8. Horvaatia – riik, mille nime ma alati ära unustan
Horvaatia on miskipärast selline riik, mis muidu on muidugi unustamatu, aga tema nimi mulle meelde ei jää.
7. Peatükk. Oi Bled
Kohe, kui me Austria-Sloveenia piiri ületasime, keeras meile mingi kohalik auto ette. “No tere tulemast tõelisse Ida-Euroopasse!” mõtlesin endamisi. Aga ütlen kohe ära, et see ei tule järjekordne niuniuniu “Poola-postitus”. See tuleb pigem nagu ülistuslaul. Nii et kui sa oled mingi Sloveenia-vihkaja, siis puhka heaga jalga. Ka hoiatan, et siin postituses tuleb rohkem pilte, sest mõnda asja on lihtsalt võimatu sõnadega kirjeldada.
6. peatükk. Lenin Poolas
Ma olin enne 2020. aastat Poolas käinud küll. Üheksandas klassis sõitsime bussiga Berliini ja tagasi, vaheööbimisega Poola mingis rekkameestehostelis. Ja keskkoolis käisime ka bussiga Saksamaal vahetusõpilaseks.
5. peatükk. Kus kõik tahab enne algamist kohe ära lõppeda, aga algab sellele vaatamata
Ja siis olimegi jõudnud koroonaajastusse. Ma täpselt ei tea, kuidas, aga meil õnnestus põmm kohe esimese laine ajal perekondlikult korontšik saada. Nii et passisime lihtsalt kodus. Tundus nagu kolm aastat. Tegelikult oli pigem nagu kolm kuud. Et väga igav ei oleks, ehitas Kaur mulle juurviljariiuli ja sünnipäevaks baari.
4. peatükk. “Miks me üldse off-gridi ei tee?”, pigem nagu “miks me ÜLDSE kämbime?”
Kätte oli jõudnud 2019. aasta varasuvi, Rahe oli aastane – kõndis juba ammu, rinnalaps polnud enam mõnda aega ja mul ei olnud enam ühtegi vabandust välja mõelda, miks me ei võiks nüüd terve perega Arviga kuhugi ööbima sõita.
2. peatükk. Mida mina ka haagiseehitusest tean? Mitte midagi!
Ja oligi suve lõpp kätte jõudnud, käes oli 1. september ja sõitsime Mirdi ja Kauriga Tartusse V-Spasse, et järgmisel päeval Tartu külje alt Respost Arvi ära tuua. Raha Arvi ostmiseks nägi välja selline.
- 1
- 2
