Et ikkagi 2020. aasta hooaeg ilusti kokku võtta, ei saa ma üle ega ümber augustist ja isegi septembrist, ja Kaur oleks muidugi läinud veel kuhugi ka oktoobris, aga igal asjal on piir. Meie majas on piir tavaliselt seal, kus mina ütlen, et see on. Sorry not sorry.
Horvaatias olime põhiliselt liikunud ringi ainult mööda maalilist rannajoont. Tagasiteel plaanisime minna tasulist maanteed pidi ehk aja kokkuhoiu mõttes lihtsalt tuimalt trassi sõita. Kavatsesime õhtuks jälle Lucija juurde jõuda.
Horvaatia on miskipärast selline riik, mis muidu on muidugi unustamatu, aga tema nimi mulle meelde ei jää.
Kohe, kui me Austria-Sloveenia piiri ületasime, keeras meile mingi kohalik auto ette. “No tere tulemast tõelisse Ida-Euroopasse!” mõtlesin endamisi. Aga ütlen kohe ära, et see ei tule järjekordne niuniuniu “Poola-postitus”. See tuleb pigem nagu ülistuslaul. Nii et kui sa oled mingi Sloveenia-vihkaja, siis puhka heaga jalga. Ka hoiatan, et siin postituses tuleb rohkem pilte, sest mõnda asja on lihtsalt võimatu sõnadega kirjeldada.
Ma olin enne 2020. aastat Poolas käinud küll. Üheksandas klassis sõitsime bussiga Berliini ja tagasi, vaheööbimisega Poola mingis rekkameestehostelis. Ja keskkoolis käisime ka bussiga Saksamaal vahetusõpilaseks.
Ja siis olimegi jõudnud koroonaajastusse. Ma täpselt ei tea, kuidas, aga meil õnnestus põmm kohe esimese laine ajal perekondlikult korontšik saada. Nii et passisime lihtsalt kodus. Tundus nagu kolm aastat. Tegelikult oli pigem nagu kolm kuud. Et väga igav ei oleks, ehitas Kaur mulle juurviljariiuli ja sünnipäevaks baari.
Kätte oli jõudnud 2019. aasta varasuvi, Rahe oli aastane – kõndis juba ammu, rinnalaps polnud enam mõnda aega ja mul ei olnud enam ühtegi vabandust välja mõelda, miks me ei võiks nüüd terve perega Arviga kuhugi ööbima sõita.
Kui Kaur täiesti valmis Arvi esimest korda koju tõi, sattus ta Jõe tänaval valgusfoori taha koos maailmarändur Maty Amayaga, kes oli parajasti oma jalgrattal, kogu elamine kaasas, ka jälle teel.
Ja oligi suve lõpp kätte jõudnud, käes oli 1. september ja sõitsime Mirdi ja Kauriga Tartusse V-Spasse, et järgmisel päeval Tartu külje alt Respost Arvi ära tuua. Raha Arvi ostmiseks nägi välja selline.
Aasta oli 2017, kui istusime Kauriga parajasti Odessas Airbnb’s ja mõtlesime, mida paar päeva varem teenitud rahaga teha. Ise nägime sel suvel Odessas välja sellised. Kaur ütles, et pean kindlasti ka pulmapildi siia panema, sest (tsiteerin) “sa oled seal hot“. Ma pigistan silma kinni selle koha pealt, et tegemist ei ole kindlasti komplimendiga. Sest teadagi, kui
