Viimasest postitusest on möödunud 200 aastat. On väga irooniline, kuidas ma olen seal hõisanud, et ma üsna pea (vaatamata raamatu ilmumisele) postitustega kohe jätkan, sest „tõesti – mul ongi nii hea mälu!“ Oh, please! Siis ma muidugi ei teadnud, et satun vahepeal üsna pikaks ajaks olukorda, kus ma pean olude sunnil neelama, süstima ja laskma süstida endale nii palju erinevaid lõbusaid ja vähem lõbusaid ravumeid (nagu mu arstile meeldib alati nunnult Pipi häälega öelda), mis mu ravimise kõrvale kustutavad ka päris palju mälu ära. Inimene on tõesti nagu arvuti! Tuleb „viirus“ ja kustutabki mälu ära, johhaidii.

Biip-buup-bööp, proovin siiski oma väheneva mälu kiuste jätkata. Või tsiteerides paari päeva tagust Rahet, kes ühel õhtul kaks nime omavahel sassi ajas ja paaniliselt ohkis: „Kas mu elevandimälu hakkab kustuma?!“

Emaplaadi oma kindlasti. Et igatahes, kui mul midagi meelde ei tule, lähen küsin elevandipojalt üle.

Liigume nüüd ajas tagasi, mitte 2024. aasta suvve, vaid hoopis 2023. aasta suvesse, kus me parajasti olime teel Itaaliasse, aga tegelikult alles tõmbasime otsi kokku Leedus. Ees ootas vana hea Poola. Ja vana hea kämping Lós (https://campinglos.pl/). Läksime sinna tõesti ainult üheks ööks, aga ei kunagi enne ega pärast seda pole ma reisi jooksul tekitanud olukorda, kus meil saab toit otsa. No mitte päris otsa, aga piisavalt koostisosi, millest mingi hea toit kokku keerata, ei olnud. Kuna oleme seal enne juba käinud ja mul oli hästi meeles nende restorani rikkalik menüü, ei tundunud mõistlik sõiduaega poe peale enam kulutama hakata. Küll aga haarasin õnneks viimasest bensukast kaks sarvesaia kaasa. Kohale jõudes selgus, et köök oli juba kinni ja söögiks pakuti ainult õlut. Kui ma oleks olnud toona veel 25, siis see oleks võinud olla unelmate õhtu, aga et meil polnud tegelikult ka hommikusööki, oli asi unistustest kaugel. Jagasime sarvesaiad õhtusöögiks vennalikult ära, panime lapsed magama ja kuulasime, kuidas meie lähedal lõkkeplatsil üks rahulik seltskond kitarri mängis ja laulis. Hommik tuli muidugi liiga vara. Lisaks mängis siin rolli see, et Poola on meist tunnikese taga. Ehk et hommikul tuli kohviku avamist üks lisatund kannatada. Ma võin olla küll kohutavalt tore ja leplik inimene, aga seda harilikult alati ainult siis, kui mul kõht täis on.

Ilm oli pärast hommikusööki edasi liikudes veidi näruvõitu (midagi ikka mäletan täiesti hästi, tuleb välja!), plaanisime peatust papagoimajas, mida Poolas on vaat et iga nurga peal. Meie olukord linnumaailmas oli aga pärast Hakkaja Hakipojaga (vaata eelmist postitust) kohtumist drastiliselt muutunud! Mirt ei tahtnud midagi kuulda lindudest. Kõige vähem oli tal isu minna linde täis ruumi, kus keegi võis talle iga hetk õlale maanduda. Samas. Alati, kui tal mingi asja suhtes hirm tekib, hakkab ta kohemaid otsima lahendusi kartusest vabanemiseks. Nii et parkisime auto ära ja seadsime sammud Carmeni-nimelisse papagoiparadiisi (https://papugarniacarmenkatowice.com/). Ostsime neli piletit ja neli topsi seemneid. Juba esimeses pimedas vahekoridoris kükitas lae all kolm halli viirpapagoid, nii et Mirt pani korraks pea ukse vahelt sisse ja tagurdas siis kohe ka sama targalt välja tagasi. Kaur läks Rahega sisse ja meie Mirdiga jäime ukse taha elu üle järele mõtlema.

VAHEKOMMENTAAR: Üldiselt pean kohe ära ütlema, et need, kes “Meie Arvi” raamatut lugema on sattunud, siis ilmselt tuleb järgmistes postitustes ette kohti, mille kohta oled raamatust juba midagi teada saanud. Küll aga, nagu ka raamatut kirjutades, ei teinud ma üheski kohas blogist kopi-peisti, ei ole siia ka ühtegi raamatulõiku kopeeritud.

Meil on hästi tihti nii, et üldiselt ma ikkagi tunnen, et mina olen selle perekonna A ja O. Ehk et meil on selline stereotüüpne peremudel, kus lapsed tulevad kodus iga asjaga esimesena ema juurde. Olgu siis vaja nööri või augurauda või paberit või nutta või kaevata või sõlmi teha (te ei kujuta ette, kui palju ma olen pidanud mingeid täiesti lamp asju viimastel aastatel kokku ja lahti sõlmima. Miks sellest üldse ei räägita?!?!) vms. Kui on vaja juukseid kammida, siis nad üldiselt lähevad miskipärast esimesena alati küll Kauri juurde, aga see selleks.

Ma enda meelest olen ikkagi päris hea ema, suudan nendega hästi suhestuda, ei mäleta küll liiga hästi lähiminevikku, aga väga hästi oma lapsepõlve ja seda tunnet, mis on siis, kui oled alles väike ja iga (suurte jaoks suvaline) asi tundub sulle kohe nagu maailmalõpp. Siiski ei oska ma neile vahel üldse nõu anda. Kodus on ka teinekord nii, et ma mingi kõigest hingest üritan pool tundi lapsele head nõu anda, siis aga tuleb Kaur ja ütleb midagi sellist nagu “kas lähme pikutame natuke?” ja 20 minuti pärast tuleb alla täiesti rahulik laps, kes on teinud täpselt selle otsuse, mida ma talle ennist just välja pakkusin, aga kuidagi on tal jäänud mulje, et see oli hoopis isa, või veel hullem, tema enda mõte! Protsess pole oluline, tulemus on põhiline (“Disko pole oluline” viisil), I guess. Samamoodi seal papugarnia ukse taga tekkis kentsakas olukord, kus ma ei tahtnud justkui last sundida talle ebameeldivasse keskkonda minema. Samas teadsin, et Mirt tegelikult just seda ootas, et ma teda kavalate võtetega ikkagi kuidagi sinna linnutuppa ära lohistaksin. Heietasime seal natuke aega kahekesi, kuni ta palus mul isa kutsuda.

“Isa räägib paremini.”

Ma ei tea siiamaani, mida nad seal täpselt rääkisid, aga varsti nad lindude vahel kahekesi ringi toimetasid, söötsid neid ja paanikaks põhjust enam polnudki! Rahe muidugi oli sõiduvees. Ükski papagoiline talle küll peale ei istunud, mina ühe endale käe peale natukeseks kuidagi meelitasin. Nagu mind millalgi üllatas see, et veiste sarved on täiesti soojad, juhtus seekord sama papagoi jalgadega. Miks mulle tundus, et need peaksid jääkülmad olema (nagu mu enda jalad alati on), ei oska arvata. Aga need olid soojad. Tõesti väga soojad!

Edasi kihutasime juba Pilsner Urquellide maale Tšehhi ja peatusime kämpas, kus me ka tegelikult juba käinud olime (https://www.kemp-zermanice.cz/). Õhtu oli eriliselt mõnus ja soe, käisime ujumas, nautisime Tatrate vaadet ja kujutasime Kauriga ette, kuidas pärast laste magamapanekut saame kahekesi õues hängida ja sooja suveõhtut nautida. Eeldused kõige õnnestumiseks olid päris head, lapsed jäid isegi täitsa normaalselt magama. Sellega üldse oli tol suvel juba üsna hea seis. Selliseid hirmsaid higistamisi magamapanekute kõrvale, nagu me varem olime kogenud, enam eriti ette ei tulnudki. Lugesime natuke “Oskarit ja asju”, arutasime paar teemat veel läbi, ja uni tuli üsna kiirelt. Küll aga tuli seal Tšehhi kämpingus kohe pärast und ka kohutav torm, nii et õues istumise võisime kohe ära unustada. Tiksusime küll mõnda aega telgis, aga väljas oli selline müra, et isegi juttu ajada või sarja vaadata oli pea võimatu, sest sellest ülekarjumine tundus lihtsalt mõttetu.

See on kusjuures ainus foto, mis ma tolles kämpas esimesel õhtul (või tegelikult üldse) tegin. Hommikuks polnudki nagu midagi olnud. Ainus tõestus raskest ööst olid meie tühjad õllekannud Arvi katusel, kuhu oli lausa mitu sentimeetrit vett sisse sadanud. Tšehhiga me sel aastal veel ühel pool polnud, sest tegemata oli kohustuslik igareisine maa-alla-käik. Seega vahetasime küll kämpingut, et vahepeatusele lähemale jõuda ja leidsime ennast suurest ja kommertslikust kohast https://www.olsovec.cz/. Pesumasina kasutus maksis seal ühe öuro (nagu mu vanaema ikka tavatses öelda). Lastele sai osta mingi batuudiala pääsme, kus nad võisid terve päeva edasi-tagasi hüppamas käia. Mirt palus esimese asjana lasta endale punuda ka patsid, mis tundus mulle tol hetkel täielik ulme. Esiteks olime just mitu tundi autos istunud, miks ta peaks nüüd veel vabatahtlikult kaks tundi paigal istuma? Olin lisaks täiesti kindel, et pool tundi pärast patside valmimist laseb ta need endal kohe uuesti lahti harutada, aga ei. Laps istuski südamerahuga tšehhi prouade hoole all oma tunnid ära ja pärast kandis neid patse õnnelikult lausa nädalaid. Vähemalt ei pidanud kordagi pead kammima! Kui tore on vahel eksida!

Kämping oli küll ebameeldivalt suur, aga samas oli jälle mõnus, et seal oli mitu söögikohta ja baari. Mänguväljakud, liumäega järv, ja niisama kõvasti ruumi ringijooksmiseks. Liumägi järve muidugi nägi välja kõike muud kui ohutu. Kujutage ette nõukaaegset liumäge. Nagu neid metallist, mis olid üldiselt paneelikate hoovides ja läksid suvel päikse käes hirmus tuliseks. Nagu täpselt selline. Aga viis korda kõrgem. Mirt isegi lasi sealt ühe korra minu kisa saatel alla. Pärast ta lasi Kauriga veel, aga seda ma enam pealt vaadata ei suutnud. Ehk et tore kämping, kus sai patse, pesu pesta, süüa, juua ja südamerabandusi.

Edasi ootasid meid Punkva koopad (https://punkevni.caves.cz/), mille kohta on mõnes mõttes keeruline üldse midagi öelda. Eks need stalaktiidid ja stalakmiidid on ju igal pool ühesugused. Oled ühte näinud, oled kõiki näinud, võiks isegi öelda. Selle käigu põhiatraktsioon oli see, et sai maa-alusel jõel paadiga sõita. Nende suviste maa-aluste külastustega on muidugi alati põhiprobleem, et peab kogu aeg riideid kaasa tassima, mis on minu jaoks äärmiselt tüütu. Kuna Kauril on alati kaasas mitu erinevat tehnikavidinat ja seljakott iga kord punnis täis (vähemalt maa all ei saa drooni lennutada!), siis minu koorem on riided. Ehk et muidu on parajasti +30-kraadine ilm, aga siis pead samal ajal olema valmis ka +7 kraadiks. Nii et ikkagi tekib olukord, kus sul on kas a) maa peal alguses liiga palav, sest oled juba osa asju selga toppinud, mida maa alla vaja läheb või b) on maa alla ikkagi pärast külm, sest sa ei viitsinud piisavalt sooje asju kaasa tassida. Aga see on muidugi lihtsalt vingumine. Ja vinguda mulle teinekord ka väga meeldib. Isegi täis kõhuga.

Eks see pilt ei anna teile muidugi mitte mingit ülevaadet sellest, milline vaade käigu lõpuks tegelikult avanes. Aga kuna see suitsiidijate lemmikkoht on, siis võite ette kujutada, et see on ikkagi väga kõrge, kuigi pildi pealt see võib-olla eriti hästi välja ei paista. Ekskursioon ise oli tšehhi keeles, aga õnneks lühike. Minu põhiline mure oli selles, et Kaur astus koopas kogu aeg rajalt kõrvale ja sai kohe ka tšehhi keeles õiendada. Minu jaoks on reeglid muidugi kõige tähtsamad asjad ja sellist asja juba ei saa olla, et hakkad veel võõras riigis mingit isetegevust tegema! Nii et jagunesime jõe läbimiseks heaga kahte tiimi ehk et eraldi paatidesse – mina Rahe ja Mirt Kauriga, et ma ei peaks vähemalt nägema, mis reegleid Kaur veel rikkuda kavatseb. Paadis oli juba kõvasti huvitavam ja seal enam eriti tšehhikeelset juttu õnneks ei aetudki. Pidi niisama passima, et pead ära ei lööks ja Rahe vette ei kukuks. Aga see on mõnes mõttes juba kuus aastat ka mu igapäev.

Oli suvi. Oli Tšehhi. Oli soe.