23. peatükk. Still very Hungary
Oh, millise rõõmuga ma ennast viimasel nudistidehommikul riidesse panin, kindla teadmisega, et rohkem lähiajal paljaid võõraid inimesi nägema ei pea.
Blogi
22. peatükk. Sausage fest
Harilikult on meie reisi üks sihtkoht alati meri, et teha seda “kõige mõnusamat rannapuhkuse osa”, kus me kujutame ette, et saame rannas pikutada, aga tegelikult peame terve aja seisma, lapsi veest sisse ja välja karjatama, auke kaevama ja pärast Arvist liiva välja kühveldama.
21. peatükk. Running up that hill
Reis oli algusest peale kuidagi rahulik. Tempo oli maas. Kuna paar aastat tagasi tehtud reisinimekirjasüsteem on endiselt elujõuline, siis läks ka pakkimine muretult.
20. peatükk. Praetud lapsed
28. juunil alustasime 2022. aasta suvereisi. Kuna me kõik teame, siis küts on praegu rets, nii et illusioone loomata loobusime esialgsest Sloveeniaplaanist ja paneme põhirõhu Poolale ja Tatratele.
19. peatükk. Viimane vaatus ja epiloog
Slovakkiaga olime selleks korraks nagu so done, onju. Järgmine peatus vana hea Poola. Ikka kohe mõnus kojujõudmise tunne tuli peale!
18. peatükk. Kus me läheme ajas 20 aastat tagasi
Tagasitee oli nüüd ametlikult alanud ja esimene peatus selles pidi olema kämping nimega Kentaur.
17. peatükk. “The excrement hit the air-conditioning”, K. Vonnegut
Tee rannarajoonist sisemaale oli pikk ja käänuline. Nagu Rumeenia ikka. Sõitsime sel päeval kümme tundi. KÜMME. TUNDI. Söögipausidega, but still. Kujuta ette, et sa lähed näiteks poole üheksaks tööle ja koju jõuad poole seitsmeks.
16. peatükk. Life is a beach
Järgmisel päeval plaanisime Transilvaaniaga hüvasti jätta. Piilusime korraks küll ka lähedal asuva Dracula lossi juurde, aga jälle olin täielikus šokis, et seal peale meie veel mitusada inimest oli! Miks?
15. Vihkan õhupalle!
Kätte oli jõudnud Mirdi sünnipäevahommik. Ta sai parajasti viis. Peaksin kohe alustuseks ära ütlema, et kõige raskemad päevad minu jaoks aastas on järgmised (raskuse järjekorras): 1) emadepäev, 2) Rahe sünnipäev, 3) Mirdi sünnipäev.
14. Vihkan droone
Juba traditsiooniks on saanud (kui ma julgen paar aastat tehtud asja kohta öelda “traditsioon”, aga whatever, julgen muidugi) see, et suvetripil tuleb korra ära käia ka maa all.
