2023. aasta kevadel paar päeva enne suvepuhkuse algust oli minul ja paaril kolleegil Zoomi-kõne uue partnerkõrgkooliga Sloveeniast. Koostööni me veel jõudnud polegi, aga kui nende esindaja toona kuulis, et asun paari nädala pärast tema kodukoha poole teele, ütles ta (võib-olla viisakusest, võib-olla siiralt, mina igatahes haarasin võimalusest kohe kinni ja saatsin talle nädala pärast ülipika meili), et võin talle julgelt kirjutada ja nõu/infot küsida, kui mingi asjaga hätta jään. Nii juhtuski, et kui arutasime, millisest linnast seekord linnapäevalinn saab, jäi kohalikuga konsultatsiooni tulemusena lauale Piran.

Linnalähedase kämpingu leidmine ei ole midagi lihtsat – ei veebist valimine ega selle päriselt ülesleidmine. Esialgu jõudsime kaardi järgi valesse kohta, kus otse mere kaldal seisid ainult väga uhked matkaautod, igasugused järelhaagised olid keelatud ja ühtegi tualettruumi või muud eluks vajalikku teenust ei paistnud kusagilt. Eemalt oli aia tagant näha küll üks koht, mis tundus rohkem meile mõeldud kämpa moodi, aga sinna saamine tundus täiesti võimatu – igal pool oli aed ees, teisel pool juba meri. Läksin lõpuks ise jala ja püüdsin välja selgitada, kus sissesõit asub, et Kaur ei peaks jälle Arviga ülearu laamendama.

Kui linnapäevadeks üldse ööbimiskohta valima hakkasime, siis olid hinnad üpris erinevad – valikus oli ka sajaeuroseid kämpinguid, kus peale asukoha muud luksust eriti ette näidata ei olnudki. Et aga linnas tahtsime nagunii natuke kulutada, siis oli ka loogiline kõige kallimat kohta mitte võtta. Lõplik valik langes kämping Lucijale (https://www.portoroz.si/en/plan-your-stay/accommodation/387-camp-lucija) lootuses, et kuna meie harilik Lucija-kämping Tšehhi piiri lähedal oli meid minevikus alati nii hellalt kohelnud, siis äkki on nimekaimusest mingitki kasu… Selles suhtes on need linnakämpad ka hullud kohad, kuhu minna, et me ju loeme alati veebist enne lõplikku valikut arvustusi ka. Ja sa näed neid tärne (alati kolm või alla selle) ja loed neid arvustusi, ja ikka loodad, et äkki ei ole siis need pesuruumid nii hullud, kui nad seal ütlevad. Et äkki on selle arvustuse kirjutanud lihtsalt mingi mega saksa esteet, kelle latt on lihtsalt uskumatult kõrgel. Ja sa loodad ja loodad. Aber nichts.

Vähemalt saime endale kämpingus väga hea koha! Küll põhimõtteliselt asfaldil, aga kuidagi saime telgi siiski enam-vähem maa külge kinnitatud. Meri oli tõesti vaid paari meetri kaugusel, söögikohti ka kohe võtta – pole hullu midagi! Eks kui ma praegu neid asju siia kirjutan, siis ma ikka mõtlen tagantjärele, et mida oleks võinud teisiti teha või kuidas ma saabuva suve reisil tahaks kuidagi teistmoodi või parem olla. See on nüüd see teema, kus arenguruumi on, samas ma pole üldse kindel, kas ma olen valmis kuidagigi muutuma, haha. Ilmad olid tõesti mega palavad ja ujumiskoht kogu aeg täiesti nina ees. Kämping oli küll põhimõtteliselt lahesopis, aga seal oli sellegipoolest parajalt tuuline ja lastega olemise mõttes mitte kuigi turvaline. Betoonpiirdelt läks otse vette trepp – sealt edasi oli vesi kohe üle pea ja lained üsna hoogsad. Ehk et lastega vees käimine oli paras tegemine. Üksi ei saanud neid üldse lasta. Õhtul, kui üks lapsi magama pani, võis teine ujumas käia. Mõte on ju mega ilus ja romantiline – kuuvalguses otse jahedasse merre. Mina muidugi romantik ei ole – seega käisin ennast ühel õhtul seal küll kastmas, põhiliselt seetõttu, et millal siis veel selline võimalus avaneks? Tegelikkuses olin hirmu kätte ära suremas. Vesi ei olnud läbipaistev nagu päeval, vaid tume ja hirmus, pidin ennast ikka hirmsasti kokku võtma, et üldse kuidagi trepist paar meetrit edasi minna. Õudne! Et see on võib-olla üks asi, mis ma tahaks sel suvel paremini teha. Mitte olla wuss. (Wuss on väga vana väljend, mis tähendab nõrgukest ja pehmot, kes on oma hirmude ohver ja eriti millegagi hakkama ei saa. Mu ema arvas pikalt, et õige sõna on fuss, öeldes asju nagu “no tema oli ju paras fuss!”).

Kõige selle juures ei saa me ära unustada, et tegelikult oli parajasti Mirdi sünnipäev! Õhtusöögiks valisime kämpingu restorani, mis õhtuhämaruses muutus kokteilibaariks-klubiks, aga sellest polnud midagi, sest meil oligi aeg magama heita. Kaur tegi tüdrukutega (meie omadega) paar kiiremat tantsu ja minu meelest oli täiesti kordaläinud sünna! Foto on tehtud meie lauast. Söök ei olnud halb, aga vaade oli parem!

Vaatamata kämping Lucija kesistele olmetingimustele (dušid ja tualetid olid remonti näinud viimati eelmisel sajandil – ma ohkasin täiesti kergendunult, kui esimest korda neid hirmsaid vetsupotte nägin, sest olin umbes 50% veendunud, et seal on pottide asemel üldse augud maas), oli Piran linnapäevaks ikkagi täiesti õige valik! Olemuselt ja välimuselt meenutas Piran parimas mõttes Horvaatia Split’i. Kämpingust lühikese jalutuskäigu kaugusel oli bussijaam, kust saime infot selle kohta, millal ja kuidas bussid Pirani vahet liiguvad – lisaks ka piletid kohe ära osta, nii et ei pidanud bussis midagi pusserdama hakkama. Päeval olime lähikonnas juba ka autoga mõned tiirud teinud, nii et teatav ülevaade piirkonnast hakkas tekkima. Õhtul aga ei tahtnud me enam autoga sukerdama (seda sõna ÕSis ei ole, aga võite ise ka kasutada, kui tahate) hakata – kämpingu asukoht bussijaama lähedal oli muidugi üldse üks ööbimiskoha valikukriteeriume.

Mirt oli lahti võtnud oma Poolas punutud patsid, aga jättis võltsjuuksed vähemalt esialgu siiski alles. Seega tahtis ta Pirani minnes neid igal juhul mingis vormis kaasa võtta. Ma ei kujuta ette, kui rõve tunne võis olla, kui tehisjuuksed 30kraadises kuumas mööda jalgu hõõruvad, aga ilmselt üsna rõve, sest umbes tunni pärast ta palus patsi siiski eemaldada. Aga mitte ära visata. Mis tähendab, et mu kott oli lihtsalt üleni karvu täis ja iga kord, kui sealt midagi võtta tahtsin, pidin higise käe panema sooja sünteetilisse karvahunnikusse. (Pöial üles emotikon).

Buss tuligi õigel ajal. Kuna teadsime, et sõit on siiski üsna pikk (nii poole tunni kanti), sättisime ennast mõnusalt istuma. Mulle väga meeldib bussiga sõita – eriti linnaliinibussiga, sest seal ei lähe mul harilikult kunagi süda pahaks! Bussisõit oli suures plaanis üsna sündmustevaene, kui välja jätta üks asi, mida mul pole bussiga sõites küll mitte kunagi juhtunud. Nimelt keeras bussijuht ühel hetkel südamerahuga tanklasse – tankis, käis jaamas maksmas ja sõidutas meid edasi! Ma tegelikult ei tea, kus või kuidas näiteks Tallinna Linnatranspordi busse tangitakse, aga ilmselt mitte esimeses Circle K-s, mis liinile minnes ette jääma juhtub.

Piran oli nunnu. Käisime kindluses, ronisime müüri peal, nautisime vaadet. Rohkem visuaalset materjali saab nagu ikka, siit: https://www.youtube.com/watch?v=7_Nd6UZqQ1M&t=10s. Õhtusöögi sõime mõnusas Itaalia-hõngulises restos väiksel linnaväljakul, kus Mirt tellis endale terve kala ja sõi kõigepealt ära selle silma. Ma ei või, sellised asjad on minu jaoks alati nagu – issand, kui rõve sa oled! versus issand, kui lahe sa oled!

Need kalad olid tegelt Mirdil ja Kauril kahepeale. „Hüvasti, relvad silmad!“

Rahe muidugi lasi Bolonja kastmel voolata (okei, läksin bolognese’i õigekirja kontrollima ÕSi, seal on hoopis selline asi kirjas: https://arhiiv.eki.ee/dict/qs2006/index.cgi?Q=bolognese&F=M! Nüüd ma olen küll kõike näinud!) Üldse oli Itaalia lähedust igal pool tunda – ja see oli üks väga mõnus tunne. Juba järgmisel päeval pidimegi sinnapoole teele asuma ja ausalt öeldes oli mul selle üle väga hea meel.

Enne õhtusele bussile minekut haarasime magustoidu kaasa. Vähemalt Kaur sai ennast sidrunisorbeti lainele häälestada (see on peaaegu ainus jäätis, mida ta üldse tunnistab).

Bussi väljumisaega me tegelikult ei teadnud. Mina olin muidugi täiesti paanikas, et äkki jääme viimasest bussist üldse maha, äkki ei saa taksot, äkki hakkavad lapsed vinguma! No igatahes selline tüüpiline emamõtlemine, mis nii mõnegi toreda hetke teinekord ära rikub. Nii me sinna bussipeatusesse siis koperdasime – mina tõtakalt ees, Kaur südamerahuga kuskil tolgendades, iga asja filmides ja pildistades. Peatusesse jõudsime igatahes täpselt samal ajal kui buss – lapsed said isegi istuma!

Lool moraali justkui polegi – kui, siis võib-olla see, et ära ole fuss, tuleviku-Leen! Jõua täpselt õigeks ajaks bussile – ela natuke!

Hommikul pakkisime tsikkidega asjad, kui Kaur tegi veel ühe väikese soolotripi lähedal asuvatele soolaväljadele (https://www.portoroz.si/en/experience/natural-sights-and-attractions/4457-object-krajinski-park-secoveljske-soline). Kui lapsi poleks jalus olnud, oleksin ka võib-olla kaasa läinud, aga sellist õhinat, nagu tal nende soolaväljadega alati on, ma jagada siiski ei oska.

Kõige selle juures oli minu jaoks hoopis kõige muljetavaldavam see, et kui ta nende soolaväljade kohta kodus uurima hakkas, leidis ta YouTube’ist ühe mitme aasta taguse video, kus üks soolafarmi töötaja oma tööst räägib. Videol oli ainult mingi paarsada vaatamist, aga Kauri jaoks oli kogu lugu väga inspireeriv. No miks ei peaks olema – nii vana traditsiooni hoitakse endiselt elus! Aga lahe oli see, et ta leidis selle YouTube’i-venna sealt väljade kõrvalt esimese asjana kohe üles ja läks temaga ka juttu tegema stiilis “vabandage, kas teie olete internetist?” Haha, vaene mees oli väga üllatunud, et mingi Eesti tüüp selle väikese video peale lausa KOHALE TULI, aga eks elu ongi selline – üllatusi täis.

Fotol Kaur ja mees internetist!