Sõbrad!

Reis on muidugi ammu läbi ja emotsioone on loomulikult meeletult. Lugusid on ka kakssada ja memuaarid peavad kindlasti jätkuma ja seda kahtlemata ka teevad.

Aga!

Praegu on nii, et kuna täiesti nagu maa alt (küsi, ja sulle antakse – kuigi seekord isegi ei pidanud küsima, piisas niisama unistamisest) sattusin olukorda, kus keegi (Pegasus) arvas, et sellest kõigest (või no vähemalt osast sellest) võiks kirjutada ja ilmutada ühe päris täiesti pesuehtsa (siiski ei tule veekindel trükk, palun mitte pesta!) raamatu, siis ma ei saa praegu kahte asja korraga kirjutada.

Sest töö.

Sest lapsed.

Sest elu.

Aga uue suve alguseks peaks olema raamat valmis. Käsikiri muidugi juba varem, nii et blogi ei jää ka jõudeelu elama, vaid jätkub talvel kindlasti sealt, kust ta parajasti pooleli jäi.

Sest tõesti – mul ongi nii hea mälu.

Aitäh ja varsti jälle!