Kui Kaur täiesti valmis Arvi esimest korda koju tõi, sattus ta Jõe tänaval valgusfoori taha koos maailmarändur Maty Amayaga, kes oli parajasti oma jalgrattal, kogu elamine kaasas, ka jälle teel. Et Maty Amaya näitas Arvile pöidlaid, oli see Kaurile kindel märk, et nüüd tuleb ka kohe väga palju reisima hakata. Tema oma peas kibeles juba neljakesi vähemalt Ukrainasse kui mitte kuhugi kaugemale. Ma ka täpselt ei tea. Ei julgenud küsida.
Rahe sündis täpselt sajandi suve alguseks. See tähendas seda, et peale Arvi oli meil juures veel üks hiiglaslik beebi, kes oli muidu väga tsill, v.a siis, kui tal parajasti palav oli. Ja sajandi suvel oli tal päris tihti palav. Rahet oli koduski konditsioneerita tingimustes üsna keeruline pidada, kuhugi ringreisile ei kippunud minus mitte üks rakk. Samas tundus meeldiv võimalus, et Kaur ühe lapse natukeseks ajaks ära viiks. Sest teada on see, et “kui sul on kaks last, tundub see nagu 40 last, ja kui sul on üks laps, tundub see nagu mitte ühtegi last!” (D. Warren). Ja ma igatsesin väga seda tunnet, kus mul oleks vahepeal üks laps, aga tunduks nagu mitte ühtegi.
Mirt oli siis peaaegu kaks täis, mis tähendab, et ma lubasin neil ära olla ühe öö ja mitte kaugemal kui 70 km kodust. Sest kuigi ma tahtsin rahu ja vaikust, oli mu tuumseisund ikkagi kanaema ja oma loomuse vastu ei saa. Nagu vanarahvas ütleb, siis metsa puid ei viida. Ka ei viida sinna väikesi lapsi katsetama, kas nad mingis iks-kohas üldse magada oskavad. Seega tuli Mirdil kõigepealt koduhoovis proovida üks lõunauinak teha.
Test-lõunauni õnnestus ja esimese tripi tegid nad Kauriga koos Lepispea kämpingusse. Set-up oli selline, esiplaanil figureerimas jälle vanad head pantalooned – neid näeb ilmselt veel, Mirdil oli neid päris mitu paari.
Mõni aeg pärast seda siiski murdusin ja olin nõus üheks ööks Lohusallu sõitma. Seal oli ühel proual väga nunnu kodumajutusemoodiasi ja saime ennast tema hoovi püsti panna. Et ma endiselt polnud nõus Arvis beebiga olema, magasime meie Rahega seal samas kõrval väikses vanakooli kolmnurkmajakeses. Üldiselt polnud väljasõidul väga vigagi, kui välja jätta see, et Lohusalu sadamas toimus õhtul mingi kontsert – ma tahan öelda Singer Vinger, aga võib-olla oli Apelsin, äkki hoopis Rock Hotel. Igatahes nagu selline muusika, et võib kuulata küll, aga lihtsalt mitte siis, kui sa üritad võõras kohas lapsi magama panna ja see käib sul konkreetselt aia taga. Aga siin pildil me veel ei teadnud, kui hästi sadamast mussi kosta on ja nägime välja sellised.
Suve jooksul viis Kaur Arvi ja Mirdi veel mõnel korral sõitma. Üheks sihtpunktiks oli vana hea Kallaste talu, millest ka edaspidi ilmselt üle ega ümber ei saa. Hooaeg lõpetati seekord Toilas. Seal me oleme ka uuesti ja uuesti käinud – kämping on kohe spaa juures. Saad saunas käia ja pärast Arvisse pugeda – väga mõnus! Siis ma muidugi ei kujutanud ette, et miks ma peaks minema spaasse ja siis pärast kämpingus magama. Aga see oli see aeg, kus ma teadsin veel üldse elust väga vähe.
Et sajandi suvi oli tõesti kohutavalt palav ja meie maja teine korrus läks ka igaks ööks parajaks saunaks, magas Kaur vahel Arvis. Meil oli üleval siis veel üks väga suur ühine magamistuba. Aknad olid öö otsa üla- ja alakorrusel lahti. Ühel sellisel ööl ärkasin selle peale, et Rahe tahtis süüa. Ta oli mul nagunii kaisus, nii et ei pidanudki eriti sebima, kui juba ta nohiseski vaikselt. Ja siis korraga tundus mulle, et midagi lendab minust mööda. Suurem kui kärbes. Väiksem kui kajakas. Ja nii veel paar korda. Ajasin selle esialgu varase kellaaja ja pimeda toa süüks, aga kuna mingi imelik liikumine jätkus, panin väikese lambi põlema. Ja mida ma näen! Kardinapuu küljes ripub pea alaspidi täiesti ehtne nahkhiir. Emalõvina tegin akna pärani ja jätsin oma kaks kaitsetut ja magavat last üksi metsiku loomaga tuppa ja läksin Arvist Kauri kutsuma. Suur oli minu pettumus, kui Kauriga üles jõudes nahkhiirt enam polnud. Aga suur oli mu rõõm, kui hommikul alla minnes avastasime elutoa valgelt tapeedilt mitmest kohast vaese nahkhiire kakapritsmeid. CSI seda! Ma polegi hull! Enne ega pärast seda me pole teda rohkem näinud.
See kõik muidugi kasvatas minus teatavat vastumeelsust Arvi suhtes. Mees käib seal nüüd veel magamas ka – samal ajal, kui mina pean vampiiridega võitlema! Võta üks beebinäpistajast kaheaastane, lisa üks kahekuune higistav paksuke, peotäis sünnitusjärgseid hormoone ja pane kõige peale üks pisike reisihaagis. Kas ma mõtlesin juba, et oleks võinud seal kuramuse Taimaal õigel ajal ära käia? Võib-olla!
