Et ikkagi 2020. aasta hooaeg ilusti kokku võtta, ei saa ma üle ega ümber augustist ja isegi septembrist, ja Kaur oleks muidugi läinud veel kuhugi ka oktoobris, aga igal asjal on piir. Meie majas on piir tavaliselt seal, kus mina ütlen, et see on. Sorry not sorry.

Sorry.

Suvi kestis veel täiega ka augustis ja läksime ühel nädalavahetusel oma lemmikkohta, vanasse heasse Kallaste tallu. See on lastega käimiseks tõesti täiesti ideaalne koht. Eeldusel muidugi, et su lapsed armastavad loomi ja võivad tunde lihtsalt kitsede keskel seista ja elult mitte midagi muud tahta.

Kui nad aga peaks tõesti hakkama midagi muud tahtma, võib neile näidata kanu ja hanesid. Või lasta neil hüpata kahel batuudil. Või ajada taga metsikuid jäneseid, kes seal ühe terrassi all elavad. Või paitada koera. Või ronida antiiksete traktorite, autode või külgkorviga mootorrataste otsa. Või viia nad pisikesele tiigile aerupaadiga sõitma. Või rentida endale õhtuks tünnisaun ja joosta tund aega kuuma sauna ja jaheda tiigi vahet. Meie tegime kõiki neid asju.

Päeval on jalutuskaugusel ka Padise klooster, Kusti pood ja muud toredat. Et kui kitsed ennast tõesti ühel hetkel ammendavad, saab vahepeal vabalt ära käia. Teisel õhtul oli Kauri kord lapsi magama panna, nii et mina istusin Arvi ees ja lugesin rahulikult Arvist kostva lärmi saatel raamatut. Mõnus udu oli üleval ja meie lähedal elavad jänesed jooksid igal pool ringi. Ilus oli. Ja siis korraga sõitis üks rattaga tüüp minu juurde ja ütles, et nad homme sõidavad hommikul vara kõik ära. Et kui me tahame enne õhtut ära minna (mida me tahtsime), siis peaks arvelduse ära tegema. Ütlesin, et mul sularaha on, aga ei saa seda kohe kätte, sest pean selleks lapsi segama. Aga tüüp tõmbas kohe tagataskust makseterminali välja, pangakaart oli mul käepärast ja minut hiljem sõitis ta oma jalgrattal juba minema. Ja siis ma mõtlesin küll, et SEE on üks eestlaslikumaid olukordi üldse. Jaan Kross ühes käes, jänesed ringi hüppamas, ühtegi elumaja ei paista – kaardimakset sooritamas.

Hommikul Kallastelt ära sõites nuttis Mirt autos umbes 20 minutit teemal “minu kitseeeeeeeed, minu kitseeeeeeeeeed”, ja ma mõtlesin jälle, et miks me üldse kusagil käime.

Kuna me olime nüüd tõesti väga suure osa suvest ainult ja ainult lastega olnud, kutsusime üheks nädalavahetuseks jälle Pärnust vanaema kohale ja sõitsime kahekesi Järvi Pikkjärve äärde. Reede õhtu veetsime seal, tegime burksi ja nalja. Hommikul tegime tiiru ümber järve, pakkisime ennast kokku ja jätkasime teekonda Toilasse.

Kui sa ei ole veel Toilas käinud, siis ilusa ilmaga on seal ikka väga mõnus ringi liikuda. Rand on seal teadagi väga kaunis ja kivine. Meie jõlkusime lisaks mööda kohvikuid ja rannabaare, õhtuks maandusime Toila VIP spaas. Kui oled ikkagi lasteta nädalavahetuse valinud, siis ei taha sa tegelikult ka kellegi teise lapsi näha. Selles suhtes on need igasugused 18+-spaad ikka väga suurepärane leiutis. Soovitan!

Tol suvel rakendasime jälle ka oma ühe-lapse-taktikat. Mis tähendas seda, et Kaur sai üheks nädalavahetuseks ühe ja teiseks teise metsa viia. Alustuseks käisid nad Mirdiga Valklas. Ilmad enam teab mis mõnusad ei olnud, aga Mirt ei ole õnneks mingi kurtja. Talle õues olla meeldib ja täiesti tore mänguväljak on seal ka kohe võtta.

Rahe ei olnud enne toda suve ühtegi korda Kauriga kahekesi Arviga sõitmas käinud. Ja kuigi ma väga ootasin, et saaksin Mirdiga kvaliteetaega veeta, siis süda ikka värises sees. Rahe on paras hull ja tal pidevalt silma peal hoida on koduski paras väljakutse. Mis siis sellisega veel metsas teha? Ja nad läksid jälle Pikkjärve äärde, kus sissekukkumiskohti (Rahe loeb: sissehüppamiskohti) jagub vasakule ja paremale. Aga nagu ikka – kus muretsemine kõige suurem, seal probleeme kõige vähem. Lisaks on ta Kauriga tihti lihtsalt täielik illikuku.

Ja nüüd oli tõesti viimane kord kätte jõudnud. Käes olid juba päris head seeneilmad. Läksime jälle Pikkjärve telkimisalale, aga seekord kahe autoga. Kaur Mirdi ja Arviga ees, ja meie Rahega järel. Käisime koos seenel, sõime natuke ja siis sõitsime meie Rahega koju tagasi, aga Mirt võis ööseks jälle metsa jääda.

Ja siis oligi aeg hakata Arvi talvekorteri peale mõtlema. Väga kaugele me mõelda ei jõudnudki, sest kuna tahtsime nagunii küljeuksed välja vahetada, et nad edaspidi ka väga hullus vihmas siiski küljealust märjaks ei laseks, võttis Respo ta uste vahetamiseks enda juurde. Aa, ja lisaks tahtsime aku jaoks panna ette suurema kasti, et sinna ka külmkapp ära mahuks ja saaksime ta lõpuks ometi Arvist välja tõsta. Kuidagi läkski nii, et Respos ta siis terve talve peesitaski, kuni kõik tööd valmis said ja mul oli aeg talle järele sõita. Juhtumisi sattus see järeleminek samale päevale, kui mul oli hambaarstiaeg. Ja juhtumisi läks nii, et hambaarst tõmbas mul (võiks isegi öelda, et mängeldes) ühe tarkusehamba välja ega lubanud tund aega üldse suud lahti teha. Nii ma sinna siis läksin, paber näpus. Seal oli kirjas: “Tere! Ma ei saa rääkida. Tulin oma haagisele järele!” Naeratusega saavutad tõesti kõike. Isegi, kui see naeratus on vatti täis suuga, mille nurgast immitseb natuke verd. Igal juhul oli viis minutit hiljem Arvi mulle auto külge haagitud ja võisime uutele seiklustele vastu sõita.