16. peatükk. Life is a beach
Järgmisel päeval plaanisime Transilvaaniaga hüvasti jätta. Piilusime korraks küll ka lähedal asuva Dracula lossi juurde, aga jälle olin täielikus šokis, et seal peale meie veel mitusada inimest oli! Miks?
15. Vihkan õhupalle!
Kätte oli jõudnud Mirdi sünnipäevahommik. Ta sai parajasti viis. Peaksin kohe alustuseks ära ütlema, et kõige raskemad päevad minu jaoks aastas on järgmised (raskuse järjekorras): 1) emadepäev, 2) Rahe sünnipäev, 3) Mirdi sünnipäev.
14. Vihkan droone
Juba traditsiooniks on saanud (kui ma julgen paar aastat tehtud asja kohta öelda “traditsioon”, aga whatever, julgen muidugi) see, et suvetripil tuleb korra ära käia ka maa all.
13. Järveoja jälle hoos
Ja siis olimegi juba Slovakkias. Ma ei oskagi selle riigi kohta eriti midagi öelda. No võib-olla võtaks kokku selle nii, et kuna meil sulli polnud, aga tundus, et seal äkki kaardimaksetega pikalt hakkama ei saa, pidime kuskilt külapoe automaadist raha võtma.
12. Into the unknoooooooown
15. juulil 2021. aastal umbes kolme paiku päeval olime jälle kogu kola kokku pakkinud ja valmis teele asuma. Seekord otsustasime otse Lätti sõita ja Pärnus vahepeatust mitte teha.
11. Kes siis Rumeeniasse ronib, kui tal Nuustakul käimata!
Oli 2021. aasta juuni ja Nuustakule me muidugi ei sõitnud, sest see on kodust liiga kaugel. Muidugi ma olen nõus minema 3000 km kaugusele, aga 230 km!? Forget about it!
10. peatükk. Tunne oma kodumaad
Et ikkagi 2020. aasta hooaeg ilusti kokku võtta, ei saa ma üle ega ümber augustist ja isegi septembrist, ja Kaur oleks muidugi läinud veel kuhugi ka oktoobris, aga igal asjal on piir. Meie majas on piir tavaliselt seal, kus mina ütlen, et see on. Sorry not sorry.
9. peatükk. Lõpp on lähedal
Horvaatias olime põhiliselt liikunud ringi ainult mööda maalilist rannajoont. Tagasiteel plaanisime minna tasulist maanteed pidi ehk aja kokkuhoiu mõttes lihtsalt tuimalt trassi sõita. Kavatsesime õhtuks jälle Lucija juurde jõuda.
8. Horvaatia – riik, mille nime ma alati ära unustan
Horvaatia on miskipärast selline riik, mis muidu on muidugi unustamatu, aga tema nimi mulle meelde ei jää.
7. Peatükk. Oi Bled
Kohe, kui me Austria-Sloveenia piiri ületasime, keeras meile mingi kohalik auto ette. “No tere tulemast tõelisse Ida-Euroopasse!” mõtlesin endamisi. Aga ütlen kohe ära, et see ei tule järjekordne niuniuniu “Poola-postitus”. See tuleb pigem nagu ülistuslaul. Nii et kui sa oled mingi Sloveenia-vihkaja, siis puhka heaga jalga. Ka hoiatan, et siin postituses tuleb rohkem pilte, sest mõnda asja on lihtsalt võimatu sõnadega kirjeldada.
- 1
- 2
