Ja edasi me läksimegi koju.

Mitte muidugi meie päris koju, vaid Lucija juurde! Lucijast olen ma siin varem ka rääkinud, sest oleme tema juurde sattunud kokku juba kolmel korral. Parema mäluga lugejad mäletavad, et tema kodukämping asub kohe Tšehhi-Sloveenia piiri lähedal suures vanas farmis. Ja et peale Lucija ja Simoni elavad seal veel kõiksugu loomad ja linnud, aga põhiliselt on see võistlushobuste vanadekodu. Jõudsime hilisel õhtutunnil, aga Lucija tõi meile värsket saia ja külma valget veini, nii et saime mõnuga üle pika aja jälle taaskohtumise üle rõõmu tunda ja muljetada.

Meie külaskäik oli muidugi kibemagusa maiguga, sest tegelikult oli farm selleks ajaks juba müügis. Kuna kumbki neist pole enam esimeses nooruses, on majapidamise ja hobuste eest hoolitsemine neile selles eas lihtsalt liiga suur töö. Seega teadsime kindlalt, et rohkem me sinna ei satu. (Rääkisin Lucijaga just ükspäev ja kohta peab nüüd üks Ukraina pere, Lucija käib endiselt hobuste eest hoolitsemas.) Mirt alustas küll oma sünnipäeval suurt rahakogumisaktsiooni, et Lucija farm siiski ise ära osta, aga etteruttavalt võin öelda, et seda raha ta vaatamata päris mitme sünnipäevakülalise panusele kokku ei saanud. Küll aga kasutas ta kogutud raha ratsatundide eest tasumiseks, nii et mõnes mõttes ta plaan siiski õnnestus. Hobuseid sai! Ja saab ka edaspidi.

Raha sai tal küll otsa, aga mul veel õnneks mitte, ihahahaa!

Nii väga, kui mulle ka meeldib avastada uusi kohti, siis tegelikult meeldib mulle siiski üle kõige tuttav olukord ja teadlikkus sellest, mis ees ootab. Ma teadsin täpselt, missugune vannituba seal on. Et põrand on külm ja sooja vett tuleb natuke oodata. Et hobused lähevad päikesetõusul koplisse ja tulevad loojangul talli tagasi. Et napilt enne seda võib kopli ääres näha kitsesid, kes rahumeeli sealsamas rohtu nosivad. Et Lucijal on alati iga asja kohta oma (huvitav) arvamus. Et ma olen täiesti võimeline aktsepteerima igasuguseid kristalli-, astroloogia- ja muid jutte, kuigi ma sellesse ise mitte põrmugi ei usu. Et Simon räägib harva ja vähe, aga kui räägib, siis on igal tema sõnal suur mõte sees.

Otsustasime kohe, et võtame aja maha ja oleme Lucija juures pikemalt, lausa mitu päeva. Ilmad olid kohutavalt kuumad, see tähendas, et ühel tulisel pärastlõunal saime koos Lucijaga hobuseid jahutada. Selleks pidi nad ühekaupa pesemisalasse talutama, kus tuli ühtlasi arvestada iga suksu iseärasustega – näiteks kelle puhul, kust otsast pesemist alustama peaks. Mirt ootas seda väga, aga kui asjaks läks, siis ta lõi ikkagi nii suure looma kõrval mingi nuustikuga vehkides põnnama ega tahtnud enam osaleda. Samal õhtul peaaegu et ööpimeduses oli ta küll nõus koplis mõne isendiga sadulata ratsutama, mis pesemise kõrval tundus mulle küll oluliselt hirmsam, aga eks inimesed ongi erinevad. Selles mõttes sai ta kindlasti suurema elamuse sellest õhtuses koplis juba madalamale laskuva udu sees lihtsalt vaikselt astuva hobuse seljas lamades, kui teda voolikust pritsides oleks saanud, nii et jällegi – katki pole midagi!

Ise katsetasin küll hobuste küürimise rõõmuga ära. Vahepeal unustasin ära oodata, et voolikust tulev vesi soojaks läheks ja soristasin neid ikka päris jaheda veega üle, ise aru saamata, miks loomal selline elevus tekkis. Kuna mul on elu jooksul olnud ainult kass, keda ka parima tahtmise juures pesta ei saaks (isegi, kui vaja oleks), ei oska selliste asjade peale isegi tulla. (Ta küll ükskord ammu kukkus kodus üleni vanni, kui mina seal parajasti sees olin, aga see oli ühes teises elus ja pärast seda ma enam vanni ajaks kunagi vannitoa ust lahti ei jätnud ka). Aga tahan sellega öelda seda, et kuidagi kohe ei mõtle selle peale, et näiteks hobune tunneb ju ka külma ja kuuma, kuigi tal on karvad peal! Selgus, et siiski ka teda paneb külm vesi igal juhul kiljuma.

“Miks nii pikk nägu?”

Ühel õhtul Lucija ja Simoniga lobisedes tuli jutuks, et Lucija heal sõbral on meist mitte väga kaugel jõe ääres elamine ja nad pakuvad seal ka katamaraanisõite. Mõeldud-tehtud. Sel hetkel tundus see üsna suvaline meelelahutus, aga et Lucija bassein jälle ei töötanud (pärast selgus üldse, et seal oli põhjas auk sees ja päris palju vett voolas välja enne, kui Kaur selle vähemalt ajutiselt ära parandas), tundus võimalik veega seotud väljasõit sellises kuumuses päris mõnusana. Ja hea oli, et läksime. See ettevõtmine oli kindlalt tolle suve üks highlight.

Ma ei tea, mida ma täpselt ette kujutasin, aga vist mitte seda. Ma mõtlesin põhiliselt, et katamaraan tähendab midagi väga uhket – säravat ja valget. Et šampanja ja kaaviar voolavad ja kas me seda üldse endale lubada saame, mida seal veel lastega teha jne jne… Tegelikkuses oli kõik väga lihtne ja maalähedane, ja see oligi selle juures üldse kõige toredam! Drava jõele viis meid kohalik noormees Malkom. Katamaraan oli hästi lihtne ja kodune, võtsime oma võileivadki ise kaasa. Kuulasime mussi ja ajasime juttu. Ilus oli!

Umbes poole reisi peal viis Malkom meid “laguuni”. See oli põhimõtteliselt jõe väga laias osas üks natuke eraldatud sopp, kus oli hästi ilus vesi. Jäime sinna ankrusse, saime supilaua, lastele vestid selga ja võisime seal südamerahuga ringi sumada. Tekkis tõesti tunne, nagu oleksid päris laguunis – omaette, ilus, ja natuke hirmus. Peamine väljakutse oli paati tagasi ronimine, sest mingit redelit seal polnud ja loota sai vaid ainult oma ülakehale, mis minu jaoks, kes ma olen vist terve elu jooksul suutnud iseseisvalt teha ühe lõuatõmbe, oli see muidugi paras väljakutse.

Malkom elaski jõel. Koos isaga oli neil seal kaks jõelaeva, kus nad elasid tõesti lausa aastaringi. Pärast lubas ta meil ka oma kodus ringi vaadata, koera paitada ja näitas meile pilte oma viimasest kajakireisist, kui nad sõitsid sõbraga mööda jõgesid lausa Musta mereni välja. Oh, olla 20ndates ja pöörane. Mõnus!

Nagu paljudele teistele reisijatele, ei ole ka mina suur turistiatraktsioonide fänn, kuigi vahel ei saa teisiti, kui tuleb ka need läbi teha. Just sellepärast mulle Malkomi juures nii väga meeldiski, et see polnud üldse turistilik, vaid hästi ehe ja päris. Malkom oli nii vahetu ja heas mõttes jutukas, samas oskas õigel hetkel ka täitsa vait olla. Igatahes, kui sinna kanti sattuma peaksite, soovitan kahel käel (https://www.facebook.com/VESLOpaddle).

Lucija juurest edasi sõites selgus korraga, et ühendus Arvi ja auto vahel on totaalselt pekki läinud ja suunatuled ei tööta enam üldse. Järgmine kämpa oli natuke rohkem kui tunni kaugusel, püüdsin kõigest hingest sõidu ajal mingit töökoda leida, kes meid kohe ette võtaks, samal ajal ise vaikselt oma ateistlikke palveid lugedes, et maanteel suunatuledeta rida vahetades ükski rekka meist valesti aru ei saaks ja tagant sisse ei tuleks. Tegime hädapeatuse ühes teeäärses autoesinduses ja väikesele kohale omaselt oli sellel automüüjal just täpselt õigete oskuste ja vahenditega tuttav koos töökojaga sealt 10 minuti kaugusel. Nii et üsna pea kargas neli tüüpi auto kallale ja 20 minutit hiljem sõitsime jälle edasi – koos töötavate suunatuledega. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. (Rahe arvas terve viimase suve, et see on hoopis “Kus häda kõige suurem, seal abi kõige vähem” ja nagu selgus, siis ka seda, et “Põrsast kotis ei osteta” on hoopis “Põrsas kotis ei roosteta!”) Nali naljaks, Arviga läksid tol suvel asjad aga aina keerulisemaks, see oli kõigest soojendus!

Järgmine kämping oli põhimõtteliselt kodukämping. Jõudsime varakult kohale, rahvast oli vähe, bassein oli jahe ja elu oli lill. Kämping oli kellegi suur sisehoov, kus oli väike baar, välidušid, tualetid ja tõesti – päris hea suurusega bassein. Lapsed ligunesid seal mõnuga mitu tundi jutti. Rahel ulatusid varbaotsad põhja ja sellest esialgu piisas – sai hakkama küll, kuigi ujuda ta siis veel ei osanudki. Mida päev edasi, seda rohkem hakkas aga rahvast saabuma. Lõpuks tekkis tunne nagu oleks mõnes Balkanimaa rannas – astumisruumi polegi! Näiteks parkis meie kõrvale üks väga suur karavan. Jälle üks selline, kuhu sisse mahuks ära Arvi, ja võib-olla isegi Koleos. Meie aga tahtsime õhtuks lähedal asuvasse linna minna ja nagu ikka, plaanisime selleks ajaks ka kõik uksed kinni ja lukku panna. Naabrid aga olid meile nii lähedale parkinud, et lahti olnud tagaluuki enam kinni panema ei mahtunudki! Nad pidid ennast kõigepealt meetrikese edasi liigutama ja siis saime ka meie oma retkele minna. Õnneks plaanisimegi sinna ainult üheks ööks jääda, nii et kannatasime selle ühe öö seal hiiglaslikus ühismagamistoas ära. Teisest küljest on sellistele inimestevahtijatele, nagu me Kauriga oleme, väga huvitav teiste kämpaelu nii lähedalt vaadata. Põhimõtteliselt nägi oma telgi ukse eest täpselt ära, mida keegi õhtuks sööb või joob!

Meie lähedal oli väike linn Žalec, kus asus maailma ainus õllepurskkaev (https://www.beerfountain.eu/en/). Kaur muidugi tahtis minna väga seda proovima ja mina ei ütle ka nii palava ilmaga kunagi õllest ära. Süsteem oli päris nunnu – ostsid pileti, said kruusi vastu ja siis võisid igast vaadist ühe topsitäie õlut lasta ja selle pargis ära juua. Topsi võisid endale jätta või tagasi viia, kuidas soovisid. Õnneks oli seal lähedal ka suur mänguväljak, nii et polnud päris nii, et vanemad tahtsid väga õlut proovida ja siis lapsed lihtsalt istusid kõrval ja vahtisid pika näoga pealt. Ei, nad loomulikult kaklesid ja kukkusid natuke eemal kiikede ja liumägede juures, nagu lastele kohane on.

Kõige parem oli raudselt see täiesti roheline õlu, mis meenutas veits IPAt ja seega obv võitis kohe mu südame. Žalec ise midagi väga erilist ei olnud, leidsime õhtul mingi pitsa- ja pastakoha, kus Rahe tellis enda suuruse taldrikutäie spagette ja sõi sellest ka päris suure osa ära. Ülejäänu võtsime kaasa ja järgmise päeva lõuna oli ka kohe olemas.

Paari päeva pärast algasid Sloveenias suured tormid, nii et Lucija saatis mulle videoid, kuidas nende maja kõrvalt oli tee osaliselt lausa ära uhutud. Lisaks oli päris hirmus vaadata, kuidas koht, kus alles 24 tundi varem olime Arviga parkinud, oli lihtsalt üks suur mudane tiik. Kui oleksime kauemaks jäänud, oleks osa meist võib-olla tänaseni seal! Õnnelik pääsemine igal juhul.

Selliseid ootas meid tol suvel ees veel mitmeid.

Aa ja kes tahab visuaali rohkem toetama seda juttu, siis: https://www.youtube.com/watch?v=_zBX3AC4zGc&list=PLahWM4TifhCef6C3oR3UaGojx477YBvlf

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga