Nagu öeldud, plaanisime Albaania rannast käppelt Sarajevosse jõuda. Sarajevosse me sellel reisil tegelikult rohkem ei jõudnudki. Tollel ennelõunal kimbutasid meid Albaanias aga igal kilomeetril väga aeglased ummikud, nii et lõpuks kulus meil 200 km läbimiseks SEITSE TUNDI. Ma soovin, et ma liialdaksin, aga ma ei liialda üldse. Seega loobusime esialgsetest edasisõiduplaanidest, ületasime lihtsalt riigipiiri ja võtsime suuna Montenegro kämpingusse nimega Dodosi (https://www.campercontact.com/en/montenegro/old-royal-capital-cetinje/dodosi/107582/camping-dodosi?startDate=2026-08-04&endDate=2026-08-06&adults=2&children=0&pets=0). Kusjuures sellel väga pikal lingil on hästi näha kõik see, millest ma järgmises lõigus rääkima hakkan.
Tee sinna oli kitsas ja hirmus. Lisaks olid paaris kohas teetööd, kus pidime jälle usaldama kohalike meeste kätega vehkimist. Ühes sellises teetööde paigas käis Arvi tagumine ratas ühe väga sügava augu servast üle. Nagu ma ei mõtle siin väikest löökauku, vaid seda auku, kus kõige pealmine asfaldi kiht on katki läinud, kõik selle all olev pinnas kuhugi ära vajunud ja kui inimene sinna sisse kukuks, ei saaks ta sealt ilma abita ilmselt välja, kui ta ülakeha poleks just ebanormaalselt tugev. Mul ei ole. Ja üldse. Mina, kes ma polnud veel meie viimasest Tara kanjoni draamast ilmselgelt üle saanud, elasin kõike seda lihtsalt kohutavalt üle. Meelt rõõmustas pisut see, et ühel võsavahelisel lõigul õnnestus meil näha täiesti ehtsat metsikut kilpkonna. Sellist asja polnud ma varem tõesti näinud.
Täpselt enne kämpingut tuli läbida veel ülimalt kitsaste tänavatega linnake ja lõpuks ka sild, mille piirded mahtusid enam-vähem täpselt Subaru peeglite vahele. Kes teeb sellisesse kohta kämpingu?! Koht ise oli sellegipoolest väga huvitav ja tore. Kämping asus jõe ääres, kuhu läksime alustuseks kohe ka ujuma. Meist allavoolu ujus ka üks suur lehmakari, kellega pärast lähemat tutvust teha saime.
Lühikese jalutuskäigu kauguselt leidsime ikka jõe äärest ka ühe söögikoha, mille teenindaja tundis Mirdis ära oma õetütre Nodži koopia ja aitas tal ülejäänud õhtu toredasti kala püüda. Jões ujusid inimesed, natuke eemal ka lehmad. Meie laua lähedal hulpisid vees kohalikud hallipäised vanamehed, valge veini pokaalid jões kaasas. Ma ei tea, kui palju valget veini mul peaks vees kaasas olema, et ma lehmakarjast allavoolu oleks nõus vette minema, aga nende meeste eluga rahulolu tekitas muidugi pigem kadedust. Mida kõike saaks elus kogeda, kui ei kardaks pidevalt okseviirusi!
Õhtusöögi lõpetasime just parajasti samal ajal, kui lehmad koju jalutasid. Eriti vastassuunas läbi võõra lehmakarja kõndida on aga väga hirmus. Oluliselt hirmsam tundus mulle aga hommikune kämpingust ärasõit. Jälle see kitsas sild ja suurte aukudega tee… Et hommikul kiiremini startida, ei teinud me ööseks isegi telki lahti. Hüppasime Arvist otse õue. Kämpingu aia taga kisendas aga terve öö üks ilmselgelt lehma seltskonda otsiv pull. Kohati kõlas see nagu möirgav karu. Oleksin vist ka pulli abita hommikuse sõidu pärast muretsemise tõttu kehvasti maganud, aga tema muidugi aitas hästi ärksust (ja mind) üleval hoida.
Hommikune tee maanteeni oli minu jaoks hirmus närvide mäng. Kui me lõpuks kõikidest kitsastest kurvidest ja aukudest mööda olime saanud, hakkasin lausa tasakesi nutma. Kes siis teiste ees ulub! Aga jah, siis sain ka ise aru, et tegelikult oli meie nädala tagune seiklus mulle ikka sügava jälje jätnud. Õnneks ootasid ees juba palju sõbralikumad rajad. Igatsesin jälle kohutavalt Poola trassi.
Montenegros tahtsime aga ära teha veel ühe turistiteo ja näha kaljuseina sisse ehitatud kirikut (https://en.wikipedia.org/wiki/Ostrog_Monastery). Selleni jõudmiseks tuli aga ette võtta palverännak. Tegelikult sai autoga kirikule ka lähemale sõita, aga et meiega sõitis kaasa Arvi, ei hakanud me mägisel teel jälle teadmatust otsima. Midagi olime ikka juba õppinud ka! Sooja oli meie lõbusa matka alguses muidugi kõvasti üle 30 kraadi. Tee kulges õnneks puude varjus, aga et see läks eranditult ülespoole, ei teinud see muidugi midagi kergemaks. Ostrogi minekuks ei pea loomulikult usklik olema, ja neil seal pole ka vahet, millist jumalat sa parajasti usud – oodatud on kõik. Nii nägime teel suvalisi turiste, aga ka paljasjalgseid palverändureid. Nagu ikka sellises olukorras, läksid Kaur ja Mirt oma teed, meie jäime Rahega omas tempos vaikselt järele lohisema. Mulle sobis see hästi, sest seljas olev pikk kleit ja sandaalid ei tahtnudki kuhugi kiiremini jõuda. Pealegi on Rahega alati väga huvitav – juba kusagil esimesest eluaastast saati. Ta nimelt hakkas ülivara täislausetega rääkima. Teemad on sellega võrreldes küll muutunud, aga teatav ootamatus tema juures ei kao vist kunagi ära.
Lõpuks kohale jõudes ootasid meid massid. Paljud olid kirikust tekke saanud ja endale varjulistesse kohtadesse puhkekohad teinud. Ka pidi Kaur näiteks selga panema pika musta seeliku, et oma karvased jalad ära katta. Kirikusse võis ka sisse minna, aga järjekord sinna tundus olevat vähemalt paaritunnine ja seda me muidugi tegema ei hakanud. Ka sai puhta (ja püha?) veega täita ära oma treppidel tühjaks saanud veepudelid. Allasõitmiseks võtsime takso. “5 euro,” ütles juht. Minu pärast oleks ta võinud öelda ka viiskümmend, oleksin vist kõige kiuste ikkagi autosse roninud. Poolel teel selgus, et olime üksteisest mööda rääkinud ja päris allasõit maksis siiski topelt. Aga isegi Kauril oli täitsa ükskõik! Kümme eurot oli ka väga hea diil!
Bosnia piiril läks tookord lausa poolteist tundi. Kuhu me tol päeval täpselt välja jõuda tahtsime, ei teadnud isegi. Hakkasime lihtsalt sõitma ja lootsime tee pealt midagi asjalikku leida. Tegin muudkui mapsis otsinguid, aga ei leidnud mitte midagi. Ka lihtsalt tee äärde seisma jääda ei tulnud kõne alla, sest turvalist (ja prügivaba) kohta selleks tegelikult justkui polnudki. Päike vajus aina madalamale ja madalamale, mina olin tegelikult juba päris mures. Kus häda kõige suurem… Ootamatult jäi meie teele aga suvaline hostel, nii et läksime asja uurima. “Hotell!” olid lapsed rõõmsad. Saime 80eurose toa 60 euroga. Koht ise ei olnud küll midagi erilist, aga lõbus oli vaadata, kuidas lapsed tundsid rõõmu kohutavalt koledast mööblist (tume lakitud puidulaadne toode) ja Rahe pidi vannitoas boilerit nähes lausa šoki saama. “Nii suur boiler! Nii palju sooja vett!”
Järgmisel päeval otsustasime jõuda Ungarisse Ilse juurde. Ilset polnud tegelikult koduski, aga kuna koht oli tuttav, saime ennast mõnusasti sisse seada ja üle väga-väga pika aja ka pesu pesta. Õhtul sõbra juubelilt saabunud Ilse tõi meile tervituseks ka kolme erinevat sorti torti. Hommikuks küpsetas ta meile jälle leiba, elu oli mõnus. Meie autosõidupajatused ja minu dramaatiliste liialdustega kirjeldus põnevamatest kohtadest rikkus jällegi ära tema une – Ilse nägi terve öö autosõiduõudukaid, vaene naine. Hommikul otsustasime enne lõpusirgele asumist teha veel midagi toredat ja katsetada ühte poole tunni kaugusel asuvat veeparki.
Kuigi sealne käepaelasüsteem tekitas minus alguses väga palju segadust – ei saanud ma aru, kuhu ma võin või ei või sellega minna. Mulle tundus, et kuhugi toredasse kohta me sellega ei saagi! Kellegi käest küsida ka ei olnud. Kaur oli kuhugi kadunud ja nii ma seal nende tüdrukutega edasi-tagasi marssisin. Lõpuks sain aru, et tegelikult saab sellega peaaegu igale poole. Sinna, kuhu ei saanud, mina ei läinud. Kaur muidugi ennast sellest segada ei lasknud, astus asjadest üle või puges alt läbi. Huvitav on tulevikus näha, kelle pealt need lapsukesed siis šnitti võtma hakkavad. Aga park oli tore, vetelpääste tegi päriselt oma tööd – ehk et mölises nende täiskasvanud meestega, kes lastega ei arvestanud. Lasin isegi mõnest väga hirmsast torust alla. Tšikkide kartmatus teeb muret ja rõõmu.
Poola oli kodune nagu ikka, olime seal isegi kaks ööd. Ma ei saa ikka veel aru, kuidas aastal 2025 saab Euroopas olla olukord, kus kämpingus on mündiautomaadid, kus saab kasutada ainult kohalikku raha. Meil ei olnud selleks ajaks isegi sulli, mida respas kuidagi vahetada üritada, nii et pesemine oli pehmelt öeldes keeruline. Samas ma olen piisavalt palju olnud Poolas, et saada aru, et see on täiega “Poola thing” ja ma ei pruugi oma eluaja jooksul mingit muud lahendust nähagi.
Lätis, kui olime kodule tegelikult juba väga lähedal, mangusid lapsed ikkagi veel ühe öö Labirinti (https://www.campingbaltic.com/ru/latvia/camping/labirinti) kämpas. Sõitsin õhtusöögiks lähimasse linnakesse, käisin RIMIS, ostsin PELMEENE ja Tere hapukoort – nagu päris! See on vist see, mille kohta internet ütleb soft launch.
Reis oli olnud meeleolukas. Järgmise aasta plaanid juba vaikselt podisesid.
