunnet, kui sa oled oodanud mingis järjekorras, mille algust sa tegelikult ei näe, aga sulle tundub, et ilmselt nurga taga on see koht, kuhu järjekord jõuab, aga siis sa jõuad nurga taha ja näed, et see pole üldse see koht, kuhu järjekord jõuab, vaid seal see järjekord tegelikult alles algab, ja sina oled parajasti kõige viimane? Nüüd lisa sinna võrrandisse näljased lapsed, kellele on lubatud hoopist teistsugust päeva. Ühel neist on parajasti ka üsna näru olla, kuna ta veetis alles 48 tundi tagasi terve päeva haiglas ja miskipärast hakkab tal jälle kehvem. Lisaks ei saa sa neile näidata multikaid, sest sa oled “Sipsikut” sel nädalal juba kaheksa korda tasuta näinud ega näe nüüd põhjust selle vaatamise eest 70 oirot välja käia. Ka on sinu silmapiiril pood, kuhu sisse astudes näed, et sealt saab osta küll näiteks suitsu ja viina, aga kahjuks pole seal peale maiustuste mitte midagi süüa. Sa ei ostagi mitte midagi. Isegi mitte natuke viina, kuigi olukord seda juba vaikselt nõuab.

Ka see oli muidugi viga.

Hädaolukordadeks olid meil tahvlisse siiski mõned asjad salvestatud, nende hulgas “Pingviinipoeg Lolo seiklused”, mis lapsena tundus mulle kohutavalt pikk multikas, aga seekord sai läbi kuidagi väga kiiresti. Meie ees oli endiselt paras rodu autosid – igaühte neist otsiti põhjalikult otsast lõpuni läbi. Pagassist tõsteti asju välja, vaadati istmete alla ja igale poole. Kontrolliti dokumente.

Ja siis, umbes kolm tundi pärast seda, kui me Ukrainast väljusime, jõudis kätte meie kord. Tahvel kinni, lastele sõnad peale – pliiiiiis, ärge karjuge. Ärme tee mitte midagi, mis võiks kedagi ärritada. Ja nad ongi vaikselt! Selline sõnade pealelugemine võib vahel triggerdada hoopis vastupidise reaktsiooni ja umbes pooltel kordadel oleksin võinud jätta selle ütlemata, et üldse mitte meenutada neile, et ka karjumine on variant. Aga ei – nad ongi ilusti vait! Mina naeratan õnnelikult passikontrollile – lihtsalt otsige meie asjad läbi ja laske meil minna! Onu pobiseb midagi vuntsidesse, Kaur läheb väga vihaseks ja mina ei saa mitte midagi aru. Tuleb välja, et meile öeldakse, et Kaur ei või oma lubadega Arvit vedada. Et selleks on vaja eraldi kategooriat. Kaur püüab talle üsna ärritunult selgitada, et Arvi on tavaline käru, aga ei, onu raputab pead – üle piiri ei saa -, võtab meie passid ja läheb minema.

Järgmine olukord kestis ilmselt umbes natuke alla tunni. Kaalusime variante. Proovisime helistada välisministeeriumisse, aga kell oli Eesti aja järgi juba õhtul seitse läbi, nii et vastu seal keegi ei võtnud. Kaur helistas Eesti politseisse, et äkki keegi saaks vene keeles lihtsalt meie seadusi selgitada. Lubati tagasi helistada – ootame siiani. Siis meenus mulle tädimees Sven, kes on endine politseinik ja praegune sõiduõpetaja – topeltvõit! Aga onu ei taha Sveniga rääkida, ainult poriseb. Äkki ta tahab raha? Raha meil pole! Siis tuli mulle meelde, et meil on Eesti politseis veel kõrgel tasemel tutvusi. Helistame naabrimees Joosepile – Joosep on ka valmis onuga Eesti seadusandlust arutama, aga onu pole kusagil näha. Välja ilmub hoopis mingi noor tüüp, kes hakkab otsast meie asju läbi otsima. Vähemalt midagi toimub! Tema poriseb ainult selle pärast, et meil nii palju asju on. “See kõik on nii kohutav! Milline rõõm, et ma olen siin inimestega, keda ma nii palju armastan!” teen tagapingi poole dramaatilise avalduse. Tüdrukud istuvad ikka ilusti ja vaikselt, Rahe laupa ei julge katsuda – äkki keegi näeb ja hakkavad veel koroonatestima ja mis siis veel kõik võib saada.

Korraga antakse meile passid ja me oleme vabad! Kui ma varem arvasin, et reisi tipphetk oli Rahega haiglast väljajalutamine, siis selle tõusva tõkkepuu alt läbisõitmine on kindlalt teise koha kandidaat. Selge oli muidugi see, et Poola võisime unustada. Päike oli juba peaaegu loojunud. Õnneks leidsime piiri lähedal kämpingu, kuhu jäin asju lahti pakkima, kuni Mirt ja Kaur süüa otsima läksid. Rahe oli selleks ajaks juba täiesti sooda, palavikku pea 38. “Kas tahad süüa või tahad magada?” – “Magada,” vastas ta kindlalt ja läks voodisse.

Kaur ja Mirt olid poole tunni pärast burgerite ja friikatega platsis. Päike oli koos Rahega loojunud. Tavalisel päeval oleksin võib-olla ninagi kirtsutanud, aga tol õhtul seal kottpimedas kolmekesi ümber laua istudes, Rahe rahulikult Arvis magamas, tundus see muidugi maailma parima toiduna.

Ilus oli olla, sest et kole oli möödas.