Harilikult on meie reisi üks sihtkoht alati meri, et teha seda “kõige mõnusamat rannapuhkuse osa”, kus me kujutame ette, et saame rannas pikutada, aga tegelikult peame terve aja seisma, lapsi veest sisse ja välja karjatama, auke kaevama ja pärast Arvist liiva välja kühveldama. Aga me unustame selle miskipärast alati ära. Tsiteerides selle reisi põhimultikat “Madagascar 3”, kus see mingi gepard või leopard või asi ütleb, et ta “ei jõua enam iistuda, seeiista, kukerpaallitada”. (See vene aktsent, millega Rahe suudab seda esitada, on lihtsalt imetlusväärne ja mu lemmikasi.) Aga see lause võtab hästi kokku tegelikult ka terve selle reisi. Hea, kui jõuad seista või istuda. Kukerpallitamisest ainult unista.

Olin Ungari üle üldiselt väga elevil, põhiliselt huvitas mind muidugi keel! Kas te teadsite, et Ungari keeles “see on väike kutsa” on “ez a picike kutya“?! Nagu holy shit – täpselt sama põhimõtteliselt, onju? Kui ma kunagi Hollandis käisin, siis mulle tundus, et kui ma väga püüdlikult “kõrvu kissitan” (no nagu, kui sa hästi ei näe, aga kissitad silmi ja näed nagu natuke paremini), kuulen ma justkui läbi udu saksa keelt ja saan midagi aru. Ungari keele lugemisega on umbes sama. Öökull on näiteks lihtsalt uhu. Hullumaja!

Aga surun nüüd filoloogi endas jälle põranda alla ja püüan siiski põhiteema juurde jääda. Viimasest postitusest on juba üle kuu aja möödas. Selgus, et ma ikkagi ei suuda reisi ajal kirjutada. Osalt seetõttu, et sealne internet blogimist, ja eriti piltide üleslaadimist eriti ei soosinud. Peamine põhjus on ilmselt aga see, et päris reisiemotsiooni pealt ma ikkagi kirjutada ei saa. Ei tohiks isegi. Tuleb natuke seedida, mõned asjad lausa organismist väljutada, teised üldse kuhugi ajusoppidesse ära peita, et oleks kümne aasta pärast teraapias ka midagi rääkida. Pean olema iseenda tsensuur, muidu läheb lappesse. Ilmselt ei oleks ka eriti tore lugeda, kuidas ma kirjeldan, kuidas ma ühel päeval nii hirmsasti vihastasin, et “kodust põgenemist” kaalusin. Vähemalt ajutiselt. Aga kui sellest sellise tagasivaatepilguga teha lõbus jutuke… See juba läheb!

Me teadsime küll, et Balaton on popp koht, aga need massid, mis meid igal sammul ees ootasid. Nendeks ma küll valmis polnud. Kaur tegi enne muidugi ka eeltööd ja valikus oligi põhimõtteliselt ainult paar kohta, kuhu me veel mahtusime. Üks neist oli kämping Sellö (https://sellocamping.hu/), kus kogu ala peale oli pakkuda kaks vaba kohta, meie valisime järveäärse platsikese, kus naabrid olid küll kohe külje all, aga õnneks oli seda ka Balaton ise. Tegemist oli sellise pigem hiigelkämpinguga, kus lapsi eriti kuhugi üksi minna lubada ei julgenud. Ilm oli ilmselt tingituna meie asukohast järve suhtes kohutavalt tuuline, nii et ujuma ei kippunud mitte keegi. Tervis kusjuures juba peaaegu lubas…

Meie pisikeses kuurortlinnas Balatonboglár leidus muu hulgas kõikvõimalikke turistilõkse ninninänniga, mida Mirt õndsas teadmatuses “jurapoodideks” nimetab. Et ma ise alati ohates ütlen asju nagu “sealt küll midagi ei osta – see on ju täielik jura!”, on see termin meil peresiseselt kenasti kasutusse läinud. Kuigi minu ja laste jaoks tähendab see erinevaid asju. Vahe on lihtsalt selles, kas ütled õhinaga või ohates. Minust on saanud jura välimääraja. “Ema, kas selle asja võiks osta? … Või on see.. JURA?” #arvamusliider

Sellö ütles, et saab meid majutada kolm ööd, siis peame ära minema, sest vabad kohad on lihtsalt juba broneeritud. Viimases Slovakkia kämpas, mida tähelepanelikud lugejad mäletavad kui “hollandlaste endist nudistide kämpingut” ütles üks omanikest enne meie ärasõitu kohe, et ega seal Balatoni ääres mingeid normaalseid kämpinguid üldse polegi! Kõige parem on ikka sealne nudistide kämping!

“Enne suren,” kinnitasin Kaurile.

Kui päev enne ärasõitu hakkasime vaatama, kuhu ja mis hinnaga me üldse Balatoni äärde jääda saaksime, oli pilt nukker. Kõik normaalse hinnaga (~35 eurot) kämpingud olid täis. 50-60 eurot lihtsalt kämpingukoha eest maksta tundus hullumeelne. Nudistid küsisid öö eest natuke alla 35 euro. Ja mis kõige olulisem – neil oli vabu kohti! Tundus mõttetu Balatoni äärest juba üldse ära sõita, asi neid paljaid inimesi siis karta, mõtlesin. Või noh, pigem tundus veider lapsi sellisesse kohta viia. Eriti lapsi, kellele meeldib kõike ja kõiki kõva häälega pidevalt kommenteerida. Keelebarjäär kaitseb meid. Läheb trumm, mingu ka pulgad.

Ma selle kämpa kodulehte ei leiagi, aga laias laastus nägi see välja selline (https://www.balatontourist.hu/hu/balatoni-kempingek-szallashelyek/bereny). Koht ise oli ilus, tuult polnud seal peaaegu üldse, ujumas käia oli võimalik ja õnneks olid “krundid” kämpingus vähemalt meie piirkonnas üksteisest tihedate hekkidega eraldatud. Parkisime ennast kuidagi nii, et meil tekkis täitsa enda sisehoov. Kui telgi varjus päikse eest peidus olla, võis üldse ära unustada, et ümberringi kõik kohad üleni pruune paljaid vanu inimesi täis on.

Kohe saabudes, kui olime koha välja valinud ja autost välja tulime, et Arvi paika lükata, hüppas kusagilt välja üks paljas mees ja pakkus ennast appi lükkama. Ma ausalt pole mitte kunagi nii pingsalt ühegi võhivõõra mehe silmadesse vaadanud. Üritad nagu olla, peas käib samal ajal: “I’m cool, I’m cool. Keep smiling…. EYE CONTACT! EYE CONTACT!!!“

Ma üldiselt olen üsna tolerantne ja võiks isegi öelda, et kohati vabameelne inimene, aga samas on mind kasvatanud hästi palju minu kadunud vanaisa ja vanaema. Ja siis oli ikkagi nii, et isegi, kui oli suvi ja oli väga palav ilm. Kui papa ikka õuetöödelt tuppa lõunat sööma tuli, siis mamma ütles, et ilma särgita lauda ei istu. Ja papa ei istunud ka. Meil praegu kodus on näiteks nii, et ilma särgita võib söögilauas olla, aga alukate väel jälle ei või. Trussad pole riided! Siis võite ise ette kujutada, kui me esimesel päeval läksime kämpingu restorani lõunale ja ümberringi istusid lihtsalt paljad inimesed ja sõid suppi. Või liha. Või jäätist.

“Miks siin ei võiks lihtsalt olla reeglit, et kõik inimesed peavad riides olema?” ohkas Rahe teise päeva hommikul. Kõikjal olid väga pruunid inimesed, kes mängisid kaarte, pinksi, minigolfi. Läksid nõusid pesema või istusid õhtul suurema seltskonnaga väljas söögilauas. Kusjuures, kui õhtul jahedaks läks, pani mõni üksik kampsuni peale, aga see oli ka kõik. Ainult kampsuni.

Esimesel päeval, kui me saabusime ja tüdrukud lõpuks tohtisid ujuma minna, jätsin Kauri asju lahti pakkima ja läksin nendega – kõik üleni trikoodes – randa. Inimestele ma põhimõtteliselt otsa (ega eriti ka mujale) ei vaadanud, aga silmanurgast nägin, kuidas üks vanahärra meid nähes lihtsalt pead raputas. Teisel päeval nägin, et tõesti, sissepääsu juures oli lausa bikiine keelav silt. Seega rohkem ma seal ujumas ei käinud ka. Seadusekuuleliku inimesena on mul väga raske keelumärgi vastu eksida. Veel raskem on mul ennast suva kohas paljaks võtta. Kuna esimese päeva kahe ujumise vahel tekkis seal ujumisplatvormil ka olukord, kus inimesed jätsid vettemineku korraga pooleli ja hüüdsid “schlange-schlange” (saksa keeles tähendab see minu teada madu), siis ei olnud mul suurt isu sinna uuesti ujuma minna ka. Mu šlangimõõt oli juba täis saanud. (badumtssss!)

Õnneks aga oli meie lähedal väike külake kahe korraliku toidupoega, lisaks oli seal mõnus (kuigi tasuline) rand, kus me järgmised päevad hea meelega veetsime. Rõõm riides inimestest oli suur. Et mitte jätta muljet, nagu me oleks kõik mingid täielikud ora-tagumikus-inimesed, siis kinnitan, et Kaur käis vapralt võimalusel siiski täiesti paljalt ringi, et keegi meie peale kaebama ei läheks ega meid välja viskaks. Vahel oli nii, et ta tuli hommikul vetsust ja siis ma kamandasin kohe talle ka riided selga, sest meil oli hommikusöögiaeg käes. Õnneks naabritele see meie suurepärase strateegilise parkimise tõttu kätte ei paistnud.

Meie lähedal (nii umbes 30 km kaugusel) asus veel üks põnev koht, kus sai ka õnneks riides olla. (Kui keegi tahab pikemalt lugeda, siis: https://en.wikipedia.org/wiki/H%C3%A9v%C3%ADz). See on selline järv, kus on suvel alati üle 30kraadine vesi. Ja head inimesed on selle ümber ja peale ja sisse ehitanud põhimõtteliselt spaa. Või mudaravila, kui soovite. Üldiselt olid ilmad kohutavalt kuumad, aga selle külastuse ajal sattus just mittepäikseline päev ja tundus, et 30kraadine vesi vast liiga hull ei tundugi. Küll aga tundus superhull see, et järv oli kohati 38 meetrit sügav. Suure sebimise peale saime lastele ikkagi mingid ujumist toetavad rõngad. Võtsime paaridesse – mina Rahega ja Kaur Mirdiga ja läksime vette. Rahe ja Mirt on ühe aasta ujumistrennis käinud, nii et Mirt suudab uppumata ujuda umbes 5 meetrit, Rahe võib-olla kaks. Tema kõrval mudases järves sulistades (ma pole ise ka suurem asi Indrek Sei muidugi, kauuugel sellest) mõtlesin esimese viie minuti jooksul, et suren lihtsalt ärevuse kätte ära. Rahe on endiselt väga ettearvamatu – eriti vees. Ja tema ujumistrennides olen eemalt näinud, kuidas ta ilma igasuguste abivahenditeta lihtsalt 1,5meetrisesse vette pommi hüppab. Nii et see, et ta ühel hetkel lihtsalt otsustaks ennast läbi rõnga välja libistada, ei olnud eriti ebatõenäoline.

Kusjuures ma ei näinud sellest pärast ühtegi õudukat, kuigi olin selleks mõttes täiesti valmis. Nudistide kämpingust ei saanud ka lapsed vist täielikku traumat. Juba talviste ujumistrennide ajal, kus me vahel ka kõik neljakesi käisime ja lapsed jälle pooleks jagasime, võttis Rahe meeste saunas Kauri kõrval alati kõigiga jutu üles: “No mis sinu nimi on?” või “Kes sina oled?” Mu lemmik on see, kuidas ükskord, kui saun oli mehi täis, ta Kaurile pea õlale pani ja oma klassikalist “isa, ma armastan sind nii väga” hakkas heietama. Nagu ma seal Balatonis ühte paljast meest nägin kanuust mööda istumas ja vette kukkumas – paljana on kõik naljakam!

Kuigi, fun fact. Ma pole kunagi näinud, et kusagil kämpingus oleks nii palju silte varastamise kohta kui seal. Vetsus piltidega sildid vetsupaberi varastamise kohta. Lisaks tungiv palve mitte lambipirne välja keerata! Kas nudistid on kõik salaja kleptomaanid? Kui raske on olla taskuvaras, olles ise paljas! META!

Igaks juhuks ütlen, et kui sa loed seda ja oled parajasti paljas, siis ma ei mõista sind mitte kuidagi hukka, vaid mul on pigem väga hea meel, et sa ennast oma kehas nii hästi tunned! Nagu meie järgmise kämpingu võõrustaja ütles: “Nudist camping?! It’s never the ones you want to see naked and always the ones you don’t.”