Itaaliast veeresime Austria poole mängleva kerglusega. Tagasitee oli alanud. Peamine siht oli esialgu Jurmala veepark, aga enne tuli veel paar peatust teha.

Austriat olime varem kasutanud puhtalt transiidimaana, seega olin päris põnevil võimaluse üle seal magada. Kämping (mille nime me ei mäleta) asus lahedas järvega orus. Kuigi järele mõeldes – kas Austrias on üldse midagi, mis ei asu mäel või orus ja pole kohutavalt maaliline? See pole nagu see, et “aga ma nägin helisevas muusikas, et seal on nii ja nii”. Usu mind, armas sõber – seal ongi täpselt nii ja nii! Asustus oli kämpas üsna tihe, vanuseliselt pigem meist 20 aastat ees (aga piirkonnale omaselt suurepärases vormis), nii et üks (endine) noorsand kappas kohe appi Arvit paika lükkama. Pärast käisime veel ujumas ja maitsesime baaris kooki ja kohalikku napsu – naps oli õudne, aga kook väga hea! Täpselt enne üsna hoogsat vihma saime magama ja hommikuks liiga suuri üleujutusi polnud. Meie parkisime mäe keskel, nii et sealt oli veel veel (imeline eesti keel!), kuhu voolata küll ja veel! (Sorri, ma selle osa kirjutasin magistrikatsete vahepeal ukse taga oma korda oodates, ja siis keskkond eriti ajendas kalambuuri).

Ilm oli mega, nii et jätkasime hommikul üsna vara liikumist Tšehhi suunal, kus plaanisime veeta mõnusa poolpäeva vanas tuttavas Sloveenia piirile lähedal asuvas kämpas, kus tulles esimese suure vihma kaela saime. Plaanis oli ujumine, Tšehhi õlled, väike päike ja muud toredad tegevused, et veel enne lõpusirget aeg kenasti maha võtta. Oo, kui imelised plaanid meil olid.

Kohe pärast Austria piiri tegime peatuse bensiinijaamas, et paak kenasti täis tankida ja pissil käia. Kui Kaur autost välja astus, selgus õudne tõde. Arvi oli täiesti viltu vajunud ja rippus auto küljes veel ainult tahtejõuga. “Nüüd see siis tuleb,” mõtlesin isegi teatava õhinaga. Kogu reis oli möödunud üllatavalt muretult – polnud suuri tervisejamasid, EMOs polnud saanud üldse käia, antibiootikumid kõik alles! Üritasime auto ja Arvi bensukast kuidagi kõrval asuvasse parklasse saada, et siis olukord päriselt üle vaadata. Kaur viskas Arvi alla pikali ja tuvastas, et tiisli küljest olid kadunud kõik poldid, mis põhimõtteliselt Arvit paigal hoidsid, ja alt on see üldse katki murdunud – seejärel helistas ta Resposse ja küsis nõu. Mina püüdsin samal ajal välja mõelda, kui palju võiks maksta näiteks Arvi autoabiga Tšehhist kojuviimine ja hotellides ööbimine. Kuhu poldid siis kadusid? Tundus täiesti pöörane, et keegi oleks võinud need pahatahtlikult kusagil näiteks pimeduse varjus maha keerata. Kas vihastasime mõne rekkajuhi välja? Kas tõesti Itaalia paradiisisaare Saksa pensionärid võiksid selliseks asjaks võimelised olla? Muidugi!

Seekord siiski mitte.

Etteruttavalt võin öelda, et hiljem selgus, et juba viimase hoolduse ajal Eestis oli hoolduse tegija teinud inimliku vea ja unustanud osa polte tagasi panna. (Võtsid vastutuse ja kõik jutud, nii et ma ei hakka neid siia kuidagi häbiposti kindlasti küll panema). Kui arvestada, et tallasime just poltideta Arviga Austria kiirteel, peab olema üsna rõõmus, et niigi läks. Lõpuks tasus ära ka Kauri lõputu pildistamiskiiks, sest leidsime kiirelt ühe varasema pildi, kus olid isegi kõik poldid ilusti pildile jäänud.

Probleem aga oli endiselt lahendamata. Kaur oli nagu ikka sellises olukorras – ärritunud, aga vait. Mina olin nagu sellises olukorras ikka – ebanormaalselt rahulik, aga vait. Lapsed olid sellises olukorras nagu ikka – ignorantsed ja rõõmsad! Küll aga tahtsid nad jälle vetsu minna. Viisin nad sinna rõõmuga, sest oligi parajasti mingit segajat vaja. Bensiinijaama ees seisis Eesti numbrimärgiga matkaauto – tagauksel kleeps kirjaga “Home is where you park it”, Kauril seljas täpselt sama tekstiga t-särk (tähelepanelik lugeja mäletab, kuidas ma eelmises osas selle isegi ära pesin). Autost astus parajasti välja üks suur mees. “Tere!” hüüdsin mina. Mees ei teinud kuulmagi. “Kuradi tüüpiline eestlane!” mõtlesin mina. Häda oli aga suur, nii et hüüdsin nüüd juba mitte-eestlaslikult väga kõvasti: “TERE!” Tüüp keeras selle peale ringi ja ütles inglise keeles, et ta eesti keelt ei oska, aga tal on bussis üks iirlanna ja üks 8aastane tüdruk, kes tahaks väga eesti keelt rääkida. Küsisin talt siis inglise keeles, kas tal tungrauda on. Mees ütles, et on küll, ja mitte ainult. Kinnitas, et käib ainult korraks sees ära ja tuleb meile appi. Ja tuligi!

Selgus, et tegemist oli väga rahvusvahelise perekonnaga Tallinnast. Meie tüdrukud lippasid kohe rõõmuga nende matkaautosse, kus sai külma limonaadi ja ühiselt ehteid valmistada. Mina lobisesin kõige fantastilisema iiri aktsendiga pereemaga, kes oli ka juhtumisi õpetaja, ja juba pikalt Eestis elanud. Respo soovitas tiisel kuidagi ära fikseerida ja siis leida keegi, kes selle kinni keevitaks. Meie abimees, nagu selgus, töötas laevadel ja oli põhimõtteliselt mehaanik. Ehk et tal oli kaasas muljetavaldav tööriistakast, millest ta paar asja meile lausa nõus laenama oli. Härrad tõmbasid poldiavad koormarihmadega kohakuti ja võtsid tiisli esiotsast tugiratta juurest ajutiselt kaks polti asenduseks – Arvi võis edasi sõita. Meie uued sõbrad kulutasid oma reisiajast rõõmuga meie peale nii umbes kaks tundi. Vahetasime pereemaga Facebooki-kontakte, kus selgus kohe, et meil on loomulikult ka paar ühist sõpra – sest Eesti. Üks minu tuttavatest oli lausa nende naaber, nii et sain hiljem Eestisse jõudes talt kohe ka küsida, et kas koos tööriistade tagastamisega võiksin neile tänutäheks osta valget või punast veini.

Valget!

Kõige kiuste kärutasime siiski esialgu plaanitud Tšehhi kämpasse kohale. Jõudsime muidugi hilisõhtul, väljas oli juba pime. Mina kartsin terve öö, et Arvi kukub öösel lihtsalt kokku, kuid Kaur kinnitas, et seda igal juhul ei juhtu.

Kui ma oleksin kodus küsinud, kas Arvi võib sõidu ajal alt pooleks murduda, siis ma kahtlustan, et ta oleks ka öelnud, et see raudselt juhtuda ei saa.

No igatahes.

Arvi ei murdunud sel öösel pooleks. Ega ka järgmisel päeval. Õhtul kämpasse koperdades avastasime, et sealt kõigest viie minuti kaugusel oli ka traktoriparandus. Kaur võttis hommikul Arvi kaasa ja jättis meid sõna otseses mõttes kodutuna maha, et uurima minna, kas neil äkki ka mõni seiklushimuline keevitaja palgal on. Oli küll! Ilmaga meil õnneks vedas, vihmaga ma isegi ei tea, kuidas seda päeva lahendanud oleks. Umbes tunni pärast oli ta tagasi, Arvi jälle kokku keevitatud, ja sõit võis jätkuda.

Enne Jurmala veeparki tuli aga magada veel üks öö. Sattusime samasse “dinosaurustega” kämpingusse, kus olime varemgi käinud. Ma ei mäletagi, kas sellest siin juttu on olnud või ei (ei viitsi praegu otsida ka), aga seal kämpingus oli miniloomaaed paari loomaga. Kui seal kunagi varem käisime, siis seal elava poni kabjad olid nii hooldamata, et nägid põhimõtteliselt välja nagu Aladdini sussid. Kaur võttis tookord Poola loomakaitsega ühendust ja andis info edasi. Rõõm oli näha, et poni oli endiselt elus ja täiesti tavaliste ponijalgadega!

Iga reisi ajal tahavad lapsed hirmsasti kuhugi lõbustusparki. Poola Energylandiat pole veel viitsinud proovida, sest nad tundusid pidevalt liiga pisikesed. Nõme on kuhugi minna, kus öeldakse, et ei, sina seda, seda, seda ja kõiki neid asju teha ei saa, sest oled viiene, või sest oled meeter kümme pikk. Seega motiveerisime neid viimaseks pikaks sõiduks hoopis veepargiga, mis oli ka nagu lõbustuspark, ainult väga halva ilmaga ehk et väga märg. Jurmala ise on tõesti supernunnu koht, alati, kui sinna satume, mõtlen, et siin võiks tegelt kauem olla. Seal puhkavad inimesed vist vaatavad seda, nagu need inimesed, kes aastaringi Pärnus ei ela, vaatavad Pärnut. Mina olen Pärnus kasvanud, nii et ma vaatan suvist Pärnut üldiselt alati nagu ewwww!

Jurmala veepark on mega suur. MEGA suur. Jagasime lapsed pooleks ja ma ei näinud Kauri ja Mirti mitu tundi. Mõtlesin juba, et nad on äkki üldse ära läinud, kuidagi ühendust võtta ju ka ei saanud. Siiski-siiski, kui mõne aja pärast kohtusime, vahetasime minu suureks kurvastuseks lapsed ära, ja pidin ise hakkama Mirdiga suurtest torudest hiigelkummide sees alla laskma. Mirdi jaoks oli see kindlasti huvitav kogemus (tuummälestus, kui soovite). Tema ema, muidu üldiselt väga rahulik inimene, kes küll vihahoos võib teinekord ka häält tõsta, kiljus ja karjus, nagu oleks surm suu ees. Mirt isegi unustas kiljuda, vaatas mind lihtsalt sellise näoga, et wts, ema, wts?

Eks seda mõtlesin muidugi ise ka.

Rahe kahjuks oli torude jaoks viis senti liiga lühike, aga seal oli üks kärestikuline “jõgi”, kus ta võis tõesti tundide kaupa ringi voolata. Katsetasime vahepeal minu tungival initsiatiivil ka saunas käimist, aga kui oled ikka Eesti spaadega ära hellitatud, siis need ei pakkunud kohe mitte midagi. Parem juba külmetada!

Reis oligi jälle läbi saanud. Siis me veel ei teadnud, et järgmisel aastal me Arvi-tripile minna ei saagi ja peame piirduma Malta ja lennureisiga koos inimestega, kes kirglikult lendamist vihkavad. “Tallinnas maandudes ütles Rahe lihtsalt üle lennuki, et isegi okseviirus on parem kui lendamine!) Maltal oli meil küll ka väga toredad kaks nädalat, aga blogida ma sellest ikkagi ei viitsi. Kui huvitab, vaadake Kauri vlogist üle (https://youtu.be/Cac0dv33PWc?si=lDoJ_iEABEJbbzpl – esimene osa siin, aga kokku kolm osa).

Küll aga kirjutan seda postitust juba autost, teel Balkanile. Riiani on jäänud viis kilomeetrit, täna sõita veel kuus tundi ja 50 minutit.