Pärast vintsutusi, mis tundus tol suvel justkui kogu eelnev reis, oli tõesti tore nii puhtas ja ilusas kohas korraks aeg maha võtta. Me ei kiirustanud kohe edasi liikuma, saime rahus ära pesta jälle kogunenud musta pesu, veetsime päevi rannas, sõime põhimõtteliselt kõik eined kämpa restos ja võtsime järvest, mis võtta andis. Ilmad olid kuumad ja järvevesi ülearu ei jahutanud, küll aga sai seal näiteks rentida supilaua, millega lapsed mitu tundi ringi jukerdada said. Kunagi soovitasid mulle targemad ja vanemad sugulased lapsed hästi varakult ujumistrenni panna. Ja polegi võrreldavat meelerahu, kui see, et saad suvel nendega veekogude ääres üsna rahulikult olla – ehk et loomulikult hoiad silmad peal, aga pidevat uppumishirmu jällegi üldse tundma ei pea. Rääkimata sellest, et talvel püsivad ninad kuivemad jne jne jne. Ujutagu!
Ühel päeval leidis Kaur kusagilt veebist ka mingisuguse kalamehe, kes lubas tema ja Mirdi raha eest paadiga järvele viia ja kalapüügikohti näidata. Reaalsuses see mees ühtegi head kalapüügikohta ei teadnud ja väidetavalt oli vesi ka liiga soe, et üldse mingit kala saada. Nii et nad sõitsid niisama paadiga mööda järve ringi ja ujutasid õnge, mis päeva lõpuks ka katki läks. Ilmselt olid ootused Malta-reisist selliste asjade kohapealt kõrgel. Aga Albaania ei ole mingi Malta. Sellest me olime tegelikult juba ka aru saanud.
Edasi plaanisime liikuda jälle mägedesse, kus oleks jahedam ja saaks hea õnne korral ka mõne matka teha. Igasugune mägiteedel sõitmine tekitas minus muidugi endiselt rõvedat ärevust, aga nüüd polnud enam teha midagi. Tuli minna! Ja (minu) elu on üldiselt selline, et mida rohkem ette muretseda, seda leebemalt olukord laheneb, nii et tegelikult polnudki hullu midagi! Ainult paaris kurvis läks vastutulijatega üksteisest möödumisel kitsaks, õnneks aga oli järskudesse kurvidesse jäetud piisavalt manööverdusruumi mõlemalt poolt tulijatele. Lisaks kaitsesid kõiki teid tugevad piirded, nii et sellel sõidul oluliselt vanemaks ei jäänudki!
Teel mägedesse kuulasime Duo Ruudu uut albumit (või noh, seda mis suvel ilmus) ja kui see läbi sai, hakkas Spotify sujuvalt oma loogika järgi meile järgmisi lugusid pakkuma. Kuidagi väga hästi sobis mingisugune ennekuulmatu Eesti folgivärk sinna Albaania mägede vahele! Nüüd, kus lastel olid oma telefonid ja oma Spotify, hakkasid “vali oma lemmiklaul” mängu ajal välja joonistama huvitavad asjad. Mirt oli endiselt K-popi küljes kinni, Rahe aga oli leidnud endale mingisuguse Serbia folk-house’i esitaja, mis tekitas küsimusi, aga samas oli suurepärane vaheldus korea keelele.
Meie sihtkoht oli pisike perekämping (https://www.facebook.com/GuesthouseFreskia). Saime imelise vaatega platsi ja ülimalt südamliku vastuvõtu osaliseks. Kohale jõudes kimbutas maimukesi tühi kõht, mille pererahvas kiiresti kohaliku magustoiduga lahendas. Endiselt jumala õnn, et meie omad ikka üldiselt kõike söövad – Mirdile maitses külm riisisupp väga, Rahe natuke põimis, aga õnneks Kaur sõi ise kausi tühjaks – ei saaks ju sellise ebaviisaka noodiga alustada!
Lahe oli see, et õhtu- ja hommikusöögi sai ka n-ö kohapeale tellida. Seda valmistasid pereema koos tütrega – täiesti autentne Albaania köök! Suured portsud liha ja salatit, alustuseks veel supp. Olen oma märkmetesse kirjutanud: “Albaania köök liialdab balsamicoga imho” ja nüüd ma ei mäleta nagu üldse eriti balsamicot, nii et äkki asi ikkagi nii hull ei olnud. Pildi peal samas ikka see va balsamico suht ujutab, nii et küllap ikka oli seda natuke liiga palju. Aga when in Rome, sõbrad, when in Rome.
Hull oli aga see, et eine lõpuks toodi kaks poolikut teeklaasi kohaliku toasooja rakiga, mille Kaur pidi mõlemad ise ära jooma. Meenus üks vana Peeter Oja sketš “Ärapanijast”, kus mingisugune algeline tehisintellekt õhutab kasutajat jooma, öeldes talle erinevaid eestikeelseid ütlusi, umbes nagu “võtame ikka teise jala terviseks ka”, “teeme ühe shnabilivobski” jms. Ma ei tea tegelikult, kas albaanlased solvuksid hingepõhjani, kui me näiteks ühe joogi täiesti puutumata oleks jätnud. (Sest seal sketšis robot tegelt küsis minu meelest ühel hetkel ka: “Kas sa ei austa mind?”) Aga ma ei tea – mind on teisiti kasvatatud. Külas ikka kõik nõud puhtaks!
Õhtul saime jälle tekkidele kotid ümber panna ja inimese moodi magada – seni olime palavuse tõttu ainult tekikottidega maganud. Mägedes mägede temperatuurid. Ja ma ei kurtnud sugugi! (Alloleval pildil joonistab Mirt parajasti Kauri ja Rahet mägede taustal).
Hommikusööki jagasime ohtrate herilastega, aga suurt lugu sellest õnneks siiski polnud – segasid küll, aga nõelata keegi ei saanud. Päeva plaanisime veeta Thethi külas (https://en.wikipedia.org/wiki/Theth), mis on kuulus matkamisvõimaluste poolest – ehk et küla läbivad või sellest algavad mitmed matkarajad. Ilm oli kohutavalt kuum, aga Kauril kinnismõte jõuda sinise silmani (https://www.google.com/maps/place/Blue+Eye+Kaprre/@42.3645397,19.7472911,17z/data=!3m1!4b1!4m6!3m5!1s0x135272b2c67e8dbb:0xe5040101a8e5d5b2!8m2!3d42.3645397!4d19.7472911!16s%2Fg%2F11hb2lj4md?entry=tts&g_ep=EgoyMDI1MTIwOS4wIPu8ASoASAFQAw%3D%3D&skid=ac7df056-8243-4c2d-9e89-3eae3c7acd3e). Nemad läksid Mirdiga ees, meie lonkisime Rahega järel – ausalt öeldes suurema entusiasmita, aga siiski teatava lootusrikkusega. Kuna me kohe raja alguses ei pannud tähele, kuhu poole Mirt ja Kaur pöörasid, keerasime meie kogemata teisele poole ja jõudsime juba 15 minuti pärast pisikese ringiga oma alguspunkti tagasi. Kuna levi polnud seal üldse, ei olnud meil võimalust ka küsida, kuhu nad täpsemalt läksid, Rahel aga oli kõht tühi, mul oli väga palav, ja nii valisime hoopis seal lähedal asuva Samueli nime kandva restorani, et pisut keha kinnitada. Kuna Samuel oli ka Rahe lasteaia BFFi eesnimi, polnud mitmete söögikohavalikute vahel raske otsust langetada.
Albaania nagu mitmed teised riigid, kuulub nende hulka, kus suures osas restoranidest on väga oluline laudlina olemasolu. Ja mitte tingimata riidest, pigem hoopiski mitte riidest! – vaid pärast söögi tellimist, kaetakse laud valge ühekordseks kasutamiseks mõeldud linaga. Meie noorel ettekandjal oli tükk tegemist, et tuulega võideldes seda ebamugavat ja krabisevat suurt tükki kuidagi laua ümber kinnitada. Milleks see vajalik oli, ei mahtunud mulle pähe. Kui jätta looduskaitse aspekt kõrvale, siis on see lisaks laua ääres istujale lihtsalt ebamugav! Aga toit oli maitsev ja odav, nii et Samueli ainus miinus oligi tegelikult ainult paberist laudlina.
Kaur ja Mirt olid ära kaua. Nii kaua, et jõudsin juba muretsema hakata. Samas leidsime Rahega mõnusa varjulise koha ühe koopasuu ääres, kus parajasti aeles ja sulistas kaks keskealist lõbusas tujus ema oma kolme noore lapsega. Emad võtsid päikest ja tegid suitsu ja lasid lastel ennast vahepeal poolsündsates asendites pildistada. Mida kõike ei pea varju otsides ära kannatama! Vesi koopas oli samas jääkülm, nii et kuigi meil olid ujumisriided kaasas, siis isegi sellise kuumaga vesi eriti ei kutsunud. Lisaks oleksime selleks pidanud insta-emmedest läbi murdma ja see kutsus veel vähem.
Meie ootamiskoht oli ka selles mõttes hea paiknevusega, et sealt oli täpselt näha matkarajalt tulevaid inimesi. Kuna sealt saabus ka peresid väga väikeste lastega, siis rahustasin ennast sellega, et järelikult rada midagi liiga rasket olla ei saa. Need väikesed lapsed küll sageli pillisid tagasiteel, aga see võis olla ju tingitud ükskõik millest!
Kui Mirt ja Kaur lõpuks jõudsid, olid nad väsinud, aga rõõmsad ja rahul. Videot selle matka kohta saate näha siit (https://www.youtube.com/watch?v=04kPKhVJbFw&t=4s). Mirt sooritab seal ka kõrge vettehüppe, mis ma arvan, et minu olemasolul oleks võib-olla ema keelamise tõttu tegemata jäänudki. Isa soovitusel sai aga kenasti tehtud. Ja mul oli hea meel, et ma kaasa ei läinud. Esiteks, kuna see rada oli tegelikult mega raske ja Rahega sellise kuumaga oleks see lihtsalt olnud ülim katsumus. Teiseks, sest siis Mirt poleks kindlasti pärast öelnud, et see oli tema jaoks reisi tipphetk – hüpe oleks ju tegemata jäänud!
Aga küll oli mõnus õhtuks oma jahedasse kämpasse tagasi sõita. Harjutasime kõvasti sulgpalli, mida ma ei tahagi enam üldse ausalt öeldes ilma hunnitu mäevaateta mängida!
Järgmisel päeval alustasime teekonda selle reisi viimasesse kämpingusse – nagu oma suvereisidel ikka, üritame lõpuks välja jõuda randa. Et maanteele saada, pidime sama käänulise tee mäest alla ette võtma, kust paar päeva tagasi üles ronisime. Allapoole aga on miskipärast alati palju lihtsam sõita ja mitte ainult seetõttu, et kütusekulu on väiksem. Ka läbisime teel linnu, istusime ummikus, nägime suurt vaesust, autoteel kerjavaid lapsi ja saime oma lastele seletada, mida privilegeeritud olemine tegelikult tähendab ja miks nad peaksid olema tagasihoidlikud ja tänulikud, et saavad konditsioneeritud autos parajasti mööda Euroopat ringi kärutada. Olime kuulnud lõbusaid lugusid ka Albaania kiirteedest, ning saime kinnitust sellele, et löökaukude lisamine Waze’i on seal kõrvalistuja jaoks tõesti täiskohaga töö. Täiesti tavaline oli, et 90 alas on tasulisel teel korraga lärakas auk. Peterburi tee ots tundus korraga täitsa normaalse kohana!
Rannakämpas (https://kampingpaemer.com/de/kamping-pa-emer/) saime endale mõnusa varjulise ja merevaatega koha. Rand oli puhas, vesi liivase põhjaga, madal ja soe. Alustuseks kargasime kõik kohe Vahemerre ja väljusime sealt paari minuti pärast Mirdi kisa saatel. Nimelt oli ta saanud kõrvetada millimallikalt. Pead tõstis teatav paanika, hakkasime guugeldama erinevaid lahendusi kõrvetustunde vähendamiseks, Lääne-Euroopa turist minus ei saanud aru, kuidas sellise asja kohta siin ometi silte ei ole – see võib ju väga ohtlik olla! Varsti aga saime aru, et jah, meres elavadki mereasukad, siin lihtsalt ka meduusid, ja peame ise olema tähelepanelikud ja ettevaatlikud, et nendega kontakte võimalikult harvana hoida. Üsna varsti aga olime kõik paar korda kõrvetada saanud, sellest sai kiiresti päeva osa ja ka valu jäi justkui iga korraga väiksemaks.
Üks suuri põhjuseid, miks Kaur selle kämpingu valis, oli sealne restoran. Või pigem selle asukoht. Et söögikohta jõuda, pidi kõigepealt päris pikalt jalutama kõrgel Vahemere kohal mööda kõikide ohutusreeglite vastaselt ehitatud laudteed. Restoran oli küll katuse all, aga ikkagi õues. Menüü, teenindus ja hinnad olid pettumus, aga kogemus iseenesest siiski tore ja puhtalt elamuse mõttes kindlasti soovitatav. Lisaks jooksid mööda restorani ringi kassipojad, kes lähedal olevas põõsas elutsesid.
Kämping oli väga suur ja mitmel tasandil. Hiljuti uuenduskuuri läbinud tualettruumid olid suured, ilusad ja puhtad. Nende ainus miinus oli, et nad olid üldiselt loodusele täiesti avatud – katus oli küll pea kohal ja duššide-vetsude uksed käisid kenasti lukku, aga üldsissepääsule mingisugust ust projekteeritud polnudki. Seega kippus loodus pidevalt tuppa. Oli üsna tavaline, et kraanikausis käsi pestes pistis korraga sellest kraani all olevast august, kust vesi saab ära voolata, kui peamisel äravoolul mingisugune takistus ette peaks sattuma, ootamatult pea välja pisike heleroheline konn. See polnud küll maailma lõpp, aga ehmatas ikkagi kohutavalt.
Mirt ja Rahe loodust üldiselt ei pelga, aga nende konnade puhul, eriti näiteks tualetis või duši all, kus sa oled kas paljas või mingisse asendisse sunnitud, on üsna ebameeldiv jagada seda ruumi loomaga, kelle järgmist sammu on väga keeruline ette ennustada, sest see polegi samm, vaid hoopis hüpe! Ühel õhtul, kui olime Rahega parajasti viimast vannitoatiiru tegemas, mõlemad oma väikses heleda valgusega kabiinis, kuulsin, kuidas ta korraga õõnsa häälega ütles: “Issand jumal! Siin on hiigelsuur ämblik ja väike konn…!” siis mõtles natuke ja lisas väga murelikult: “Appi, kuidas ma kardan!”
Mitmel korral tundus meile ka, et konnad on kuhugi kõrgele müürile kinni jäänud ja neid tuleb sealt alla aidata. Mina põhimõtteliselt konna kätte ei võta ja lapsed nii kõrgeöe ei ulatunud. Meie rõõmuks ja üllatuseks nägime mõne aja pärast muidugi, kuidas sama konn lebolt nagu Ämblikmees mööda seina üles-alla kõndis ja hoopiski kusagile kinni jäänud polnud! Kuigi jah, minu eesmärk on vist algusest peale olla cool mom, ja nagu cool mom oleks minu silmis selline, kes võtab ilma kiljumata ja ülimas rahus konna pihku ja siis viib ta kuhugi turvalisse kohta põõsa alla. Ja siis tuleb teeb sama ämblikuga.
Aga ma pole veel päris seal.
Rannakämpas plaanisime olla mitu päeva, võtta rahulikult ja tunda elust rõõmu. Kuna vesi läks nii aeglaselt sügavaks, tundsin ennast kohati kaldal nagu ilmselt minu ema meie lapsepõlves Pärnu rannas tundis – et ise nagu vette minna ei tahaks, aga lapsi vette julged lasta küll. Väga nunnu oli näha, kuidas nad täpselt samamoodi üle vahulainete hüppasid, nagu meie seda väiksena õega tegime. Üldse oli rannal sellise pisikese Pärnu ranna vaib juures. Liiv oli ilus ja kuldne, hommikuti korjas mingi mees ranna äärest ka kõik sinna öö jooksul kogunenud adru kokku. Selline ideaalne Vahemere-äärne puhkus.
Teiseks õhtusöögiks leidsime jalutuskäigu kaugusel asuva pitsarestorani, mille omanik oli maailma südamlikum albaanlane, kes viskas lastega nalja ja tõi meile suurepärast pitsat, magustoiduks tasuta värskeid puuvilju ja jälle ka seda kuramuse rakiat. Lõpuks lahkumise päeval viisime sealt mööda sõites talle ka ühe pisikese pudeli Vana Tallinna. Käisime seal lausa kaks õhtut järjest, ja küllap oleks kolmandagi käinud, aga pitsast sai lihtsalt isu täis.
Kui kämpingu rannast mööda rannikut pisut edasi jalutada, avanes täiesti teine pilt. Sõna otseses mõttes prügi alla mattunud liival pikutasid siin-seal kohalikud, kes vahepeal ka ujumas käisid, ja nagu rannarahvas ikka, palli kõksisid, mussi kuulasid või niisama lobisesid. Kuidas see võimalik on, et mitte keegi näiteks mingit pisikest kogukonna algatust ette ei võta ja seda prügi lihtsalt kokku ei korja, ei mahtunud mulle lihtsalt pähe. Pigem vist toodi seda pidevalt juurde! Ala polnud üldse ülearu suur, juba näiteks kümnekesi ja tunni ajaga oleks seal väga palju tehtud saanud! Tõdesin jälle, et selleks, et aru saada, kui hea kodus ikkagi elu on, tuleb vahepeal ringi käia. Üllataval kombel polnudki see tolle reisi kõige jaburam prügiga seotud olukord.
Samas oli kämpingu lähedal ka mitu punkrit, ühele suuremale pääses ligi otse kämpast mäkke tõustes. Kui Kaur selle kohta respast uurimas käis, soovitati tal küll üliettevaatlik olla – seda nii järsu mäe, päevase kuumuse kui ka ennast tõenäoliselt punkris jahutavate madude pärast, aga need asjad teda loomulikult ei heidutanud, nii et soolomatka ta ette võttis – minu mälu järgi lausa crocsides… sest YOLO.
Ja siis oli ta miskipärast väga üllatunud, et mina, kes ma armastan kohutavalt seniidis päikest, punkreid ja madusid, ei tahtnud sama teekonda üksi ette võtta. Kahetsen siiani, et selle asemel sain rannas tsillida, raamatut lugeda ja tsikkidega lõunaks pannkooke küpsetada.
(Sisesta siia vanaaegne meem, kus Borat ütleb “Not!”)
Viimasel päeval sõitsime lähedal asuvasse linna, mis oli pisike, ei sisaldanud ühtegi vaatamisväärsust, aga kus me poolootamatult sattusime väga korralikku kontoritarvete poodi ja ostsime sealt Rahele algavaks kooliks väga laheda seljakoti, mõlemale pinalid ja lisaks veel muud tilulilu, mis Eesti kooliasjahindadega võrreldes oli liialdamata kaks korda odavam. Kui ma kunagi esimesse klassi minevale Mirdile ranitsa ostsin, siis ausõna see üks kott maksis kaks korda rohkem, kui meil tolles Albaania poes lõpuks väga mitme asja arve oli. Kusjuures Rahe kott ja laste pinalid on täiesti terved ja kasutuses siiani! Kaardimakse tegemiseks pidi müüja kõigepealt masina üles soojendama, tšekki ta mulle anda ei saanud, selle aga lahendas ta nii, et tegi minu telefoniga pilti arvutiekraanist, kus kõik minu ostetud asjad kenasti näha olid.
Rannakämpas puudus aga pesumasin. Rannas elades riideid ülearu ei kulugi, küll aga hakkas meil tüdrukutega täiesti otsa saama puhas aluspesu. Seega võtsin ennast ühel päeval kokku ja küürisin konni täis kraanikausialal mitu paari trussikuid käsitsi puhtaks. Selle käigus sain pea sõna otseses mõttes nukid veriseks – selline käsitöö ei ole ikka kontoriinimeste pehmele nahale mõeldud! Selleni jõudmine aga, et nukid tulitavad ja nahka koorub käsitsi pesupesemise tõttu, mitte a) allergilisest reaktsioonist päikesekreemile, mida ma olin juba neli nädalat iga päev kasutanud, b) soolase merevee süül või c) kiiritusravi ootamatul ja hilisel kõrvalmõjul, oli lausa koomiline. Guugeldasin paaniliselt rannas istudes oma “sümptomeid” ja jõudsin alles järgmise päeva õhtuks arusaamiseni, et kõiges oli süüdi liiga agar pesupesemine!
Õhtusöögiks läksime kämpingu kõrval asuva üsna uhke hotelli restorani. Sealt avanes imeline vaade merre kukkuvale päikesele, lisaks oli kõik ilus, puhas ja ülimalt maitsev (kuigi mitte eriti odav, aga viimasel õhtul teadagi raha ei loeta!). Ainus miinus oli see, et igast ilmakaarest ründasid sööjaid pidevalt väikesed kassid. Ma ei suuda ise ka uskuda, et ma just sellise lause kirjutasin, aga ei mõelnud seejuures – “APPI KUI NUNNU!” Küll ronisid kassipojad sülle, istusid saiakorvi, üritasid taldrikult midagi varastada. Ja ükskõik, kui kaugele sa nad lauast viisid, kui kiiresti nad maha tõstsid või kui anuvate silmadega kelnerile abi otsimiseks otsa vaatasid, oli sul ikkagi kogu aeg mingisugune kass laual, kellega oma ahvena-carpaccio, sinimerekarpide või krevettide pärast võitlema pidid. Küll aga pani see reisile ilusa karvase punkti.
Või siis mõttekriipsu või koma – meil oli ju nüüd vaja ikka sama tee ka koju tagasi sõita.
Viimasel hommikul käisime viimast korda ujumas, hüppasime siis loomulikult konnade juurest duši alt läbi, et sool maha loputada, pakkisime asjad ja asusime tagasiteele. Eesmärk oli jõuda esimese päevaga Sarajevoni. Elu tahtis loomulikult teisiti.
