Selle aasta plaan oli jõuda võimalikult ruttu võimalikult kaugele. Kui startisime 11. juulil, siis tagasi pidime kindlasti olema kõige hiljem 17. augustil, et Kaur saaks esmaspäeval tööle minna (mul jäi veel paar puhverpäeva pärast seda, sest riigitöö ja puhkus forever). Samas on ikka jäle kohe järgmisel päeval sellisel tasemel argiellu naasta – puhtalt pesu pesemiseks läks mul koju jõudes põhimõtteliselt kaks päeva. Et aega justkui reisimiseks oli, aga mitte ka ülearu.
Leedust vurasime kiiruga läbi, kui mitte arvestada üsna pikka lõunapausi ühes teeäärses hotellis. Ma ei suudagi seda kohta kodus enam üles leida, aga koha tunneb ära selle järgi, et neil on hoovis väike Eiffeli torn. Samas mitte liiga pisike – sinna saab täiesti edukalt otsa ronida. See oli esimene kord, kui sai kinnitust see, kui kallis ikka Eestis elada on. Saime lõunasöögi 28 euro eest – supp, salat ja kaks praadi, lisaks KLAASPUDELIS mullivesi – mitu pudelit! Mänguväljak ja lavendlipõld pealekauba! Põhimõtteliselt 28 euro eest saab Eestis väljas käia jumala üksi – juhul, kui magustoitu ei võta ja eelroa ka üle lased. Et igatahes oli kohe kröösuse tunne peal, ja alles teine päev!
Lapsed leppisid hommikul kokku, et seitse tundi ei tülitse – ja ei tülitsenudki! Kohe, kui see aeg täis sai, läks muidugi lahti. Aga seitse tundi on ikkagi väga pikk aeg! Õhtuks jõudsime ühte Poola järveäärsesse kämpasse, kus oli väga ilus ja Poolale mitteomaselt mõnus rahulik. Duši all kahjuks käia ei saanud, sest see töötas ainult zlottidega, aga neid meil muidugi polnud. Ujusime siis niisama järves ja sellest esialgu piisaski.
Eriti tore oli see, et hommikul sai kohe otse Arvist välja astuda ja ujuma minna. Lisaks pakkus koht kanuu- ja vesirattalaenutust, ja isegi hommikusööki! Neljale maksis bufee-stiilis hommikusöök küll 30 eurot (mis mulle siis tundus pigem kallis, aga olles nüüd juba kümme päeva kodus olnud, siis saan aru, et ei, see oli siiski väga odav), aga samas oli hästi huvitava valikuga. Leidus igasuguseid lihast tehtud jäledusi (tarretist ja püreed) ka, aga samas pakuti pannkooke ja muud head. Kohvi põhimõtteliselt polnudki! Pidid ise selle endale tassi tegema nagu mingi üliõpilane! Mina pole eriti kunagi sellist kohvi teinud ega armastanud, juba esimesel kursusel oli mul ühikas ikkagi presskannu põhimõttel töötav tass olemas. Seega olen ka žargooni kohapealt natuke “tavakasutajast” maas ja selgus, et sellise kohvi kohta ei öeldagi “rotikas”, vaid ikka hoopis “pätikas”! Et nagu panin lihtsalt tassi puru ja kallasin tulise vee peale – pätikohv! (Mitte rotikohv!) Selles mõttes tekitas muidugi ka küsimusi, et miks rott peaks kohvi tegema – kellele ja kuidas? Samas olen umbes 200 korda “Ratatouille’it” pidanud vaatama, kus rott tegi märksa ägedamaidki vigureid kui tassi kohvi… nii et!
Poolas me üle kahe öö kindlasti olla ei tahtnud, aga nii kõvad mehed ikka veel ei ole, et seda ka ühe päevaga võtta, nii et järgmiseks õhtuks jõudsime juba uue järve äärde, kus sai jällegi ujuda ja Mirdi õnneks natuke ka kala püüda. Kõigi õnneks sai isegi duši all käia! Ma ühest küljest saan väga hästi aru, et need müntidel töötavad automaadid on väga mõistlikud, säästlikud jms, aga teisest küljest on see kämpingukülastajale ikka täielik piin – eriti, kui oled justkui Euroopas, aga EUROtsoonist väljas. Kui plaanin riigis kaks päeva veeta, ei hakka ju aastal 2025 endale enam kohalikku valuutat vahetama. Lisaks pole kusagil kunagi kirjas, kui palju sa siis mingi raha eest seal duši all ka olla saad. Põhimõtteliselt pane mündid sisse ja siis vaata, mitu sekundit ta sulle annab. Seejärel torma mingisse kabiini, kust vesi on jooksma hakanud, pese kohutaval kiirusel juukseid ja loe kogu aeg mõttes numbreid, et kas palsamit siis ka jõuab või jõuab pähe panna, aga välja loputada mitte. Dušš ei peaks olema stress.
Teisel päeval istusime autosse kell 11 ja väljusime sealt selleks päevaks lõplikult kell 20.00. Kolmandal päeval saime viie tunniga hakkama. Selles mõttes ikka Poola on nii mõnna, et sõidad lihtsalt lamedal maal otse! Vanasti tundus see mulle igav, aga nüüd, kus ma olen sattunud igasugustesse kurvilistesse ja mägistesse kohtadesse, siis Poola trass on ju nagu parim asi üldse! Mida ma siin varem üldse olen vingunud? Et aga lastel sõidumotti üleval hoida, plaanisime järgmiseks pikema peatuse vanas tuttavas Modra Farma kämpas Slovakkias (https://www.modrafarma.com/en/welkom-english/). Nii tore on minna tagasi tuttavasse kohta! Saime isegi peeaegu täpselt sama parkimiskoha, mis kolm aastat tagasi. Lastele meeldib seal eriti seetõttu, et seal on väga palju loomi, bassein, suur mängutuba ja palju turvalist ruumi vabalt liikumiseks. Meile meeldib seal, sest seal on väga rahulik ja lapsed ajavad kogu aeg ise asju ja saab natuke aega omi mõtteid ka mõelda.
Sinna jäime kohe mitmeks päevaks. Juba esimeseks õhtuks sigines meie telki (meil on ju Arvi-poolne külg telgist lahti ja sealt saab hästi üks väike loomake üle hüpata) väike hallikasvalge kassipoeg. Kätte ta ennast ei andnud ja pai justkui eriti ei tahtnud, aga ära ka ei läinud. Süüa me talle midagi ei andnud, kuigi kisa ta sellel suunal tegi üsna arvestatavat. Eeldasin, et ta on üks kämpingu kassidest ja kuna ta tundus laias laastus üsna viisakas, siis lubasime tal armuliselt meiega aega veeta, kuni me Kauriga õhtul telgis sarju vaatasime. Hommikul oli ta aga jälle tagasi ja üsna tüütu! Munapraadimine võib olla erakordselt ebamugav tegevus, kui keegi kogu aeg su varbaid üritab otsast närida. Meie Jänes on juba nii vana kass, et olin täiesti unustanud, millised lapsolevused need kassipojakesed tegelikult olla võivad. Et kõik kassid polegi karvased ja kurjad vanamutid!
Nagu Modra Farmale kombeks, said lapsed hommikul jälle toreda juhendaja käe all kõiki farmis elavaid loomi toita. Pärast said soovijad jälle ka kitsi lüpsta, mis minu meelest on eriti tore võimalus, millest ma ise alati kõrvale hoian, sest ew, udar. Mirdile meeldib väga ka kitsepiima juua ja nad seal kohapeal kusjuures tegid ja müüsid kitsepiimast tehtud täiega head slushiet (pilt allpool). Kui me viimati nende kämpas olime, elas seal koos kitsede ja lammastega ka üks rippkõhtsiga, kelle asemele oli nüüd tekkinud üks hoopis teine siga. Kui uurisime, kuhu siis see vana seake on jäänud (sest ma tean, et nende jaoks on kõik koduloomad lemmikloomad ja neid mitte mingil juhul ära ei sööda), selgus et nende 900-kilone hobune oli talle talvel kogemata heinte sees peale astunud ja ta selgroo murdnud!
Kurb, aga muljetavaldav.
Rahe muidugi kodustas kassipoja kiiresti ära. Selgus, et ei, teda saab väga edukalt kogu aeg sülle võtta ja nii ta siis tassis teda ühest kohast teise, pikutas temaga kohvikus lõunaunesid ja üldse. Selgus, et see pole üldsegi kämpingu kass ega mitte kellegi kass! Kämpingu juht Margot ütles, et neil on juba viis kassi ja nad tõesti rohkem kasse ei tahaks – et suve ta võib seal veeta, aga sügiseks peab mingi uue koha leidma. Lisaks on ta neid leidkasse võtnud varemgi ja kuna külastajad olid eelmisele leidlapsele rohkelt süüa andnud, mis tähendas, et loomakesega tuli pikalt arsti vahet käia, et ta kõhu üldse lõpuks korda saaks, ei läinud ka tema süda loomakese suhtes hellaks. Küll aga asusid nad rutuga “meie kassile” uut kodu otsima. Rahe muidugi oli veendunud, et me peaksime ta endale võtma. Ja ma pean tunnistama, et tema pitch oli täiesti reeglitele vastav. Oli sissejuhatus, oli suunatud sihtgrupile, oli eelarve, oli kokkuvõte. Nagu ma oma tudengitele pitche tehes ikka ütlen: “Pange mind valu tundma”. Ja kuidas ma Rahe valu tundsin, hohohooo! Aga siiski mitte piisavalt, et hakata Balkanimaadele kassipojaga sõitma. Rahe isu kassi võtta rauges pisut (aga mitte piisavalt), kui ühe lõunauinaku ajal loomake ta kleidi täis kakas. (Kusjuures nagu kellavärk täna hommikul, kui ma seda siin kirjutasin, siis Jänes sõi kõhu täis, läks Rahele sülle ja oksendas ta üleni täis, haha).
Ka paar aastat varem olime Modra Farma ümbruskonnas ühe matka teinud. Tookord joonistas Margot meile vaba käega valgele paberile “kaardi”, mille järgi liikusime. Nüüd leidsime justkui mingi äpi, mis meid juhendas, aga reaalsuses oli ikkagi nii, et eksisime mitmel korral ära ja sageli juhtus, et osa seltskonnast istus põllu ääres ja puhkas jalga, kuni keegi (tavaliselt Kaur) äpiga ringi käis ja üritas aru saada, millisest teeotsast tegelikult sisse keerata. Ole sa neetud, RMK!, et oled meid oma rajamärgistustega ära rikkunud. Üldse see äpi järgi liikumine võtab igasuguse rõõmu ära – selleks me ju matkamegi, et mitte telefonis olla! Näiteks vahepeal viis rada läbi karjamaade, kus päris suur lehmakari parajasti sõi. Ma ei mäleta, millal või mis olukorras ma seda lastele ükskord ütlesin, aga mäletasin nagu mingit statistikat, mis ütles, et aastas tapavad lehmad rohkem inimesi kui haid. Olen ka ise seda täiega uskuma hakanud ja reisi jooksul sattusime väga palju lehmadega kokku ja iga kord oli räige kõhedus hinges ja “Lõugade” teemalaul hakkas peas mängima. Kuigi tegelikult olid päris lõugadega oht kõik suured lahtised koerad, kelle pärast me pidime päris sageli muret tundma. Eriti, kui tee viis põhimõtteliselt kellegi maa pealt läbi, pole justkui ka vale, kui koer oma territooriumit kaitseb… Koeri meie lapsed muidugi (kahjuks peaaegu üldse) ei karda, nii et kui üks vasikasuurune isend ühe tee otsast haukudes meie poole vantsima hakkas, oli Rahe nagu: “Ojjjjjjjj, ema vaata – NII NUNNU!” Selleks puhuks oli Kauril kaasas väga suur pipragaas, mida me õnneks küll kordagi kasutama ei pidanud, aga lihtsalt huvitav, kas see muidu vajadusel ka lehmade peal töötaks…
Modra Farma oli ikkagi täiega puhkus – sai raamatuid lugeda ja basseinis mõnuleda. Kohati tekkis täitsa tavalise inimese tunne! Ilmad liiga kuumad polnud, aga nüüd, kus olime oma külmkappi sebinud ikkagi ka mõned plekkpurgis joogid, algas mu iga hommik sellega, et võtsin ravimikotist rohud sisse ja tõin siis külmikust värske külma õlle, et termokotti jahutuseks panna. Modra Farma suguses väikses kohas oli see üsna suva, aga suuremates kämpades näeb see ikka üsna piinlik välja, kui kõige esimese asjana astud hommikul telgist välja külmiku juurde ja lähed siis õllega “tuppa tagasi”. Kui parajasti naabrid on näiteks tähelepanelikud hollandlased, võivad nad lausa murelikult pead vangutada. “Eestlased joovadki nii palju, kui statistika ütleb!” Aga see selleks.
Viimasel Modra Farma õhtul tulid meile naabrid. Kaks Tšehhi numbriga autot, puhtalt välimuse põhjal pakuks, et tegemist oli kahe õega, kellest ühel oli kaasas ka pere. Kuidagi võõristav oli vaadata, kuidas nad kohe saabudes korkisid Pilsner Urquellid (endiselt mu lemmikõlu!) lahti ja panid suitsudki ette. Ma tõesti tean oma tutvusringkonnas nimetada praegu vist nelja inimest (ja ma loen siia ka kõik oma töökaaslased, Kauri sõbrad ja enda sugulased), kes veel päriselt suitsu teevad. Et neil olid kaasas ka lapsed ja üks hiiglaslik täispuhutav telk, mida nad tundusid püstitavat esimest korda elus, kukkus kuidagi nii välja, et hakkasime mängima nende koeraga. Kaasas oli neil küll kaks koera, aga teine neist tundus pigem toidule kui mängule orienteeritud, seega igavam. Meie uuel sõbral oli kaasas pereisa vana sokk, millest oli meisterdatud üks hästi lendav-tiritav mänguasi, mida me talle rõõmuga loopisime. Veits rõve oli kellegi vana sokki katsuda, eriti kui see üleni ilaseks sai, aga see koer oli tõesti mingi maailma parimas vormis püüdja, nii et rõõmu pakkus see mõlemale poolele ikkagi. Lõpuks läks see sokk mänguhoos täiesti ribadeks, selle välimise vettinud soki seest tuli välja veel kaks vana sokki ja lõpuks pidin kõik need närakad koera väga segaduses omanikule tagasi viima, samas teda nagu ka tänades, et võisime tema koeraga mängida. Igatahes mega awkward interaction – ma lihtsalt ei oska seda kuidagi eesti keeles öelda.
Aga õhtud olid mõnusad. Võtsime kaasa “Vennad Lõvisüdamed” ja “Ronja” ja kuna need mõlemad lapsi kohutavalt huvitasid, polnudki neid väga raske õhtul voodisse saada. Mulle meeldib ette lugeda ja millest sel reisil (lõpuks siiski 40 olles) aru sain, oli see, kui väga hakkab sellisel reisil tundma puudust lihtsalt pikutamisest! Seega oli nagu hea võimalus igal õhtul korra pooleks tunniks lebosse lasta.
Edasi hakkasid meid kimbutama igasugused jamad. Näiteks sellest, miks me ei saanud Modra Farmast järgmisel hommikul kohe edasi Ungarisse sõita, räägin juba järgmisel korral, hehe.
