Slovakkiaga olime selleks korraks nagu so done, onju. Järgmine peatus vana hea Poola. Ikka kohe mõnus kojujõudmise tunne tuli peale! Rumeenia käänulised teed ununesid Poola mõnusal sirgel ja kohutavalt igaval trassil. Ma ei arvanud kunagi, et Poola teed on mingi asi, millest ma puudust võiks hakata tundma. Aga seal ma olin – rõõmus, et olin Poolas! Rahe näitas iga minutiga tervenemise märke ja õhtuks oli plaan jõuda Veneetsiasse. Wait, what? Täpselt seda mõtlesin ma terve aja, mis veetsime Poolas sellises kämpingus: http://www.campingwarszawa.pl/pl/. Ma ei oskagi öelda, mis asi see täpselt oli. Elamus igatahes.
Ma ei tea, miks see neil üldse kämpana kirjas oli, sest reaalsuses pidime Arvi panema sinna kanali (pärast näitan) äärde kivi peale, vaatega muidugi nendele grandioossetele kujudele, purskkaevud kogu öö kõrva kohisemas. Lisaks ei olnud seal tegelikult kämperite jaoks pesemis- ega muid võimalusi. Et me duši all saaks käia, anti meile ühe hotelli numbritoa võti (üks koledamaid tube, mida ma elus olen näinud, ühe sõnaga kokku võttes – PRUUN) ja käisime seal kõik ühekaupa (või no lastega täiskasvanud kaasas) pesus. Kuna oli selge, et nõudepesu on sama keeruline, tutvusime restorani menüüga ja läksime õhtusöögi ajaks hoopis sinna.
Toit oli hea ja mitte eriti kallis, kui arvestada ümberringi lokkavat kulda ja karda. Ilmselt kasutatakse seda päris palju pulmade korraldamiseks. Trass oli tegelikult nii lähedal, et rekkaid oli sinna päris hästi kuulda. Et pulmakohana võib-olla mitte päris minu maitse, aga mul see mure õnneks murtud ja pole mõtet siin kritiseerida muidugi ka. Ka nägime seal restoranis väga palju huvitavaid inimesi! Näiteks ühte umbes 6aastast tüdrukut, kes oli riides nagu 16aastane tüdruk, aga suus oli tal lutt. Lisaks istus ta beebitoolis ja sõi otse kotist kaasa toodud Lays’i krõpse, mille ajaks ta luti suust siiski eemaldas. Ja hommikusöögilauas olid inimesed, kes jõid ainult Coca-Colat ja mitte midagi muud. Kogu aeg oli huvitav!
Igatahes saab sellest kõigest parema pildi siin Kauri videos: https://www.youtube.com/watch?v=z_oygVhYBIo.
Otsustasime seekord oma Läti lemmarkämpa üle lasta ja valisime hoopis ühe koha, mis tundus täielik lasteparadiis. Ja me ei pidanud pettuma. Selline koht nagu https://labirinti.lv/en. Peale meie oli seal tol ööl ainult üks Briti paarike. Ja nii kahju oli, et me enne õhtut kohale ei jõudnud, sest teha ja vaadata oli seal ikka oioioi kui palju. Kämpingu ala on nii suur, et seal ringi liikumiseks kasutatakse vändaautosid. Muidu ei jõuaks pooli asjugi ära teha.
Kui ma õigesti aru sain ja mäletan, siis kogu asja taga oli üks entusiastlik härra, kes nüüdseks on kahjuks juba teises ilmas. Aga seal oli näiteks ise ehitatud sisegolfirada, siis igasuguseid lahedaid õpetlikke mänge lastele nii toas kui ka õues. Lisaks sai sõita aerupaadiga väiksel järvel, süüa põõsa küljest marju, paitada koera, pesemisest ja kõigest muust rääkimata. Kuna jõudsime tõesti kohale suht hilja, siis päris kõigesse süveneda tookord veel ei jõudnudki.
Kõik oli väga tore, ja siis korraga – põmm! Mirt ütleb napilt enne pessuminekut, et tal on külm. Ja Mirt ei ütle kunagi, et tal on külm, v.a siis, kui ta hakkab haigeks jääma. Pesin ta suure vaevaga värisedes puhtaks ja pool tundi hiljem igaks juhuks kraadides oli tulemus juba üle 38. Rohud sisse ja magama, mis muud. Mis seal viimasel õhtul ikka enam muretseda. Selles mõttes tubli, et pidas tõesti juba lõpusirgeni vastu. Kui lapsed magama jäid, lahendasime Kauriga Rumeeniast kaasa ostetud neljaeurose veini (mis maitseb nagu Eestist ostetud 12eurone vein) ja tegime juba uue reisi plaane. See on varem kui üldse kunagi varem! Hommikuks oli Mirt siiski üsna timm, ilmselt tahtis ennast lihtsalt huvitavaks teha, mis minu meelest on täiesti ebavajalik, sest, käsi südamel, mul ei tule mitte ühtegi korda meelde, kui mul oleks temaga igav olnud. And I mean ever.
Tol sügisel läks kõik kuidagi nii, et Arvi läks meie juurest ära ja asemele tuli Arvi 2.0. Ta on värvilisem, naaaaatukene suurem ja oskab naaaatukene rohkem asju. Vana Arvi on minu teada praegu Ukrainas liikuv staap. Nii et vähemalt saab ta oma teenistust ilusa lõpuni jätkata. Lapsed ikka alguses hirmsasti igatsesid teda, aga Haagisepere (https://haagisepere.ee/) tegi uue Arviga väga lahedaid asju – näiteks on meil nüüd sees ka küte, nii et käisime Kauriga isegi talvel paarikümnekraadise külmaga kämpimas ja väga tore oli. Öösel isegi liiga palav!
Üldse tuli kuidagi suur soov kogu see eelmise aasta tripp juba ükskord selja taha jätta. Või noh, ma olen kuidagi miskipärast sellest hirmus palju jahuma pidanud, tahaks nüüd juba midagi uut teha ja rääkida. Kui kedagi väga huvitab, siis üks artikkel ilmus hiljuti näiteks siin: https://reisikirjad.gotravel.ee/ajakiri/arviga-rumeenias/ ja teine siin: https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/120015078/pulmaraha-ratastel.
Aga üldiselt ma trükin seda kõike praegu Leedust, Marijampolė linna lähedalt kämpingu laste mänguväljakult. Kaur paneb lapsi magama, tahtsin väga blogida, aga kõikides teistes heades istumiskohtades oli liiga palju sipelgaid. Ma ei arvanud, et sellest saab üldse selline blogi, kus ma mingi jooksvalt hakkan asju kirja panema, aga praegu tundub, et seda ei saa ka päris välistada, sest meil on järgmisteks nädalateks igasuguseid lahedaid asju plaanis ja kui me suudame neist ka pooled ära teha (ütleme nii, et takistusi selleks kõigeks aina kuhjub, haha), on siin ühtteist öelda küll.
Ikka nunnu on, kui keegi siin lugemas käib, aga üldiselt ikkagi no pressure – ma tulen kirjutama siis ka, kui äpi statistika näitab, et lugejaid üldse pole! Piissaut!
