11. Kes siis Rumeeniasse ronib, kui tal Nuustakul käimata!
Oli 2021. aasta juuni ja Nuustakule me muidugi ei sõitnud, sest see on kodust liiga kaugel. Muidugi ma olen nõus minema 3000 km kaugusele, aga 230 km!? Forget about it!
10. peatükk. Tunne oma kodumaad
Et ikkagi 2020. aasta hooaeg ilusti kokku võtta, ei saa ma üle ega ümber augustist ja isegi septembrist, ja Kaur oleks muidugi läinud veel kuhugi ka oktoobris, aga igal asjal on piir. Meie majas on piir tavaliselt seal, kus mina ütlen, et see on. Sorry not sorry.
9. peatükk. Lõpp on lähedal
Horvaatias olime põhiliselt liikunud ringi ainult mööda maalilist rannajoont. Tagasiteel plaanisime minna tasulist maanteed pidi ehk aja kokkuhoiu mõttes lihtsalt tuimalt trassi sõita. Kavatsesime õhtuks jälle Lucija juurde jõuda.
8. Horvaatia – riik, mille nime ma alati ära unustan
Horvaatia on miskipärast selline riik, mis muidu on muidugi unustamatu, aga tema nimi mulle meelde ei jää.
7. Peatükk. Oi Bled
Kohe, kui me Austria-Sloveenia piiri ületasime, keeras meile mingi kohalik auto ette. “No tere tulemast tõelisse Ida-Euroopasse!” mõtlesin endamisi. Aga ütlen kohe ära, et see ei tule järjekordne niuniuniu “Poola-postitus”. See tuleb pigem nagu ülistuslaul. Nii et kui sa oled mingi Sloveenia-vihkaja, siis puhka heaga jalga. Ka hoiatan, et siin postituses tuleb rohkem pilte, sest mõnda asja on lihtsalt võimatu sõnadega kirjeldada.
6. peatükk. Lenin Poolas
Ma olin enne 2020. aastat Poolas käinud küll. Üheksandas klassis sõitsime bussiga Berliini ja tagasi, vaheööbimisega Poola mingis rekkameestehostelis. Ja keskkoolis käisime ka bussiga Saksamaal vahetusõpilaseks.
5. peatükk. Kus kõik tahab enne algamist kohe ära lõppeda, aga algab sellele vaatamata
Ja siis olimegi jõudnud koroonaajastusse. Ma täpselt ei tea, kuidas, aga meil õnnestus põmm kohe esimese laine ajal perekondlikult korontšik saada. Nii et passisime lihtsalt kodus. Tundus nagu kolm aastat. Tegelikult oli pigem nagu kolm kuud. Et väga igav ei oleks, ehitas Kaur mulle juurviljariiuli ja sünnipäevaks baari.
4. peatükk. “Miks me üldse off-gridi ei tee?”, pigem nagu “miks me ÜLDSE kämbime?”
Kätte oli jõudnud 2019. aasta varasuvi, Rahe oli aastane – kõndis juba ammu, rinnalaps polnud enam mõnda aega ja mul ei olnud enam ühtegi vabandust välja mõelda, miks me ei võiks nüüd terve perega Arviga kuhugi ööbima sõita.
3. peatükk. Sajandi suvi, kus ma pole ikka veel kordagi Arvis maganud
Kui Kaur täiesti valmis Arvi esimest korda koju tõi, sattus ta Jõe tänaval valgusfoori taha koos maailmarändur Maty Amayaga, kes oli parajasti oma jalgrattal, kogu elamine kaasas, ka jälle teel.
2. peatükk. Mida mina ka haagiseehitusest tean? Mitte midagi!
Ja oligi suve lõpp kätte jõudnud, käes oli 1. september ja sõitsime Mirdi ja Kauriga Tartusse V-Spasse, et järgmisel päeval Tartu külje alt Respost Arvi ära tuua. Raha Arvi ostmiseks nägi välja selline.
