2026. aasta plaan – tulgu, mis tuleb – oli Serbia, Kosovo ja Kreeka. Kauril oli tegelikult tükk tegemist, et mulle Kosovo maha müüa. Jällegi on selle kohaga seotud mingisugune stigma (nagu tegelikult Bosnia ja Hertsegoviinagagi) – mõistlik inimene sellisesse kohta ju ei lähe. Eriti lastega. Eriti autoga! Aga nagu Kaurile kohane, alustas ta töötlemist varakult. Küll pani ta justkui möödaminnes YouTube’is mängima mõne reisivideo, kus keegi parajasti “täiesti juhustlikult” ka Kosovos oli. “Õu, vaata seda, päris lahe ju?” Lisaks võttis ta teema üles meie “naabrite chatis”, kus vahetame operatiivinfot oma toredate naabritega peamiselt selle kohta, kas “neil on ka vesi ära”; kas nad teavad, millal elekter tagasi tuleb või kas keegi tahaks kooki, tomateid, tikreid, lapsi hoida vms. Nimelt meie naaber oli Kosovos kunagi lausa (no ütleme siis, et) töötanud ja ütles, et nemad plaanivad sel suvel kusjuures ka autoga Kosovosse sõita. Aga nemad on väga mõistlikud inimesed! Nii et nagu tavaliselt – jäin nõusse.
Kreeka aga oli minu suur unistus. Kevadel õppeaasta otsi kokku tõmmates ütles üks kolleeg, et jõuab sel suvel teha ainult kiire autoreisi Sloveeniasse. Sloveenia! “Kui lähedal see tundub!” ütlesin. Ja tõesti! Mida rohkem nendel autoreisidel käia, seda kiiremini näiteks Poola kätte tuleb ja tegelikult ka otsa saab. Juba päris pisikesest saadik huvitas mind kohutavalt antiikmütoloogia. Lugesime õega “Iidsete aegade lugude” esimest ja teist osa aina uuesti ja uuesti üle. Gümnaasiumis sain humanitaarklassis veel innustust juurde. Kui Rahe päris pisike oli, käisime küll lennureisil Kreetal, aga mandri-Kreekasse polnud ma elu jooksul veel sattunud. Ehk et ma olen nõus minema Kosovosse, kui ma saan pärast minna Kreekasse. Võtsime ka lastega iidsete aegade lood õhtuseks lugemiseks ette – kuigi uus trükk on uue nimega. “Ma ei saa mitte midagi aru – loe edasi,” ütles Rahe päris tihti. Midagi nendes lugudes ju on!
Sel korral aga pidi päris mitu asja olema teisiti. Nimelt ei plaaninud me Arvit üldse kaasa võtta. Matkamaailm (https://www.matkamaailm.ee/est) oli väga lahke ja lubas meil kasutada oma telki, mida enne muidugi ka Eestis katsetamas käisime (https://www.youtube.com/watch?v=Teu0IUClsIo). Kaur tegi Subarus ka mitmeid ümberehitusi (https://www.youtube.com/watch?v=-mrU8XpkX2I) – pagassis on nüüd väga käepärane sahtlisüsteem, uus külmkapp ja akukeskus, kus saab laadida isegi läpakat. Veel üks asi, mis sel korral oli teisiti, oli see, et juba jaanuaris ostsin endale ja tüdrukutele juunikuuks lennupiletid Budapesti. Et Kreeka tundus meile tõesti väga-väga kaugel, oli kuidagi lihtsam selliselt alustada. Kaur pidi startima 3-4 päeva enne, et oleks igaks juhuks ka väike varu (https://www.youtube.com/watch?v=rBsN8kPMppo&t=65s). Mul oli nädal enne lendu veel viimane suts keemiaravi, lisaks pidime üle vaatama mai lõpus tehtud kompuutri tulemused ja ikkagi oli ka variant, et arst ütleb, et mõistlikum on koju jääda. Ei öelnud! Ütles, et pigem on ravi andnud meeldivaid tulemusi ja olen väikese puhkuse igal juhul ära teeninud. Tundsin ise ka nii. Olin tõesti puhkuse ära teeninud!
Enne aga tuli teha veel paar ebameeldivat asja. Kõigepealt pidime kuuks ajaks vajalikud asjad nelja (selja)kotti pakkima. Võin etteruttavalt öelda, et isegi nii väheste asjadega sai tegelikult üsna varsti selgeks, et olime ikkagi liiga palju kola kaasa võtnud! Ka kulutasime päris palju raha Decathlonis, aga võimalikult väikseks käivad matkatoolid, isetäituvad madratsid (autos magamiseks) ja magamiskotid lastele olid ikkagi täiesti hädavajalikud väljaminekud, kuigi ma üldiselt olen seda meelt, et kodus olevate asjadega saab ka ikka kuidagi hakkama. Lisaks pidin täpselt Kauri ärasõidupäeval panema magama oma 18aastase kassi, kes on minuga olnud põhimõtteliselt terve oma teadliku elu. Ei saa öelda, et emotsioon ei oleks laes olnud. Lisaks muretsesin muidugi, et juhtub midagi Kauriga, meiega, autoga, telgiga, lennupiletitega, lennukiga ja kes teab, millega veel, mille peale ma kohe ei tule – alati ju need asjad, mille peale ei tule! Kuigi lapsed on nii suured, et nendega lühike lennureis ette võtta, peaks olema lebo. Kõik asjad olid ju ka juba Kauriga kaasas – väikse käsipagasiga otselend kahe normaalse lapsega – täielik tilulilu!
Ja teistmoodi oli sel suvel ka see, et startisime oluliselt varem kui tavaliselt. Seega ei pidanud reisiaja sisse jääma ei Kauri ega Mirdi sünnipäevad ja meie pulma-aastapäev ka mitte. Milline kergendus! Kuna meie tavapärane jaaniplaan sel suvel nagunii käiku poleks läinud, ei olnud kahju ka sel ajal Eestist ära olla. Lisaks tundsin suurt rõõmu, et ei pea juba mitu nädalat ette Kauri ja Mirdi sünnakinke plaanima, ka ei ole mingit “kus me õhtust sööme ja tähistame” pinget peal. Ideaalne plaan!
Juba lennujaama minek läks keeruliselt. Sõitsin küll oma autoga linna, et see jälle kuuks ajaks õe kätte jätta. Lapsed vihkavad taksosid, sest seal on sageli lõhnakuused, ka ei meeldi neile taksojuhtide sõidustiil, nii et taksod välistasid nad kohe. “Seal läheb süda pahaks!” Helistasin veel õele, et öelda, kuhu auto ja võtmed täpselt jätsin, ise veel täpsustasin, et peame lennujaama trammi peale minema, sest lapsed keelduvad taksost. “A see ei sõida ju mitu aastat juba,” ütles Hedi. Vajalik info! Õnneks oli meil päris mitu tundi aega, nii et jalutasime Vabakale ja leidsime bussi, mis ka lennujaama viis. Lendamine oligi väga lebo, ja kuigi viimane kord, kui Rahe kaks aastat tagasi Maltalt Eestisse lendas ja maandumisel üle lennuki: “Lendamine on veel hullem kui okseviirus!” karjus, olid jumalad seekord meie poolel ja kellelgi kõrvad valutama ei hakanud. 
Kauril oli Budapesti lennujaamas tükk tegemist, et meid üles leida, aga see kohtumine oli ikka väga-väga tore! Kui autosse istusime, läksid kõik pinged korraga maha – kõik asjad olid nüüd jälle õiges kohas ja reis võis päiselt alata. Esimese õhtu siht oli Balaton. Seal jagus kämpinguid ja koht oli ka tuttav. Lisaks sai sealt kergesti põhitrassile tagasi, nii et järgmisel päeval Serbiasse minna oli mugav. Valisime üsna suvalise kämpingu, kus öö maksis 55 eurot. Selle eest sai platsi ja pesemisvõimalused. 55 eurot! Teised käisid õhtul ka järves ujumas. Minul oli paar päeva enne reisi alanud köha, mis on juba lapsest saati mu nõrk koht ja läheb sageli hirmus kaua aega, et sellest lahti saada. Olin aga kaval olnud, meilinud enne oma onkoloogile ja palunud, et ta kirjutaks mulle igaks juhuks antibiootikumid. No et ei peaks hakkama jälle kohaliku meditsiinisüsteemiga jamama (see on oluline koht, sest pigem “jamas kohalik meditsiinisüsteem minuga” – aga sellest juba tulevikus!). Mul olid kaasas lausa kahed erinevad antibiootikumid, millest ühtesid, peamiselt hingamisteedehaigustele mõeldud tablette hakkasin neelama juba kodus olles. Küll aga ei julgenud ma süüa jäätist ega käia ujumas.
Tähistasime perekondlikku taaskohtumist kämpingu restoranis rikkaliku õhtusöögiga, mis maksis rohkem kui 80 eurot. Balatoni ääres ikka Balatoni hinnad – nagu Eestis oleks! Lahe oli aga see, et kohale jõudes ei olnud meil vaja mitte midagi teha. Tõmbasime lihtsalt katusetelgi lahti ja läksime ujuma ja sööma. Ja pärast läksime lihtsalt magama! Kaur oli ka Subarusse magamislavatsi sisse ehitanud, aga selle kasutamiseks pidi autos ikkagi päris palju asju enne eest ära panema. Seega plaanisime kuni päris suure palavuseni ikkagi kõik koos telgis magada. Kuidagi juhtus nii, et mina jäin ööseks tüdrukute vahele, sest et Kaur, kellel on alati kõige palavam, sättis ennast n-ö välisukse ette. Õudne on see, et mu lapsed armastavad mind väga. Seega tahtsid nad mind terve öö kaisutada. Magamine oli keeruline. Aga sellest polnud lugu, sest kõik muu sujus. Tüdrukud olid esimesest hetkest reisirežiimile lülitunud – null kohanemiskiunu või mingit märkimisväärset omavahelist nägelemist. Telgielu tundus lausa väga mõistlik. Tundsin lausa süümepiinu, et ma üldse Arvit ei igatse.
Elu oli mõnus. Viimase keemiaga seotud kehv enesetunne oli kadunud. Ootasin veel, et antibiootikumid köhale mõjuma hakkaksid ja saaks ka päriselt puhkust nautima hakata. Ja miks nad poleks pidanud mõjuma hakkama, eks! Esimesel ühisel õhtul oli minu jaoks naljakas see, kui murelikuks Kaur läks, kui me õhtul oma riideid ja asju tema jaoks autos suvalistesse kohtadesse panime. “Mul oli süsteem,” pobises ta, samas ilmselt adudes, et lisandunud kolme naisega on seda poissmehesüsteemi päris raske hoida. (Samamoodi ta tundis ilmselt ennast ka siis, kui mina sisse kolisin ja mõne aja pärast Mirt sündis haha .”Mul oli süsteem…” No tubli on!). Mina aga olin lihtsalt väga rõõmus, et üle pika aja kokku saime, nii et seda, kas kott saab esimeseks ööks ideaalselt uuesti kokku pakitud, mind veel väga ei huvitanudki.
Ungarit, Balatoni ja mida kõike veel (meenutame paariaastatagust nudistide kämpingut! (https://arvithereyet.eu/?p=1501) olime juba varemgi piisavalt näinud, nii et kiirustasime järgmisel päeval Serbiasse. Olime tegelikult enne reisi kuupäevaliselt plaani ikka valmis teinud. Iga riigi kohta oli väga selgelt välja arvutatud, kui pikalt me siin-seal olla saame. Plaan, nagu meie puhul ikka, oli liigagi ambitsioonikas. Selge oli see, et kõike me teha ei jõua. Jõuaks poolgi rehkendust, oleks väga hea! Aga hakkasime otsast minema. Ungaris passida polnud igal juhul mõtet. Serbia piir läks pigem valutult. Piirivalvurites tekitasid elevust minu juuksehoolduseks mõeldud ampullid. Aga kui Kaur seletas neile, et “wife’s hair“, rohkem küsimusi ei tekkinud – eks ka neil meestel olid kodus naised. Juustega. Küll aga oli Kauril nuga vööl, mida riigipiiri ületades muidugi olla ei tohi. Ka selle koha pealt olid serblased mõistlikud ja rohkem ta piiriületustel sama viga ei teinud.
Ööbimiseks oli Kaur leidnud ühe kodukämpingu, mille asukoht sobis hästi kokku meie muude plaanidega. Kämpingu nimi oli Tatinac, mis on peaaegu anagramm Titanicust ja kõlab eesti keeles väga lõbusalt. Kämpingut pidas üks heas mõttes vanamees, kes inglise keelt küll ülearu ei tonganud, aga tegi selle tasa oma lõputu sõbralikkusega. Plats oli suur ja külalisi vähe, nii et sisseelamiseks sobis see koht ideaalselt. Kaur käis temaga õhtuti inglise-saksa-vene segakeeles lobisemas ja väitis, et kui mees kohalikus keeles hääästi aeglaselt rääkis, sai ta miskipärast kõigest aru ja vestlus lausa sujus. Peale külalislahkuse olid tal ka eeslid, kitsed, kanad, haned – ja paabulinnud! Paabulinnud jalutasid ringi vabalt ja kuna juhtumisi oli seal üks isane, kes tahtis väga paarituda kahe emasega, kes olid paarituseks liiga noored ega tahtnud sellest kuuldagi, siis kisendas see vaene isaslind igal õhtul erinevatel katustel istudes nagu üks kevadine kõuts. Ma pole kunagi mõelnud, mis häält paabulinnud teha võiks. Nüüd ei unusta ma seda kunagi. 
Laste jaoks polegi muidugi muud vaja, kui paari looma, keda kitkutud rohuga toita saab, ja sellest suvest alates ka piisavalt suur muruplats, kus sulgpalli mängida. Kaur leppis nendega reisi alguses kokku, et nii palju, kui nad reisi lõpuks suudavad üksteisele järjest palli reketiga lüüa, ilma et see maha kukuks, nii palju raha nad saavad. Isegi Rahe viitsis pea iga päev natuke harjutada. Ka üks variant suvetööst.
Järgmisel päeval panime telgi kokku, suure telgi jätsime sinna, kus ta oli, ja läksime rongile. See ei olnud transpordirong, vaid pigem lõbusõitudeks mõeldud. See oli ka üks asjadest, mida internet Serbias teha soovitas (https://www.tripadvisor.com/Attraction_Review-g1423555-d581149-Reviews-Sargan_Eight_Railway-Mokra_Gora_Central_Serbia.html). Pakkus ka mulle huvi! See nägu, millega piletimüüja mind aga putkas vaatas, kui talle eurosid pakkusin, oli väga mitteserblaslik, sest tõesti – nad on lihtsalt kohutavalt sõbralik rahvas. “This is Serbia, no euro,” pigistas ta mulle hammaste vahelt üsna heas inglise keeles, aga väga rõhutatult ja aeglaselt. Olin väga üllatunud, sest alati ju saab. Alati kuidagi saab! Igal pool saab! Eriti turistikohtades alati saab! Ega ma ka esimest korda Balkanil ole, proua! Õnneks aga oli esimese rongijaama restoran ilmselt sellest juba mitu aastat tagasi aru saanud, et midagi tuleb selle euro-asja suhtes teha, nii et nobedalt tekkis rahavahetuspunkt ehk et (mis ma kujutan ette, võis olla vahetuse vanem või mänedžer) arvutas mulle kiirelt mingi summa ja vahetas meie eurod oma kõhukotist kohalike vastu. Palju ta vahelt tegi, ma ei tea – keegi ei saa sundida mind arvutama! Nii et saime ka piletid kätte, kuigi hirm oli putka juurde tagasi minna. Aga kohalik raha sulatas ka selle proua südame. Selle peale läksime kohe ka rahavahetusrestorani lõunale. Nad polnud mitte ainult osavad rahavahetajad, vaid valmistasid õnneks ka maitsvaid toite!
Rong oli askeetlik, puupinkidega. Kaur tahtis muidugi sellist vagunit, kust oleks väga hea filmida – ehk et aknad ei segaks. Mina (endiselt oma kuradi köhaga) otsisin aga sellist kohta, kus aknad just kinni oleks ja tuul ülearu peale ei käiks.
Nagu selles olukorras sageli läheb, tuli Rahe minu juurde istuma ja Mirt “valis” viimasel hetkel isa. Eks me kõik (no ma ei tea tegelt, mida lapsed mõtlesid) kujutasime ette, et pikk rongisõit vanal raudteel mägedes tähendab lõputuid vaateid. Tegelikkuses oli “vaatekohti” vähe – igale poole olid ette kasvanud puud ja niisama võsa. Aga ma ei kurda! Seltskond oli hea. Meie vagunis oli ka üks pidevalt nuttev beebi, kelle suhtes olime väga solidaarsed, kuna ka Rahe on pildi pealt näinud, et ta on kunagi beebi olnud ja seega oli täiesti arusaadav, et vahepeal tuleb nutt peale. Või kogu aeg. Pea paaritunnise reisi jooksul tehti päris mitu peatust – sai pissida, suveniire ja jäätist osta. Kokkuvõttes täitsa soovitan reisi ette võtta. Vaated pole suurem asi, aga elamus sellegipoolest! Vahepeal, kui võsa väga tihedaks läks, mängisime näiteks kaarte.
Tagasi kämpasse sõites pidi Kaur parkima täpselt suure telgi ette, üritasime enne seda rataste kohtade peale paar pulgagest jätta, et pärast kergem orienteeruda oleks. Tegelikult õnnestus päris hästi. Pole küll nii lihtne kämpast ära käia kui Arviga, aga täiesti tehtav igal juhul! Toreda onu ja paabulindude juurest järgmisel päeval lahkudes saime veel enne ärasõitu rüüstata tema kahte hiiglaslikku kirsipuud. Mina olen kuidagi alati harjunud, et kirss on pigem selline väike puu. Temal aga kasvasid sellise Eesti tamme mõõtu puud – kusjuures üksteisest täiesti erineva maitsega. 
Edasi liikusime jõe äärde. Kauril oli kokkulepe majutusasutusega Vila Ivona, kes lubasid meile “majakest” – 50 eurot öö. Mida see maja täpselt tähendab, me ei teadnud. Neiu vabandas chatis, et “parimat” maja nad anda ei saa, seal on kliendid sees, aga üks cottage siiski oleks pakkuda. Mida võib serblase jaoks täpselt cottage tähendada, me ette kujutada ei suutnud. Meil latt liiga kõrgel ei ole, pigem on oluline see, mis jääb maja ümbrusesse. Kohale jõudes ootas meid ülimalt autentne-askeetlik jahi- ja kalandusmajake. Kõikjal lokkas saepuruplaat, laes rippus tohutus koguses erinevaid spinninguid. Aga meil oli oma vannituba, teine korrus (kus igale leidus ka oma voodi), oma jõeterrass ja loomulikult ka koer.
Kohe saabudes võttis meid vastu uljas kutsikas, kelle kohta koha omanik Serbiale omaselt täpsustas, et “everybody’s dog“. Mina pidin igal juhul kärmelt pika kleidi lühikeste pükste vastu vahetama, sest everybody’s dog armastas väga kleidisabas rippuda. Proovisime teda küll ühte- ja teistpidi nimetada, aga lõpuks selgus, et tema nimi oli tegelikult lihtlabane Rex.
Jõe ääres lihtsalt puhkasime. Ujusime, kes said; jõime õlut, kes said; püüdsime kala, kes tahtsid. Vesi oli küll külm, aga omanikud ülinunnud. Neiu, kes meid vastu võttis, oli omaniku tütar, kelle järgi isa kohale ka nime oli pannud. Tema inglise keel oli suurepärane, isa oskas öelda ainult paari sõna. Aga sellest polnud midagi, sest ta oskas väga hästi naeratada, ja sellest tegelikult piisas! Omanik hoolitses kogu aeg selle eest, et meil kurk ei kuivaks – lastel (ja mul) oli soovi korral kogu aeg mahlaklaas või veepudel ees. Kaurile pakkus ta igal sammul õlut, mida õnneks siiski alati vastu ei võetud haha. Mõtlesime ise ka, et mis see kõik lõpuks maksta võiks, aga olime juba selgeks saanud, et Serbias pole ammugi Balatoni hinnad, nii et saab, mis saab. Süüa baaris ei pakutud, lähim linn oli umbes 10-minutise autosõidu kaugusel, nii et kohapeale sai tellida näiteks pitsat. Plaanisimegi seda esimesel õhtul teha, kui korraga kargas omanik sisse suure taldrikutäie sealiha, saia ja pipardega. Balkanil ikka tuleb balkanlase moodi süüa! Suur oli meie üllatus, kui viimasel päeval arvet maksma minnes ei tahtnud ta sellest kuuldagi, et meie käest üldse jookide või õhtusöögi eest raha küsida. Kui ära sõitsime, tulid nad mõlemad meid saatma ja postitasid selle kohta lausa oma Instagramis. Nunnu, noh!
Kuna olin Kaurile lubanud nüüd, kus me oleme telgiga, ka paar wild campingut, siis tundus Serbia hea võimalusena see üks nagu juba kaelast ära saada hehe. Kaur oli veebist leidnud paar kohta, mis olid kindlasti väärt läbivaatamist. Mina kartsin kõige rohkem, et satume jälle kuhugi, kuhu kinni jääme või ma pean teest järjekordse südari saama. Olin skeptiline, aga entusiastlik. Koht, mille ta oli leidnud, oli tõesti väga ilus.
Tee sinna ei olnud ka kõige hullem, ainult paaris kohas mõtlesin elu üle järele. Tore oli, et seal sai ka ujuda, mida ma kusjuures ikkagi korra katsetasin, sest lihtsalt nii kohutavalt kuum oli ja kuna ma olin nüüd juba ühed antibiootikumid ära söönud, mõtlesin, et äkki on ikkagi ka lootust, et need ühel hetkel siiski ka mõjuma hakkavad. Vahel on ju nii, et kohe ei mõju, aga siis ootad paar päeva pärast tablettide otsa saamist, ja siis ikkagi mõjuvad. Eksju?
Õhtul tegime lõket ja soojendasime pannil üles eelmisel päeval ostetud pitsa. Kuidagi tore oli see rahu ja vaikus, sest kuigi mulle Vila Ivonas väga meeldis, käis seal ikkagi üks lõputu pidu, ja vahelduseks oli mul serbiakeelsest popmuusikast isu täiesti täis. Õhtul istusime koos, tegime nalja ja ajasime juttu. Muret tekitas see, et olime mäe otsas, ja kui õhtul lastega veel vee äärde jalutasime, oli mul ikka tükk tegemist, et pärast järsust tõusust üles saada. Kops läks täitsa kokku, nii et hakkasin järgmisel päeval järgmisi antibiootikume sööma. Mis seal ikka oodata.
Kui juba pimedaks oli läinud ja me peaaegu magama sättisime, jõudis alla “sadamasse” üks laevuke, kust tulid välja kolm meest. Nende auto oli ka vee äärde sõidetud, mis õnneks isegi Kauri jaoks tundus liiga kreisi plaanina, sest tõus oli tõesti väga pikk ja järsk. Neil oli ka tükk tegemist, et auto mäest üles saada. Üks oli roolis ja kaks julgestuseks mäe otsas. Kõik tundusid natuke pidused, aga mitte ülearu. Auto vajus mitu korda alla tagasi ja ajas lausa kohutavat tossu välja, aga lõpuks nad sellega siiski hakkama said. “And what language are these little girls speaking?” küsis üks meestest minu suureks üllatuseks. Ütlesime, et eesti keelt, mille peale nad läksid üsna elevile ja ütlesid, et oleme kodust ikka päris kaugele tulnud. Nii oli! Jälle tore kohtumine serblastega. Nad on seal vaat et südamlikumad isegi kui Bosnia ja Hertsegoviinas!
Serbiaga hakkasime otsi kokku tõmbama. Ees ootasid Kosovo mäed.
