Ja siis olimegi juba Slovakkias. Ma ei oskagi selle riigi kohta eriti midagi öelda. No võib-olla võtaks kokku selle nii, et kuna meil sulli polnud, aga tundus, et seal äkki kaardimaksetega pikalt hakkama ei saa, pidime kuskilt külapoe automaadist raha võtma.
15. juulil 2021. aastal umbes kolme paiku päeval olime jälle kogu kola kokku pakkinud ja valmis teele asuma. Seekord otsustasime otse Lätti sõita ja Pärnus vahepeatust mitte teha.
Oli 2021. aasta juuni ja Nuustakule me muidugi ei sõitnud, sest see on kodust liiga kaugel. Muidugi ma olen nõus minema 3000 km kaugusele, aga 230 km!? Forget about it!
Et ikkagi 2020. aasta hooaeg ilusti kokku võtta, ei saa ma üle ega ümber augustist ja isegi septembrist, ja Kaur oleks muidugi läinud veel kuhugi ka oktoobris, aga igal asjal on piir. Meie majas on piir tavaliselt seal, kus mina ütlen, et see on. Sorry not sorry.
Horvaatias olime põhiliselt liikunud ringi ainult mööda maalilist rannajoont. Tagasiteel plaanisime minna tasulist maanteed pidi ehk aja kokkuhoiu mõttes lihtsalt tuimalt trassi sõita. Kavatsesime õhtuks jälle Lucija juurde jõuda.
Horvaatia on miskipärast selline riik, mis muidu on muidugi unustamatu, aga tema nimi mulle meelde ei jää.
Kohe, kui me Austria-Sloveenia piiri ületasime, keeras meile mingi kohalik auto ette. “No tere tulemast tõelisse Ida-Euroopasse!” mõtlesin endamisi. Aga ütlen kohe ära, et see ei tule järjekordne niuniuniu “Poola-postitus”. See tuleb pigem nagu ülistuslaul. Nii et kui sa oled mingi Sloveenia-vihkaja, siis puhka heaga jalga. Ka hoiatan, et siin postituses tuleb rohkem pilte, sest mõnda asja on lihtsalt võimatu sõnadega kirjeldada.
Ma olin enne 2020. aastat Poolas käinud küll. Üheksandas klassis sõitsime bussiga Berliini ja tagasi, vaheööbimisega Poola mingis rekkameestehostelis. Ja keskkoolis käisime ka bussiga Saksamaal vahetusõpilaseks.
Ja siis olimegi jõudnud koroonaajastusse. Ma täpselt ei tea, kuidas, aga meil õnnestus põmm kohe esimese laine ajal perekondlikult korontšik saada. Nii et passisime lihtsalt kodus. Tundus nagu kolm aastat. Tegelikult oli pigem nagu kolm kuud. Et väga igav ei oleks, ehitas Kaur mulle juurviljariiuli ja sünnipäevaks baari.
Kätte oli jõudnud 2019. aasta varasuvi, Rahe oli aastane – kõndis juba ammu, rinnalaps polnud enam mõnda aega ja mul ei olnud enam ühtegi vabandust välja mõelda, miks me ei võiks nüüd terve perega Arviga kuhugi ööbima sõita.
Märguanded
