2023. aasta suvi oli perekond Treimanni jaoks the summer of Taukar. Olime kõigist teistest peredest sellega küll paar suve maas, aga mis siis. Nii jätkasime autos Taukarit huilates reisi. Järgmine peatus – kämping Menina (https://campingmenina.com/en/). Olime endiselt Sloveenias.
Kauril oli omanik Jurega jälle diil välja räägitud, mis tähendas, et plaanisime seal olla päris mitu päeva, lisaks pidime Jure ja teistega intervjuusid läbi viima, ja nagu hiljem selgus, siis see tähendas, et Kaur oli päris tihti teadmata kadunud. Ühest küljest oli kämpa täiega minu põhimõtetele vastav – perefirma! Jure oli juba ülikooliajal sugulaste käest raha kokku laenanud ja vanemate skeptilisusele vaatamata kämpingu ostnud. See tähendas, et ka tema naisel ja tütardel on elu lõpuni kõik suved sisustatud. Kuigi nagu me enda üllatuseks teada saime, käib kämpinguomanikul samas vallas vilgas töö aasta läbi – turundus ei maga talveund! Samas aga oli kämping tohutult suur, nii et kerge oli unustada, et me perekämpingus viibisime.
Peaaegu kogu kämpinguala kohal lookles seiklusrada, mis Rahele oli tol hetkel veel liiga keeruline, aga Mirt lunis küll innukalt võimalust seda järele proovida. Üksi teda sinna muidugi lasta ei saanud, nii et istutasime ennast ühel päeval parajasti ühte mitmest baarist jäätist sööma ja õlut jooma, et ronimisplaanid lõpuni teha, kui korraga kuulsime hirmsat karjatust. Poeetiliselt võiks isegi öelda, et see läbistas õhku! Kohe ei saanudki aru, kas keegi kiljus rõõmust või kurvastusest, aga üsna pea saabus kiirabi ja algas üleüldine sebimine. Selgus, et üks ronija polnud karabiine korralikult kinnitanud ja pudenes asfaldi kohal üsna kõrge puu otsast alla. Päris ligi me vaatama muidugi ei läinud, sest meil on ettekujutusvõime üsna hästi välja arenenud ja silmad füüsilist kinnitust ei vajanud. Samas ei pidanud enam ka Mirdiga ronima minema. Isu läks üle.
See oli muidugi üks vähestest sealsetest meelelahutusvõimalustest. Lisaks oli kämpingus järv, kus sai mõnuga sulistada ja isegi ahviraudteega vee kohal sõita ning ennast siis sobival hetkel lahti lasta ja vette kukkuda. Mirt, kes on sünnist saati olnud lausa ebanormaalselt tugev (vt ka “Pipi Pikksukk”, A. Lindgren), rippus uljalt ahviraudtee küljes, aga otsustas ennast vette siiski mitte kukutada. Seega pidi üks suurem poiss ta kaldale tagasi sikutama. Järjekorras ootavate laste nägudelt oli näha, et nad eeldasid, et pisike blond tüdruk ühel hetkel rippumisest siiski ka ära väsib, sest kogu protsess võttis mitu minutit aega. Suur oli aga nende üllatus, kui Mirt uljalt edasi rippus ja tagasi maale jõudes lihtsalt minema jalutas. Hiljem sai ta endast siiski võitu (nagu alati) ja kasutas ahviraudteed sihtotstarbeliselt ehk et lasi õigel hetkel käed lahti.
Medivas võis rentida ka väikse pedaaliauto ja sellega kämpingus ringi vurada. Ka oli sealt viie minuti kaugusel mõnus saiapood, kust hommikukohvi kõrvale ennast mõnusalt kostitada sai. Saia sai! Ühel õhtul korraldati kämpingus kohalike veinide degusteerimise eesmärgil kõigile soovijatele õhtusöök. Õhtu käigus sain muidugi aru, et kuigi tõesti sai ka süüa ja juua, siis kogu sündmuse suurem eesmärk oli Jure esinemissoovi täita. Õhtusöögi ajaks oli plaanitud ka pitsaõhtu lastele, mis teoorias tundus lausa suurepärase mõttena, praktikas läks aga jälle nii, nagu parajasti läks.
Just enne õhtusöögile minekut algas esimene korralik torm. Selge oli see, et sellise maruga telki ega Arvit üksi jätta lihtsalt ei saa – telk võtab tuule alla ja lendab minema!, nii et jõudsime lauda paar minutit hiljem, laste pitsaõhtule ei jõudnud üldse sissejuhatust teha – jätsime nad lihtsalt sinna ja tulime tulema. Meie lauast oli küll nende varjualune kenasti näha, aga imelik oli ikkagi. Pealegi ei meeldi mulle üldse kiirustada! Ega hilineda!
Tunni ajaga tekkinud jõgi/järv/tiik.
Meie lauas istus juba üks kummaline paar – kõhn hallipäine vanamees ja noor blond naine. Alguses vahetasime lihtsalt viisakusi ja omavahel ei rääkinud. Mida vein edasi, seda rohkem hakkas ka jutt jooksma. Selgus, et härra on saksa professor, kusjuures ka rakenduskõrgharidusasutusest, peamiselt tegeles autode õpetamisega. Tema noore kaaslase kohta me eriti midagi teada ei saanudki, sest ta ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Küll aga naeratas ta väga palju. Ja kui mu mälu mind ei peta, võtsin vahepeal temaga siiski ka saksakeelse jutuotsa üles. 13 aastat keeleõpet tundub ju pärast kolmandat pokaali nagu saksa filli baka!
See on ainus pilt, mis ma õhtusöögil tegin. Vasakul kämpingu omanik juhatamas dramaatiliste kujunditega sisse järgmist käiku “Google mapsi” abiga. See oli tegelt päris hea nali – maakaart oli tuttav 5. klassi geograafiatunni seinalt – 3D-mõõtmetega maastik.
Lapsed samal ajal vihkasid oma mängude õhtut pitsa ja teiste lastega. Neil olid tegelikult seal küll lausa järelevaatajad – noored sloveenid, kes tegid nendega videodiskot ja mänge, aga et kõik käis sloveenia keeles ja kumbki neist pole eriline pitsahull, käisid nad ikkagi kordamööda meie laua juures ampsu võtmas ja elu üle kurtmas. Meil oli Jurega diil tehtud ja ebaviisakas oli ka varem ära minna. Seal tekib minu jaoks ühest küljest alati vastuolu – suva ju mingid kokkulepped, kui laps ei taha olukorras olla, eks. Kui aga neil tegelikult midagi otseselt häda ei ole, siis kas peaks neid igast vähegi ebamugavast olukorrast kohe eemaldama? Ilmselt siiski mitte, eks?
Igatahes pidasime kõik magustoidu lõpuni vastu ja kuigi Arvi oli tegelikult restoranile väga lähedal, õnnestus mul õhtupimeduses Rahe natukeseks ajaks siiski ära kaotada. Tol ajal polnud Mirdil isegi veel nutikella, nii et igasugune trackimine oli võimatu. Võisid lihtsalt (nagu vanasti) murelikult hüüda. Nagu hiljem selgus, olid ta tegelikult juba otsapidi Arvis, nii et minu paanilised otsingud toimusid täiesti vales kohas.
Pärast õhtusööki sai iga osaleja kirjaliku tunnistuse tõestamaks, et on “veinikoolituse” läbinud. Mulle meeldib see foto väga, sest jube hästi joonistuvad välja esimese ja teise lapse klassikalised tüüp-erinevused – teine laps on üleni tüdinud ja ei üritagi seda kuidagi varjata; esimene laps on ka tüdinud, aga nagu tihti, teeb halva mängu juures head nägu!
Päev enne ärasõitu tuli jälle hirmus torm. Tunni ajaga sadas maha tohutu hulk vihma, igale poole tekkisid sügavad ja väga suured lombid, puud ja oksad murdusid ja lendasid mööda kämpingut ringi. Meil vedas väga, et auto või Arvi ühegi suurema oksaga pihta ei saanud. Tormi vaibudes oma ümbruskonnas ringi vaadates oli siin-seal hästi näha napikaid, mis oleksid võinud hoopis kehvemini lõppeda. Vaatamata sellele, et sloveenid olid ilmselgelt sajandi tormiperioodist kõvasti häiritud (ja põhjusega), siis kaks väikest Eesti tüdrukut leidsid selles muidugi ainult lõbusaid aspekte. Esiteks kupatasime nad tormi ajaks alati Arvisse multikaid vaatama, panime telgil kõik lukud kinni ja jagasime siis Kauriga omavahel ära, kes millist seina toetab ja millise nurga pealt telgi katuselt vett alla kummutab. Pärast suuremaid sadusid kandsid nad ämbritega vee minigolfirajale kokku ja mängisid seal mitu tundi.
Kätte hakkas jõudma reisi kõige pingelisem periood – sünnipäevad! Nagu ikka, kõigepealt Kauri oma. Suuri plaane meil ei olnud, aga samas tahaks ikka kuidagi olla mingis eriti lahedas kohas ja teha midagi eriliselt toredat. Seekord läks pigem vastupidi ja veetsime öö peamiselt raftingule mõeldud kämpas, kus midagi eriti teha ei olnudki, aga raha pidid välja käima lausa 75 eurot (https://www.maya.si/en/). Ka leidus seal üks pisike saksa tüdruk, kellega ma ka veinita julgelt saksa keelt rääkisin – laps ei mõista ju hukka, kui der õigel hetkel deniks ei lähe. Kõrval loogelnud jões sai ennast küll kasta, sest vool oli selline, et jalgu põhjast üles tõsta pigem ei julgenud. Tore oli aga see, et kämpingu küljes oli suur restoran, kus saime vähemalt Kaurile sünnipäevaväärilise õhtusöögi korraldada ja eraldi tasu eest isegi hommikusöögi tellida. Mul ei ole mitte midagi hommikusöögi tegemise vastu, ka mitte reisi ajal, aga mõnikord on ikkagi eriliselt mõnus sellest pääseda. Ja see oli jälle üks nendest hommikutest.
Pildil juubilar fännidega. Jumala õnn, et need vuntsid meie elust lahkusid.
Mirdi sünnipäevani oli nüüd jäänud kaks päeva ja pinge kasvas. Aga enne seda oli tarvis ära teha matk Tolmini kurus (https://www.soca-valley.com/en/attraction/tolmin-gorges/information/). Kaur ootas seda hirmsasti, mina mitte ülearu – oli juba nähtud ka neid mägijõgesid ja kaljusid. Kaks suve tagasi olid lapsed ikka veel nii väikesed, et teadmata, mis rada meid täpselt ees ootab, teadsin mina juba ette, et vaadete nautimise asemel veedan suurema osa ajast selle üle muretsedes, kas kõik ikka õigel hetkel jalgade ette vaatavad, kusagilt alla ei kuku ja raja piirded viimati just samal hommikul üle kontrolliti. Kohale jõudes selgus aga, et võin julgelt Rahe eest ise tema jalgade ette vaadata, sest suurt muud seal vaadata ei olegi! Nimelt olid eelnevate päevade suured tormid muidu täiesti läbipaistvad ja kaunilt helesinised mägijõed üleni muda täis ajanud. Vesi oli lihtsalt hall. Kaur ei suutnud seda uskuda, veel vähem sellega leppida. Eks ikka on kahju, kui bestikas on kurb, aga ega seal midagi teha ka ei olnud. Õnneks loobus ta hiljem oma plaanist sinna ilusamal päeval üksi tagasi minna. Aga minu meelest oli muda ka päris ilus vaadata. Hall on ju nii esteetiline värv.
Et mina astusin Tolmini kurdu jälle käed taskus ja igasugust eeltööd tegemata (kehv omadus, millest püüan sel suvel vähemalt osaliselt vabaneda), avastasin oma suureks rõõmuks, et Tolmini kurus asub ka Dante koobas! Selle peale unustasin kohe muidugi mudaveed ja Kauri kurbuse. “Jumalik komöödia” tekitas minus juba keskkooli ajal palju põnevust ja palju pole muutunud praegugi.
Et siis mitte ta ei elanud seal koopas, aga väidetavalt sai inspiratsiooni “Jumaliku komöödia” kirjutamiseks. Päris sisse sinna minna ei saanud, ainult võre tagant natuke piiluda. Jumal küll – asi seegi!
Päeva teiseks pooleks keeras ilm täiesti ära. Pole midagi hullemat kui lausvihmas kämpingut otsida. Kämpingusse sõitmine üldjuhul ei näe välja nii, et sõidad sisse ja paned oma asjad lihtsalt üles, teed veini lahti ja hakkad raamatut lugema. Kõigepealt tuleb minna ja küsida, kas neil üldse kohti on. Siis antakse sulle paar platsinumbrit või näidatakse hea ilma korral ise midagi kätte. Vahel saab valida, teinekord mitte. Siis järgneb arutelu selle üle, kas Arvi on telk või haagis, kas meil elektrit on vaja või mitte, kas duši alla saab žetoonidega või niisama, kas lapsed maksavad eraldi või on tasuta. Igatahes olime parajasti Bohinji ääres, mis, nagu kõik asjad Sloveenias, on nagu mega fucking maaliline. Välja arvatud lausvihmas.
Sõitsime väga mitme kämpingu vahet, kuni lõpuks ühes kohas õnn naeratas: https://tdbohinj.si/en/danica-campsite/. Fotol on pikalt autos kinni olnud inimesed, kes said varsti kummikud tossude vastu vahetada, sest päike tuli üle pika aja välja.
Kämpingu ääres oli väga ilus, aga väga külm mägijõgi, kus oli hea ennast vahepeal kastmas käia. Pesu sai ka pesta ja lisaks oli vihmasteks hetkedeks võimalik võimlasse mängima minna! Jah, tõesti. Seal sai mängida saalijalkat, sulkat (kui reketeid jagus), pinksi, kossu, you name it. Selles suhtes oli hea kindel seljatagune, et ei pidanud ilma pärast ülearu kartma. Aga ikkagi imelik oli.
Mirdi sünnipäevapäeval plaanisime edasi liikuda, et alustada reisi “linnaetappi” ehk veeta paar päeva Piranis. Linnaetapp on alati mu suur lemmik, sest siis saab restoranis käia ja puhtad riided selga panna. Selle peamine miinus on aga see, et linnaäärsed kämpingud on lihtsalt halvimast halvimad! Enne ärasõitu tahtis Kaur veel kähku kämpingu lähedal üksi ühe matka teha, et ikkagi neid puhtaid jõgesid ka kuidagi pildile saada. Mirt lubas isal minna, võttes pühaliku tõotuse hästi ruttu tagasi tulla. Hea, et Kaur kuhugi verega alla ei kirjutanud, sest reaalsuses eksis ta rajal mitu korda lootusetult ära, tegi pärast umbes viiekilomeetrise lisaringi ja jäi lubatust ikka kõvasti hiljemaks. Selle kohta saab põhjalikumalt teada siit: https://www.youtube.com/watch?v=gGzegWEISa0&t=313s. Loo moraal on tegelikult see, et Eestis on matkaradade tähistamisega lihtsalt liigagi hästi, oleme sellega ära harjunud!
Päris raske on ikka nii pika aja taguseid sündmusi piisavalt detailselt meenutada, aga kuna uus reis pressib juba peale, siis tuleb eelmine siiski jalust ära saada. Plaanin seekord teha reisi ajal pidevalt jooksvaid märkmeid kas paberil või diktofoni, siis võin jälle neli aastat lebotada enne, kui midagi kirjutama hakkan!
Edasi põrutasime igatahes Taukarit huilates edasi Pirani.
